/p>
Merirohi
1
Elasin Mõisakülas. Ma ei saanud ikka üle oma ängist, sest Synne sai raskelt haavata ja tema seisund oli endist viisi äärmiselt kriitiline. Näis, kas ta jääb ellu või mitte. Olin ka meeletult vihane Aini peale, kes oli mu kallist naist tulistanud ja tahtis ka mind lasta, kuid ma jõudsin temast ette. Mees põgenes ja teda ei saadud kätte. Kes teab, millisesse rotiurgu võis ta ronida. Võib-olla oli tal läheduses peidus auto ja ta põgenes sellega. Tema pruut Egle helistas ja küsis ega mina juhtumisi Ainist midagi ei tea. Mees polnud enam temaga ühendust võtnud ja see tundus noorele naisele kummaline. Siis sai ta teada, mida Ain oli teinud. Mina seda talle ei öelnud, aga jutud levivad kiiresti ja ilmselt kuulis ta õnnetusest kellegi käest. Egle vihastas korralikult ja kiirustas Synnet haiglasse vaatama, kuid nagu mind ei lastud tedagi minu armsa naise juurde. Mina ise kartsin, et Ain võib püüda ka mind tappa ja sellepärast kandsin relva kaasas. Võisin seda julgelt kanda, sest Synne oli mulle relvaloa hankinud. Mul oli see ennegi olnud, kui Vainule kolisin, aga see oli ammu aegunud. Nüüd ei saanud keegi mind loata relva kasutamise eest vastutusele võtta. Loomulikult oleks ma parema meelega ajanud läbi relvata taskus, aga sündmused olid meid nii sügavale kuritegeliku maailma asjadesse seganud, et ilma ma praegu ei saanud. Eks oli mind ka Synnega toimunu mõjutanud.
Kõik sõbrad olid Synne pärast masenduses ja kurvad. Priit helistas ja küsis, kas nad võivad mulle mõneks päevaks koos Valliga Mõisakülla tulla. Olin sealt oma ahastuses varju otsinud. Mitte et ma oleksin Kurrul kartnud, aga seal meenutas kõik mulle Synnet. See oli valus ja ma lihtsalt põgenesin sealt alatul kombel. Muidugi käisin ma ka Kurrul, kuid seal oli mul raske. Ma tundsin end halvasti kodus, mille olin koos Synnega endale ja kaaskondlastele loonud.
Mul polnud selle vastu midagi, et Valli ja Priit tahavad Mõisakülla tulla. Juhatasin igaks juhuks, kus mu salapüstol kodus peidus oli, sest ka Ain võis Kurrule minna, oli ta seal ju ennegi sageli käinud. Priit leidis relva üles ja nad läksid õhtuse bussi peale.
Helistasin Laurisele ja küsisin, kuidas temal läheb. Poja hääl polnud eriti optimistlik, aga ta ütles, et kõik olevat korras. Ma tundsin oma poega ju hästi ja mõistsin, et midagi oli tema eluga korrast ära ja ta polnud Sylviaga vist eriti õnnelik.
„Synne sai raskelt haavata,“ sõnasin. Enne polnud ma seda talle rääkinud. Ka Vainul ei teatud sellest veel midagi.
„Ku…ku…kuidas?“ kokutas poeg.
Seletasin talle, mis oli juhtunud. Lauris tundis Aini, oli temaga isegi sõbraks saanud, kuid nüüd pöördusid sõbratunded meeletuks raevuks ja ta lubas nooremehe ära tappa, kui peaks temaga kohtuma.
„Ära ole loll, Ain võib olla relvastatud ja sind tappa.“
„Hangi mulle siis relvaluba,“ kostis Lauris lihtsameelselt.
„See pole nii lihtne, kui sa arvad. Minul oli kunagi relvaluba ja mulle oli Synnel lihtsam uut luba taotleda. Katsu praegu igatahes ilma läbi ajada. Kui teda kusagil näed, siis helista kohe mulle või politseisse. Ain teab, mis ootab teda salapolitseiniku haavamise eest, ja ta teeb kõik, et mitte pikkadeks aastateks kinni minna,“ veensin poega. „Muidu lähed veel ise kinni,“ lõpetasin.
„Nojah.“ Lauris ohkas ja me lõpetasime selleks korraks kõne. Hiljem helistas ta mulle uuesti ja uuris, kas midagi on muutunud, kuid ma seletasin, et seisukord on ikka sama ning paranemine võib aega võtta. Kui Synne üldse saabki terveks.
Helistas ka Kadakamari, see nõianeiu, kes elas meie juures ja kandis hoolt Kady rooside eest. Ka tema uuris minu ja Synne kohta. Ühesõnaga, ma olin sel teisipäevaõhtul nagu telefoni keskjaam, sest peale Kadakamarja helistas Laurise ämm Lilit ja tundis sama asja vastu huvi. Küllap oli Lauris talle kurva uudise teatanud. Seletasin jälle asja üle ja panin tüdinult mobiili käest.
Hiljem läksime bussile vastu. Poole üheksa paiku pidi Märjamaalt läbi tulev buss kohal olema. Ketter tahtis koju jääda, aga Agnes tuli minuga Mõisaküla bussijaama kaasa. Temagi oli linnast põgenenud ja tahtis siin koos meiega elada. Mul polnud selle vastu midagi, sest seltsis oligi hubasem kui konutada kahekesi Ketteriga, kelle isa oli peale naise surma minu hoole alla usaldanud. Ketteri isa Marek oli mõneks ajaks Rootsi läinud, et oma naise Merikese surmast kiiremini üle saada. Merike oli küll paras ringitõmbaja olnud, aga Marek oli teda siiski armastanud ning naise surm oli talle raske kaotus. Ketterist ma parem ei räägigi. Isa oli küll nüüd Rootsis, aga tütart ta ei unustanud. Ta helistas nii Ketterile kui ka mulle.
Buss tuli ja Priit ning Valli astusid sellest välja. Ma naeratasin neile ja see oli mul vist esimene naeratus üle pika aja, aga mul oli hea meel taas oma sõpru näha. Läksime tagasi korterisse ja istusime elutoas diivanile. Uurisin nüüd lähemalt, kuidas Kurrul elu läheb ja mida Rita ning Oliver teevad. Küsisin ka kaksikute kohta.
„Pole häda. Kõik on korras,“ kinnitas Priit. Rita ja Oliver olid nagu ikka, vahel käisid ka Märjamaal, aga Kurrul oli neil lahedam olla. Ema oli lihtsalt ema ja tema suhtumine oli küllaltki autoritaarne, aga eks lapsevanemaid on erinevaid. Kadakamari toimetas roosidega ja hoidis majapidamisel silma peal. Samuti andis ta Pollyle ja Takile süüa. Kaksikud leekisid siia-sinna, kuid nad olid väga õnnetud, kui kuulsid, et Synne vaagub elu ja surma vahel. Synne oli neile ju pooleldi ema asendanud, kui nad oma ema kaotasid.
Mina meenutasin möödunut, kui Lauris oli minu juurde elama tulnud ja kuidas sellest oli mul esialgu Kadyga suur riid sündinud. Ta oli mind sõidelnud selle eest, et annan poisile liiga palju vabadust ega hoia tal piisavalt silma peal, kui ta üksi metsa hulkuma lasen, sest poiss võis sohu ära uppuda. Ükskord, kui Kady oli jälle mulle külla tulnud, oligi Lauris üleni mudasena koju marssinud. Lauris tunnistas ausalt, et oli tõepoolest sohu kukkunud, kuid rahulikult ja omal jõul sellest välja saanud. Olin talle õpetanud, et soos ei tohi hakata rabelema, vaid peab tasa ja targu talitama. Nii ta välja pääseski. Kady oli küll olnud valmis mind tookord maha lööma ja viis Laurise Pärnusse. Paar päeva hiljem oli poeg muidugi tagasi minu juures.
„Ema on tüütu,“ ütles ta mulle.
„Ta on sinu ema ja pole kena sedasi öelda,“ noomisin Laurist.
„Ta on tõesti tüütu. Nüüd tahab ta mind panna maleringi, aga mul on palju mõnusam siin sinu juures ringi joosta,“ tänitas Lauris.
„Nojah,“ ohkasin ja helistasin Kadyle, et ta ei muretseks. Poiss oli minu juures ja seni elus.
„Kui temaga peaks midagi juhtuma, löön su maha,“ ähvardas mu eksnaine.
Muidugi juhtus Laurisega ikka õnnetusi, aga need kriimud said lapitud ja hullu polnud midagi.
Priit vaikis mõtlikult ja küsis siis:
„Tead, ma olen ammu tahtnud sinu käest küsida, miks sa need kaksikud tüdrukud enda juurde elama võtsid.“
Seletasin siis, et lastel polnud kuhugi mujale minna. Lähedasi sugulasi neil polnud ja kuna ma olin nende emaga kunagi väga lähedaselt seotud olnud, siis tuli Synnel ja minul see otsus nagu iseenesest. Nüüd on nad juba aastaid meiega elanud ja tunnevad ennast hästi.
„Sina ja Synne olete erakordsed inimesed. Nüüd veel Indrek ja Pille… Tõesti… Ma ei jõua ära imestada…“ arvas Valli mulle suurte silmadega otsa vaadates.
„Ma ei tahaks küll rahast rääkida, aga kui sul seda on, siis tuleb seda mõistlikkuse piires ju kulutada, sest endaga kaasa seda ei võta. Kuna meil raha on, siis on meil võimalik lapsi kasvatada ja neile parem kodu anda,“ kostsin rahulikult.
Agnes hakkas õhtusööki tegema ja Valli läks talle appi. Mõtlesin, kui tore võiks meil kõigil siin või kus tahes koos olla, kui ainult Synne poleks… Jah. Siis helises uksekell ja ma läksin uurima, kes meile võis tulla, sest õhtu oli juba ammu
