naeratas. „Ta on nii silmapaistvalt ilus poiss oma kildi ja baretiga. Ja Bruce on ju patrioodi jaoks nii hea nimi, kas pole? Kas saaks keegi esineda veenvalt Šoti natsionalistina, kui tema nimi oleks… no ütleme näiteks Julian?”
„Ilmselt mitte,” arvas Grace. „Muide, kas sa teadsid, et nad räägivad seal ka raudteele boikoti kuulutamisest, kuni restoranvagunites lõpetatakse viitamine Inglise hommikusöögile?”
„Neil on siis tõesti palju tööd,” leidis Isabel. „Milline konstruktiivne panus meie rahvuslikku ellu.”
„Muidugi on sellel oma mõte täiesti olemas,” ütles Grace. „Vaata, kuidas Šotimaad koheldakse. Kuidas see laul käiski? Such a parcel of rogues in a nation …8”
Isabel juhtis jutu Bruce’ist eemale.
„Ma nägin eile õhtul Jamiet koos ühe tüdrukuga,” lausus ta lihtsalt, jälgides seda öeldes, kuidas Grace sellele reageerib.
„Teise tüdrukuga?”
„Jah,” ütles ta. „Ühe tüdrukuga kontserdilt.”
Grace noogutas. „Jajah, mind see küll ei üllata,” ütles ta. „Ka mina olen neid näinud.”
Isabel vaikis hetke – tugev südame pekslemine oli tema emotsiooni füüsiliseks avaldumisvormiks. Siis: „Heledate juustega tüdruk? Pikka kasvu?”
„Jah.”
Muidugi peab see olema sama tüdruk ja see ei tohiks teda üllatada. Aga sellele vaatamata tahtis ta sellest rohkem teada ja Grace selgitas.
„See oli ülikooli juures. Muuseumi taga on üks kohvik. Ilusa ilmaga tõstetakse seal lauad välja ja inimesed istuvad siis väljas ja joovad kohvi. Nad olid seal, ühes lauas. Nemad mind ei näinud, kui ma neist mööda kõndisin. Aga nad olid Jamie ja üks tüdruk. See tüdruk.”
„Ma tean seda kohta, millest sa räägid,” ütles Isabel. „Sellel on imelik nimi. Iguaan või midagi niisugust.”
„Tänapäeval on kõigel imelikud nimed,” ütles Grace.
Isabel ei öelnud midagi. Eelmise õhtu tunne oli hetkeks naasnud – see täieliku tühjuse ja üksi olemise tunne. Muidugi polnud see tunne talle võõras. Talle meenus, et kui ta oli esimest korda mõistnud, et John Liamor pole talle truu – selle tüdrukuga, kes oli tulnud Dublinist Cambridge’i, et John Liamoriga tema uurimistööst rääkida –, siis oli ta end samamoodi tundnud. See oli tunne, et sinult on midagi ära võetud, tema seest ära võetud, nagu välja väänatud. Kuid John Liamor oli minevik ja ta hakkas temast üle saama. Aastaid oli ta olnud selle mehe orjuses, mõtetega tema külge köidetud, selle tulemusena suutmatu mehi usaldama. Kas ta peaks nüüd laskma siduda end millessegi, millega kaasnes sama oht tunda valu ja kõrvaleheidetust? Muidugi mitte.
Grace jälgis teda. Ta teab, mõtles Isabel. Kas see on tõesti nii läbinähtav, see naise pettumus, kes on teada saanud, et tema noor armuke käitub täpselt nii, nagu noorest armukesest võiks oodata – kui see välja arvata, et Jamie ei olnud tema armuke.
„See pidi juhtuma,” ütles Grace järsku, vaadates seda öeldes maha. „Ta oleks läinud Cati juurde tagasi, kui Cat oleks ta tagasi võtnud, aga ta ei võta. Nii et mida ta siis pidi tegema? Mehed ei jaksa tänapäeval enam oodata.”
Isabel vaatas aknast välja. Mööda seda müüri, mis eraldas tema aeda järgmisest, ronis üles üks elulõng ja praegu oli see täies õilmeis, kaetud suurte roosatriibuliste õitega. Grace arvab, et ta on Cati pärast mures – ta polnud veel selle peale tulnud, et see oli isiklik ärritus. Ja Grace’il oli tõesti igati põhjust seda arvata, mõtiskles Isabel, sest muidu peaks ta ju arvama, et see on selline lugu, kus tädi – jah, tädi – armub oma vennatütre peigmehesse, mis oleks igal juhul täiesti sündsusetu tegu ja igatahes mitte sedasorti asi, mis võiks juhtuda Grace’i Edinburgh’s. Aga ka tädidel on id’id, mõtles ta, ja naeratas selle mõtte peale. Ei saa enam olema mitte mingit tühjust, sest ta sunnib end uuesti rahul olema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
