mitte kunagi kellelegi programmiga virutanud. Mitte kordagi.”
Jamie naeris. See oli nii Isabeli moodi märkus ja see tegi tal meele rõõmsaks. Kõik teised võtsid asju nii täht-tähelt; Isabel aga pööritas asju oma peas ja muutis nad mõne omapärase tähelepanekuga valusalt naljakaks. „Võib-olla teeb seda temaga muusika,” lausus Jamie. „Ka minu õpilased nihelevad palju.”
Jamie oli muusik, fagotimängija, kes täiendas enda kammerorkestrite pillimehena teenitud sissetulekuid tundide andmisega. Tema õpilasteks olid enamasti teismelised, kes vedasid end korra nädalas treppidest üles tema Stockbridge’is asuvasse korterisse pillitundi. Enamjaolt olid nad paljulubavad mängijad, aga olid ka mõned sellised, kes käisid tunnis vanemate survel, ja nemad olidki need, kes nihelesid või aknast välja vaatasid.
Isabel nautis lähedast sõprust Jamiega – vähemalt nii lähedast sõprust, nagu viieteistaastase vanusevahe puhul olla saab. Ta oli saanud Jamiega tuttavaks nende kuue kuu jooksul, mille noormees oli Cati seltsis veetnud, ja tema jaoks oli see olnud suur pettumus, kui vennatütar oli sellest nägusast noormehest, kellel oli kahkjas jume ja siilisoeng, lahku läinud. See oli olnud täielikult Cati initsiatiiv ja Isabel oli pidanud end väga kõvasti vaos hoidma, et mitte noomida oma vennatütart selle eest, mida tema nägi katastroofilise eksimusena. Jamie oli kingitus: imeline ja leebe kingitus otse jumalatelt – otse Parnassilt alla saadetud – ja Cat kõndis tema juurest lihtsalt minema. Kuidas sai ta seda teha?
Sellele järgnenud kuude jooksul oli Isabel hoidnud Jamies lõõmamas seda armuvalu, mida noormees ikka veel Cati vastu tundis. Ta polnud seda eriti Jamie endaga arutanud, aga nende vahel valitses vaikiv mõistmine, et Jamie kuulub praeguse seisuga endiselt perekonda ja et Isabeliga suhtlemise kaudu hoitakse elus selle armuloo taasalustamise võimalust. Kuid side nende vahel oli muutunud sellest sügavamaks. Tuli välja, et Jamie vajab kedagi, kellele oma muresid usaldada, ja Isabel täitis seda rolli instinktiivse kaastundlikkusega. Tema omalt poolt nautis tohutult Jamie seltskonda: Jamie laulis, kui Isabel teda klaveril saatis, Isabel tegi talle süüa, nad vahetasid külauudiseid – ja kõike seda näis Jamie nautivat samavõrra kui Isabelgi.
Isabel oli rahul sellega, mida ta sellest sõprusest sai. Ta teadis, et võib Jamiele igal ajal helistada ja too tuleb oma Saxe-Coburg Streeti korterist, et juua tema seltsis klaas veini ja juttu ajada. Aeg-ajalt käisid nad koos väljas söömas, või kontserdil, kui Jamiel oli mõni pilet üle. Jamie pidas seda endastmõistetavaks, et Isabel käib kõigil kontsertidel, kus ta oma kammerorkestriga mängib, nii Edinburgh’s kui ka Glasgows, ja Isabel käiski, kuigi Glasgowsse sõitmine talle eriti ei meeldinud. Nii rahutukstegev linn, arvas ta. Ja Jamie naeratas: see, mis Glasgows oli nii rahutukstegevat, oli see, et see linn oli päris; Glasgow elus oli mingit lihasust, mis oli hoopis midagi muud kui Edinburgh’ hõre õhk. Ja muidugi meeldis see Jamiele – ta oli õppinud Šoti kuninglikus muusika- ja teatriakadeemias ning mäletas sealse tudengielu poole ööni kestnud pidusid ja baare ning õhtusööke Byres Roadi kandi odavates India restoranides, kõige taustaks jõe aroomid ning laevatehaste ja vabrikute helid.
Nüüd, istudes oma kohal kolmandas reas, nagu talle oli lubatud, uuris Isabel selle kontsertõhtu programmi. Tegemist oli Lähis-Ida toetusfondile raha koguva heategevuskontserdiga ja sellele oli pakkunud end esinema eklektiline valik kohalikke muusikuid. Kavas oli üks Haydni tšellopala, rosolje Bachilt ja valik kirikulaule Edinburgh’ akadeemilise koori esituses. Jamie kammerorkester täna õhtul ei esinenud, kuid Jamie mängis fagotti ühes selleks kontserdiks kokku pandud ansamblis, mis saatis lauljaid. Isabel libistas pilguga üle esinejate nimekirja: ta tundis peaaegu kõiki.
Ta vajus tooli ja tõstis pilgu üles rõdude poole. Üks laps, võib-olla akadeemilise koori mõne liikme noorem õde, vaatas üle rõdurinnatise alla, nende pilgud kohtusid ja laps tõstis kõhklevalt lehvitamiseks käe. Isabel lehvitas vastu ja naeratas. Lapse selja taga nägi ta seda meest rahvusraamatukogust – ta käis kõigil kontsertidel ja niheles igaühel neist.
Saal oli nüüd juba peaaegu rahvast täis ja vaid mõned hilised saabujad olid veel oma kohtade poole liikumas. Isabel langetas pilgu programmile ja piilus siis ettevaatlikult oma vasakpoolse naabri poole. See oli keskealine naine, juuksed kuklas kõvasse krunni keeratud, kergelt halvakspanev ilme näol. Tema kõrval istus kõhna näoga mees, kellest oli peaaegu kogu värv välja voolanud, ja vahtis lakke. Mees vaatas korraks naise poole ja pööras siis pilgu ära. Naine vaatas mehe poole ja pööras end siis peaaegu näoga Isabeli poole, ettekäändega, et kohendab punast kašmiirsalli, mis tal õlgadel oli.
„Nii huvitav kava,” sosistas Isabel. „Tõeline maiuspala.”
Ilme naise näol mahenes. „Haydnit kuuleb nii harva,” vastas ta peaaegu vandeseltslaslikult. „Seda ei saa kunagi liiga palju.”
„Küllap vist,” lausus Isabel, kuid mõtles: kes see õigupoolest oli, kes võttis vastu otsuse Haydni esitamist piirata.
„Neile on äratust vaja,” pomises mees. „Millal nad viimati „Loomist” esitasid? Mäletate? Mina ei mäleta.”
Isabel vaatas uuesti kavalehte, just nagu sooviks hinnata Haydni osakaalu selles, kuid tuled hakkasid kustuma, keelpillikvarteti liikmed ilmusid lavasügavusest välja ja võtsid kohad sisse. Rahvas hakkas innukalt plaksutama ja Isabelile tundus, et selle eestvedajateks olid tema naabrid.
„Haydn,” sosistas naine, kes oli nüüd nagu hoopis teine ini-mene. Ja mees noogutas.
Isabel surus naeratust maha. Maailm, arvas ta, on täis seda ja teist sorti entusiaste. Leidus inimesi, kes armastasid igasuguseid ebaharilikke asju ja elasid oma kire nimel. Haydn oli igati lugupidamist vääriv kirg, nagu ka rongid, arvas ta. W. H. Auden ehk WHA, nagu tema teda kutsus, oli pidanud lugu aurumootoritest ja oli tunnistanud, et lapsena oli ta armastanud aurumootoreid, mis tema arvates olid „igas mõttes niisama kaunid” nagu inimene, kellele ta oma luuletuse pühendas. Sa oled minu aurumootor, võiks ju öelda enam-vähem samamoodi, nagu prantslased ütlevad oma armastatule mon petit chou, mu väike kapsas. Inimlik kirg selles väljendis oli üpris veider.
Kvartett pani pillid häälde ja alustas Haydniga, mida nad mängisid lugupidavalt ja mis, nagu arvata võiski, kutsus esile vaimustunud aplausi Isabeli reast. Sellele järgnes Bach, ja sellega jõutigi vaheajani. Isabel jäi sageli vaheajal oma kohale istuma, aga õhtu oli soe ning janu ajas ta baari juurde, kus ta ühines järjekorraga, mis oli moodustunud jooke ootavatest inimestest. Õnneks oli teenindamine kiire ja ta ei pidanud kuigi kaua ootama. Valge veini spritzeri klaasi hellitades liikus ta ühe väikse laua juurde poolkorruse all.
Ta vaatas ringisagivat rahvast. Mõned inimesed tervitasid teda ruumi teisest otsast – peanoogutuste ja naeratustega. „Kus küll võiks Jamie olla?“ mõtles ta. Tema etteaste tuleb kohe pärast vaheaega, nii et ta võib olla esinejate ruumis, fagoti huulikut ette valmistamas. Ta kohtub Jamiega pärast kontserti, oletas ta, ja ehk võtavad nad siis koos mõne joogi ja arutavad esitused läbi.
Siis ta nägi teda, seismas baari ühes nurgas väikese seltskonna keskel. Ühes neist tundis ta ära mehe kammerorkestri ühe teise liikme, noormehe nimega Brian, kes oli pärit Aberdeenist ja mängis altviiulit. Ja siis, otse Jamie kõrval, oli üks pikka kasvu tüdruk, pikkade blondide juustega, seljas punane õlapaeltega kleit, ta hoidis vasakus käes jooki ja rääkis, ja nüüd pööras end ja toetus vastu Jamiet. Isabel vaatas neid. Ta nägi Jamiet tüdrukule naeratamas ja oma kätt tüdruku õlale asetamas, kergelt, ja siis liikus tema käsi ülespoole ja lükkas tüdruku juuksed lauba pealt kõrvale, ja tüdruk vastas tema naeratusele ja libistas oma vaba käe tema piha ümber.
Isabel nägi nende liigutuste intiimsust ja tundis end otsekohe tühjana, ja see tunne oli nii füüsiline ja nii kõikehõlmav, et talle tundus korraks, nagu võiks tema hingamine peatuda, sest ta on õhust tühi. Ta pani klaasi käest ja põrnitses mõne hetke lauda, enne kui pilgu tõstis ja nende
