ka mitte.” Kuulus vene klaverimängija Ivan, umbes sama vana kui Tsernyakov, oli hiljuti abiellunud modelliga, kes oli noorem kui Alexandra, kõigi TV-jaamade tipp-uudis tervel maal.
„Ei,” oli neiu nõus. „Sa oled palju kenam. Kas sina pole kunagi mõelnud uuesti abielluda?”
Tsernyakov kehitas õlgu ja püüdis näha välja nii tagasihoidlik kui võimalik. „Kes mind ikka tahaks?” ütles ta, ja enne, kui Alexandra jõudis vastata: „Nii et ostlema, siis ehk kinno ja õhtust sööma?”
„See oleks tõesti vahva.”
jah, oleks küll. Tal polnud viimasel ajal olnud aega tüdrukut töödelda, aga täna hoolitseb ta selle eest, et tüdruk hakkaks nägema temas midagi muud kui lihtsalt perekonnasõpra. Tsernyakov pani käe Alexandra õlale: „Mul on hea meel, et sa siin minu juures oled.”
„Minul ka.” Neiu naeratus oli siiras. „Tänan, et sa minu turvalisuse eest hoolitsed.”
„Sinuga ei juhtu midagi, ma vannun.” Mitte niikaua, kui tüdruk talle meele järele on. Seepärast oligi ta tüdrukut säästnud, kui tellis tema vanemate mõrva – midagi, millest Alexandra ei teadnud midagi.
Ta lõpetaks aasta stiilselt – uus noor armsam ja rohkem raha, kui ta eales varem ühegi tehinguga oli teinud.
„Ehk ootad mind üleval?” Ta libistas sõrmega piki Alexandra nägu. „Ma pean veel mõned telefonikõned tegema. Siis olen kohe seal.”
„Tänan.” Neiu kallistas teda spontaanselt ja praktiliselt kepsutas toast välja.
„Teie järgmine külaline on siin, söör,” tuli sekretäri hääl läbi sisetelefoni.
Tsernyakov vaatas kalendrit. „Viimane täna?” küsis ta igaks juhuks. Mõnikord pandi inimesi kirja viimasel minutil
„Jah, söör.”
„Tore.” Sellega ta saab kähku ühele poole. Alexandra ootas.
Brant Law vaatas Anitat, kes istus teisel pool lauda, ja ei saanud ikka veel üle ehmatusest, kui erinev nägi naine välja sellest, milline ta oli viimati nende põgusal kohtumisel Quanticos. Ta oli olnud ilus naine tumesinises FJB treeningülikonnas, aga selles kleidis… Kõik mehed pöörasid pead, kui ta restorani uksest sisse astus.
Isiklikult oli Branti maitse pikajalgsed blondid, kuid kindlasti suutis ta näha seda külgetõmmet. Ta tõstis klaasi huultele.
„Kas sa jood alati kofeiinivabu jooke?” küsis Anita.
„Nii paar viimast nädalat.” Mees kuulis valu omaenda sõnades. „Ma püüan jagu saada tüütust kofeiinisõltuvusest.” Arsti käsul. Oma puusavigastusest saadik ei olnud ta liikunud nii palju, nagu oleks pidanud, ja vereõhk oli hakanud tasapisi üles ronima. Ta oli kindlalt otsustanud teha kõik mis võimalik, et järgmine füüsiline läbivaatus edukalt läbida. „Asi on distsipliinis.”
„Kuidas läheb?”
Mees oigas, kui tema kõht korises. „Vabandust.”
Naise täidlased huuled tõmbusid kaastundlikule muigele. „Lõuna jäi vahele?”
Mees noogutas. Ta oli jõudnud George Towni Suur-Kaimanil hilja lennukiga, kus ei pakutud süüa. Haige puus valutas pikast istumisest. Ta tahtis kaht asja, enne kui õhtul magama heidab. Head õhtusööki ja ettekannet Anita Caballolt, kuidas edeneb nende sihtmärkide rahalise seisu analüüs. Nii et kohe, kui ta oli kohvri hotellis maha pannud, asus ta naist otsima, mures selle üle, mida ta võib eest leida.
Neli süüdimõistetut, kes olid ära ostetud, astumaks salarühma, et võtta maha kurjategijate kuningas, ei täitnud teda usuga operatsiooni edusse. Kas võis neil neljal naisel õnnestuda see, mis proffide käes oli luhtunud? Carly oli tipp-häkker, Sam lausa ime sissemurdmistes, Gina eksvõmm, kes oli istunud inimese tapmise pärast, Anita, kes oli osavalt pihta pannud neli miljonit dollarit. Võib-olla oli neis mingi eelis, sügavam arusaamine kurjategijate mõtlemisest või mida iganes. Või ehk olid nad ülepeakaela teel hukatusse.
„Kuidas konsulteerimisäri edeneb?” küsis ta.
„Üsna hästi.” Naine näis tema teemavaliku juures end vabamalt tundvat. „Meil on pool tosinat klienti ja nipet-näpet teistelt. Kui oleme projektide esimese ringi lõpetanud, ma arvan, et saame mitu konsultatsioonile suunamist.”
Kuna Cavanaugh oli lahkunud peolt mõni minut pärast seda, kui Brant avastas Anita, jälgisid nad teda kuni tema aiaga piiratud territooriumini rannal. Ja kuna neil polnud kaasas sissemurdmisvarustust, otsustas Brant jälgimise selleks õhtuks lõpetada ning viia Anita lähimasse restorani, mis oli veel lahti, Reef Street Inni. Tema juba aega ei raisanud.
Naine näis närviline.
Oli tal mingi muu põhjus peale selle, et teda tabati koos mehega? Ausalt, Brant oleks eelistanud, kui naine kulutanuks sada protsenti oma ajast ja energiast missioonile.
Brant näris lihatükki – liha ja kartulite mees läbi ja lõhki – ja loputas selle alla kofeiinivaba joogiga. Ta valas järgmisele tükile veel kastet peale.
„Mul on kiusatus sellele vaesele päästerõngas visata. Sa uputad selle ära,” ütles Anita.
Mees püüdis lihapalaga nimme nii palju kastet kui võimalik. „Parim leiutis pärast lehma.”
Anita naeratas ja raputas pead.
„Nii et mida te siis viimasel ajal olete teinud?” Ta polnud naisest veel päriselt sotti saanud ja tahtis kärsitult rohkem teada saada.
Anita andis talle üksikasjalise aruande kõikidest projektidest, mida meeskond oli paika pannud saarele saabumisest saadik.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
