style="font-size:15px;"> „Seda küll. Meest pole mul juba ammu ja vahel pole kellegagi rääkida. Siis loen ma raamatuid ja mulle tundub, justkui räägiks nemad minuga,“ seletas Lija.
Aed muutus hämaramaks ehkki jaanipäev oli peaaegu käes. Mõtlesime ka kodus jaanituld teha ja küsisime, kas Lija ei tahaks koos meiega olla. Natuke aru pidanud, oli ta nõus. Lubasime järgmisel hommikul tema juurest läbi sõita ja ta peale võtta. Kuna meil oli mitu autot, siis kohti jagus ja keegi ei pidanud bussiga tulema. Lija tahtis enne veel ära käia oma mehe haual ja sinna lilli viia ja me sõidutasime ta kalmistule. Mõisaküla surnuaed on linnast umbes poolteist kilomeetrit väljas metsa sees. See on väga ilus surnuaed. Asub nagu kahe künka otsas ja on ilusasti korras.
Lija kunagise elukaaslase haud asus surnuaia teises servas ja me jalutasime kõik sinna. Naine korrastas natuke hauda ja pani sinna lilli. Ta selgitas, et tema mehe kõrval puhkab tolle vend, kelle surma asjaolud olid ka pisut segased. Arvati, et ta lasi ennast ise maha, aga paljud kahtlesid selles.
Jalutasime tagasi, pugesime autosse ja reis läks lahti. Minu autos olid Valli, Priit ja Lija, Agnese omas Ketter ning hiiglased sõitsid oma autoga. Rego ja Madis sõitsid Naistevalla teeotsast edasi Tallinna poole, aga meie keerasime alla ja varsti olime Kurrul. Helistasin korraks linna ja küsisin, kuidas Synnel läheb, ja sealt vastati, et normaalselt, kuid soovitati teda lähipäevil mitte külastada. Synne oli üleelatust ikka veel väga kurnatud ja nõrk ning ta pidi taastuma. Olin sellega nõus. Minu jaoks oli kõige tähtsam see, et mu kallim paraneks ja terveks saaks.
„Kes need ülisuured sõbrad sul on?“ küsis hiljem Lija minu käest.
„Lihtsalt töökaasalased,“ vastasin.
„Nojah, nendest meestest üksi võib terve jalaväepataljoni kokku panna,“ nentis Lija.
Tassisime lagendikule põletusmaterjali, mida hiljem süüdata. Mets jäi üsna kaugele ja tuleohtu polnud. Tahtsime teha ilusa korraliku jaanitule. Kadakamari läks suure roosisülemiga alevi poole ja viis need müüki. Enne minekut ütles ta aga:
„Varsti tuleb lilledel puhkeaeg ja need tuleb tagasi lõigata. Ma teen selle ära.“
Mina teadsin roosidest ainult seda, et need on lilled. Tagasilõikamisest polnud mul aimugi.
Isegi naabrimees Artur tuli vaatama, mida me siin toimetame. Ikka see vana piibutobi suus ja hall habe nagu härjapõlvlasel. Olime juba suure hunniku oksi kokku saanud ja istusime puhkama.
„Nii see on. Elu on lühike ja see oleks nagu välgatus universumi mõõtmatuses. Kuidas Synnega on?“ küsis mees.
„Paraneb,“ vastasin.
„Tore,“ leidis Artur. „Te olete nii kena paar. Teised muidugi ka ja üldse kogu see sigri-migri, mis teil siin pidevalt valitseb, aga teie olete kõige vahvamad.“
Artur heietas päris tükk aega ja enne lahkumist lubas:
„Tulen pärastpoole koos Katriniga vaatama, kuidas teil siin läheb. Katrin hakkaski juba suurt tükki lambaliha moorima ja ega me üksinda jõua seda kõike ära süüa. Toome teile ka.“
„Muidugi tulge,“ kutsusin lahkelt.
Oliver avastas, et muru oleks vaja pügada ja ajas murutraktori kuuri alt välja. Ma usaldasin poissi. Mis sellest, et ta oli kaks korda sellega jõudnud pahandust teha ja konnatiigi vee ära solkida. Ma ei läinud teda enne kontrollima, kui Valli tuli joostes ja teatas, et poiss oli hakanud naabrimehe nisupõldu maha niitma, kuna pidas seda kultuurmuruks, mis vajab pügamist. Kihutasin sinna ja kupatasin poisi traktorilt minema. Keerasin otsa ringi ja sõitsin tagasi. Nimelt olin ma naabrimees Einarile osa oma maast välja rentinud, et ta seda põlise põllumehena kasutaks. Minul polnud sellega midagi teha, sest ei osanud isegi nisul ja rukkil vahet teha. Kartuli tundsin küll ära. Nüüd oli osa nisust maha niidetud. Teate see talinisu, mida talvel külvatakse… Või oli see sügisel. Pagan teab. Kahju polnud küll eriti suur, aga ma läksin ikkagi sellest Einarile rääkima. Leidsin ta kuurist, kus ta traktorit parandas. Selle jutu peale puhkes Einar suure häälega naerma.
„Ära muretse. Nagunii teevad linnud ja kitsed kasvavale viljale kahju ja see, mida sinu poiss tegi, ei tule üldse arvesse. Eks see üks paras nali ikka ole,“ sõnas ta muiates. Jätsime sõbralikult nägemiseni ja ma tulin Kurrule tagasi. Käisin jala, sest sellise lühikese maa peale olnuks narr autot võtta. Kui tagasi Kurrule jõudsin, leidsin sealt eest Laurise. Poiss istus trepil ja vandus.
„Mis sinuga juhtus?“ imestasin.
„Oeh, tulin Konoverest jala siia,“ ägas poiss ja sülitas vihaselt. „Hakkasin Pärnust hääletama ja sain ühe parsa peale. See viis mind ainult Konoverre ja keeras sealt vasakule alla. Ma üritasin edasi hääletada, aga keegi ei võtnud peale. Lõpuks vihastasin ja hakkasin tulema. Vahepeal jooksin ja ikka edasi, kuni siiani välja. Paljud pidasid mind vist mingiks tervisesportlaseks ja andsid signaali, kui minust mööda sõitsid. Näitasin neile rusikat.“
„Miks sa bussi või taksoga ei tulnud?“ küsisin.
„Ei tea mille eest? Raha mul polnud. Õnneks oli mul niipalju oidu, et jätsin teise pangakaardi koju ja seal peal on veel midagi,“ vastas Lauris.
„Ma oleksin sinu taksoarve kinni maksnud. Sa oleksid saanud ju dokumendiga pangast midagi võtta. Või oleksid mulle helistada ja ma oleksin sulle vastu tulnud,“ arvasin.
„Mul pole dokumenti ka. See jäi Pärnusse Sylvia juurde. Mobla samuti. Panin läbi tagatoa akna välja. Hea, et riided kätte sain. No nii lollisti orki lennata… Täitsa jama kohe.“
„Sa panid põgenema, nagu tahtnuks ta sind maha tappa,“ arvasin.
„Ega palju puudu olnud. Tal oli elutuba igasuguseid kahtlasi tegelasi täis ja kõik vahtisid mind tigedate nägudega. Sylvia samuti. Pidasid mingit miitingut ja ma kuulsin, et jutt käis jälle raha ümber. Lõpuks sain aru, et Sylviat ei huvitanud mitte mina, vaid minu raha, aga siis oli juba liiga hilja. Ma ei tea, mis ärisid ta ajas ja kõik oli ainult bluff. Nii maja Pärnu-Jaagupis, kui ka kõik muu, mis ta mulle ette vahutas. Tegelikult sekeldas ta mingisuguste kahtlaste meeste ja naistega, mind ei võtnud ta kunagi kaasa. Andsin talle raha, kuid tagasi ei maksnud ta kunagi. Ma ei tea, kuhu see raha kadus,“ ahastas Lauris. Ta oli tõepoolest kogu hingest õnnetu, et oli nii tobedalt blondi kaunitari õnge läinud. Mind hakkas asi huvitama. Mida see Sylvia endast kujutab ja kes ta selline on, mõtlesin endamisi. Päris isalt restorani, kuid mida ta tegelikult teeb, sellest polnud Lauris samuti aru saanud, sest restoranis käis ta väga harva. Nähtavasti juhtis restorani tegelikult keegi teine. Sylvia oli ainult formaalselt selle omanik.
„Me korraldame siin täna jaanituld,“ ütlesin, „kui sa midagi tahad, siis võin sulle seda alevist tuua,“ lubasin, sest teadsin, mida poiss soovis, kui tal närv nii-öelda püsti oli.
„Õlut,“ vastas ta lühidalt ja uuris, kuidas Synnel läheb.
„Normaalselt. Paraneb vaikselt,“ vastasin ja läksin toast Honda võtmeid tooma. Laurise saatsin teiste juurde. Kõigil oli hea meel teda jälle näha. Vainule ma teda esialgu ometi viima ei hakanud, sest seal oleks ta heal juhul ämma käest panniga vastu pead saanud.
Sõitsin alevisse ja oma suureks imestuseks kohtasin kaupluse juures Riinat ja Pisut, kes rahumeeli koos jalutasid.
„Me saime alevis juhuslikult, hiljem läheme minu poole. Pisu tahab näha, kus ma elan ja milline on minu majapidamine,“ selgitas Riina. „Ma sain vahepeal natuke tööd ja raha mul on.“
