ja lähen tema juurde. Mis tal sellest siis ikka arvata?“ siristas tüdruk ja võttis Riina käest kinni. Läksime kõik koos poodi ja ma vaatasin, kui hellalt Riina tüdrukuga ümber käis.
„Me ostame limonaadi ja siis teeme jaanilõkke. Pärast lubas tädi Riina, et hakkame kuulama jaaniöö hääli. Ma pärast räägin teile ka,“ kostis Pisu mulle. „Mida sina ostad?“
„Ma ei teagi, vist ka limonaadi,“ pomisesin punastades.
„Varsti läheb buss ja me jõuame selle peale,“ arvas Riina ja kallistas tüdrukut.
Mõtlesin natuke ja sõnasin siis:
„Kui tahate, ma võin teid ära viia. Jalgsi vaeva on teil vähem ja mugavam ka.“
„Kui see sulle tüli ei tee,“ lausus Riina tagasihoidlikult. Naine oli nii muutunud, et ma ausalt öelda ei tundnud teda enam äragi. Kui nemad tõepoolest limonaadi ostsid, siis ladusin mina ostukärusse õllepudeleid. Võtsin ka muud nodi nii Kurrule kui ka Riinale Niitsoole. Vainule ei plaaninud ma minna, sest kindlasti oleks Lilit hakanud kohe küsima Laurise kohta ja ma ei tahtnud talle valetada.
Riina vaatas korraks silmanurgast minu ostukäru, kuid õllepudelid jätsid teda külmaks. Ma olin imestusest lausa tummaks löödud. Ma poleks eluski uskunud seda naisest, kes…
Istusime autosse ja ma viisin Pisu ning Riina Niitsoole. Terve tee rääkis Pisu sellest, kuidas nad hakkavad jaanilõket tegema, aga ta ei tüüdanud Riinat üldse, viimane ainult naeris selle peale. Sain aru, et Riina otsis oma üksinduses seltsi ja väike neiu oli talle suureks lohutuseks jaanipäeval. Iseasi jah… Kuidas Linda selle peale vaatab, kui ta teada saab, kelle juures Pisu tegelikult oli. Linda oli kaunis range ja kindlate põhimõtetega. Aga mis minul sellest.
Riina võttis oma asjad ja mina andsin veel omalt pool talle toeka koti lisaks. Pisu rabas selle endale ja läks siis koti raskuse all tuikudes maja poole. Näis, nagu tahaks kott plikat kangest pikali vedada ja siis nad mõlemad lähevad – tüdruk ja kott mõlemad ühele poole viltu, Pisul jalad risti-rästi all, keha kõver ja pruun hobusesaba hüplemas selja taga. Hoovis kasvasid kenad kõrged kased ja vana pehkinud aed maja juures, mis oleks olnud vaja juba ammu ümber lükata, tegi nüüd koha veelgi romantilisemaks.
Astusin samuti korraks autost välja ja vaatasin, kuhu nad lõkke teevad. Riina oli valinud ilusa koha ja tõi toast isegi oma patareidega raadio. Soovisin neile kõike paremat ja läksin tagasi.
Andsin õlled Laurisele ja ladusin muu kraami lõkke lähedale valgele linale, mille Valli oli toast toonud. Nad istusid ja ajasid Lijaga juttu. Ainult Agnes konutas omaette mõtteis.
Meie Priiduga süütasime jaanitule ja tõime toast kitarrid. Panime need häälde ja hakkasime laulma. Meiega ühinesid Rita ja Oliver. Varsti tõusis ka Valli ja pani pärli meie loole. Ketter jooksis tuppa ja tõi süntesaatori, Lauris soovitas ka võimenduse üles sättida. Ta tõigi toast võimenduse ja nüüd kostis meie laul ning mäng üsna kaugele. Pühendasin mõttes selle kontserdi Synnele ja tema paranemisele. Varsti hakkas inimesi külast juurde tulema ja üsna pea oli neid ligi paarikümne ringis. Nad olid käinud meid ka siis õnnitlemas, kui olime Mahtrast teleesinemiselt tulnud. Loomulikult kajas meie laul vaiksel õhtul ka nende majadeni ja neil polnud eriti raske ära arvata, kes mängisid.
Külarahvas tõi puid juurde ja meie mängisime. Ka metsast kajas meie laul vastu ja mina mõtlesin ikka Synne peale.
Rahvas hakkas tantsima ja isegi Lauris ühines nendega. Vahepeal keeras ta natukene võimendust juurde, kuid tegi seda mõistlikult ja heli ei tapnud ei meie ega pidutsejate kõrvu. Kui me veidikeseks vahet pidasime, et samuti süüa ja juua, küsiti, kus meie üks naissolistidest on, aga ma vastasin lühidalt, et Synne jäi haigeks ja on Tallinnas haiglas. Osa inimesi küll uuris, mis juhtus ja mis tõbe Synne põeb, aga me ei rääkinud sellest, et ta raskelt haavata sai.
Leppisime kokku, et pühendame ühe laulu Synnele ja tema kiirele paranemisele, nagu minu mõtteis oli terve kontsert. Selleks sai Rita ja Oliveri laul. Enne esinemist ütlesin veel vaikseks jäänud inimestele:
„Pühendan selle laulu oma kallile naisele, kes on Tallinnas haiglas, ja soovin talle kiiret paranemist.“
Kõik plaksutasid ja Oliver ning Rita alustasid:
„Need kaunid punased puud on kui märk meie armastusest, mis eales ei kustu.“
Tulime hästi vaikselt Priiduga kitarridega sisse, aga põhiline osa jäi ikkagi noorte kanda. Valli isegi nuttis, samuti Lija ning Agnes ja seda tegid veel mõned naised, nagu ma märkasin. Väga ilus meloodia oli. Priit ja mina ainult trillerdasime vahepeal natuke, kuid seda ka tasakesi ja aeglaselt, nagu laul ise oli.
Aplaus oli meeletu ja meie lasime pärast lõbusamalt edasi. Vahepeal pidasime pausi ja siis mängisime jälle. Tegelikult oli see suur asi sedasi ilma proovi tegemata lambist mängima hakata, aga tuli päris kenasti välja. Vahepeal mängisid ka küla lõõtspilli- ja akordionimehed ning meie kuulasime. Ka see oli väga ilus.
Pidu kestis peaaegu hommikuni. Päike oli juba tõusnud, kui me viimaks pillid tuppa viisime ja lõkke äärde puhkama istusime. Ega me oleks suutnudki nii kaua mängida, aga väikesed puhkepausid andsid meile jõudu juurde. Külamehed olid kiiresti kohale toonud ka paar kogukat koduõlleankrut ja nüüd hakkasid ka need, kes olid seda õlut kõvasti joonud, kodu poole roomama. Meiegi olime silmini igasugust kraami täis, ainult mitte õlut. Muidugi peale Laurise. See, mis minu ja Priiduga Mõisakülas juhtus, oli lihtsalt väike eksitus.
Ma ei saanud eriti kaua magada. Lihtsalt uni läks ära ja ma lonkisin alla. Tegin kohvi ja helistasin haiglasse. Uurisin, kuidas Synnega lood on.
„Kui te tahate, siis ma viin telefoni talle ja te saate temaga ise rääkida,“ lubas arst, kelle mobiilile ma helistasin. Varsti kuulsingi oma kallima nõrka, kuid ääretult armast häält. See oli üks parimaid hetki minu elus. Küsisin, kuidas tal läheb, ja Synne kinnitas, et hästi. Ainult paranemine võtab aega. Pärastpoole rääkisin meie eelmise õhtu jaanipeost ja et ma mõttes selle kontserdi temale pühendasin.
„Oliver ja Rita isegi laulsid sulle ühe laulu,“ lisasin.
„See on nii armas sinust, kallim,“ nuuksatas Synne. Lubasin teda esimesel võimalusel vaatama tulla ja me lõpetasime kõne.
3
Nüüd lubati ka Vallit ja Priitu koos minuga Synnet vaatama tulla. Mu kallimal oli meeletult hea meel jälle oma sõpru näha. Oli ime, kuidas ta lausa iga päevaga kosus. Esialgu ei saanud ma aru, kuidas see võimalik oli, aga hulk aega hiljem avaldas tema raviarst mulle saladuskatte all, et tal oli õnnestunud kõverteid pidi, kasutades osa minu haiglale annetatud rahast, hankida suurem kogus imelist ravimit, mille olid välja töötanud Ameerika teadlased ja mis oli küll alles katsetamisjärgus, kuid tegelikult täiesti kasutusvalmis, ning mis oli päästnud ka paljude Ameerika politseinike elu, kes olid samuti üliraskelt haavata saanud. Nüüd anti seda Synnele ja ravimit jäi küllaldaselt üle ka teiste selliste patsientide jaoks, kellel veel väikegi elulootus oli. Kuulasin tohtri juttu ja mõtlesin ise, et must turg ja äri käib igal pool, kui on teadmisi ning tutvusi, aga mul oli ükskõik. Vähemalt päästis see Synne elu. Enne katsetamist mõtles doktor kaua, kas astuda selline samm, aga kui mu naine peaaegu minekul oli, otsustasid nad ikkagi proovida ja nagu näha… Asi õnnestus. Esialgu ei teadnud ma siiski muhvigi. Synne samuti, sest rohtu manustati talle kanüüli kaudu ja süstal rohuga oli meditsiiniõel juba palatisse tulles valmis ning pakendid hävitati hoolikalt. Rohi oli peidetud mujale ja haiglasse toodi ainult selline kogus, nagu seda hetkel vaja oli.
Ma ei tea siiani, miks doktor
