enda meelerahu huvides. Ütle sedagi, et ta ei tohi sel suvel enam saarelt lahkuda ning see otsus on lõplik. Sa pead tegema selle talle täiesti selgeks, Grace. Saad sa sellega hakkama?”
„Jah, saan küll,” vastas Grace kõhklevalt.
„See on austuse küsimus, Grace,” kuulutas Big resoluutselt. „Tõesõna, mu kallis, kui tahad, et see laps veel üldse su sõna kuulaks, pead tegema südame kõvaks, enne kui hilja.” Ta jäi korraks vait, et rüübata kokteili, ning jätkas siis: „Kui isa jõuab koju, siis räägid talle, mis juhtus, ning annad teada, et oled tüdrukut noominud ja sellega on nüüd asjad ühel pool. Kas arvad, et Freddie lepib sellega?”
„Ma ei tea. Ta saab hirmus vihaseks. Sa ju tead, et tal peab kõik tipp-topp olema.” Grace kehitas õlgu. „Ma võiksin näidata asju pisut paremas valguses …”
„Sa ei tohi talle valetada, Grace. See on tähtis. Teie kaks peate ühte hoidma. Oled hea südamega ja tean, et tahad Trixiet toetada, aga mehe valisid sa endale enne ning sinu kui naise kohus on seista igas asjas tema kõrval.”
Võis näha, et Grace on löödud. „Kohus,” sõnas ta vaikselt ning Big kuulis tema hääles kibedust. „Ma vihkan seda sõna.”
„Kohusetunne on see, mis teeb meist tsiviliseeritud inimesed, Grace. Kui tahame, et ühiskond õmblustest lahti ei käriseks, peame tegema seda, mis on õige, ega tohi mõelda kogu aeg ainult iseendale. Noortel ei ole kohusetunnet ning nagu ma aru saan, pole neil ka austust. Kardan, et tulevikus võtab võimust kombelõtvus ja inimesed ei saa enam aru, mis on tähtis. Aga ma ei tulnud selleks, et sulle moraalijutlust pidada. Olen siin, et sind toetada.”
„Tänan sind, Big. Sinu toetus on mulle väga tähtis.”
„Me oleme olnud sõbrad juba peaaegu kolmkümmend aastat, Grace. See on pikk aeg. Meie sõprus algas, kui tulid Tekanassetile ja muutsid mu metsistunud tagahoovi kauniks paradiisiks. Võib-olla sobisime nii hästi sellepärast, et sina ei ole kunagi näinud oma ema ja minul pole iial olnud lapsi.” Ta naeratas ja võttis uue peotäie pähkleid. „Ning sina oled ainus, kes minu ees ei poe,” ütles ta naerda kõkutades. „Sa oled malbe loomuga, aga aus. Ma ei usu, et kiidaksid eales mulle takka ainuüksi sellepärast, et olen rikas kui Kröösus, vana kui Noa laev ja paks nagu vaal.”
„Ah jäta, Big!” Grace hakkas tõrjuvalt naerma. „Rikas kui Kröösus võid sa ju ehk olla, aga Noa laevaga ei maksa sul ennast võrrelda ja vaalaga ammugi mitte!”
„Aitäh valetamast. Kullake, kui jutt käib mu vanusest ja kehakaalust, luban sul valetada, nii et suu suitseb.”
Kui Grace pöördus tagasi koju Sunset Slipile, oli päike merevee üle kullanud. Kahest retriiverist saadetuna kõndis ta verandale ning libistas pilgu üle rannal kasvavate metsikute taimede ja nende taga sädeleva vee. Januselt ahmis ta endasse seda rahulikku vaatepilti. Kõige rohkem rahustas tema meeli siiski mesilaste tasane sumin. Sellest valgus südamesse nukrust, aga see ei olnud ebameeldiv tunne. Kummalisel kombel valmistasid need mälestused Grace’ile naudingut, just nagu hoiaks valu teda ühenduses tolle naisega, kes ta kunagi oli olnud ning kelle oli endast maha jätnud, asudes palju aastaid tagasi teele Ameerika poole.
Grace kõndis ümber maja sinna, kus seisid külgseina ääres tema kolm mesipuud, varjatuna tuule ja päikese eest spetsiaalselt selleks otstarbeks istutatud surmaputkedest, ja tõstis tavapäraseks kontrolliks ühe taru kaane. Sellest, et ta mõnikord nõelata sai, ei teinud Grace väljagi. Ta ei kartnud seda, aga teda kurvastas mõte, et iga kord, kui üks mesilane teda nõelab, kaotab vapper putukas taru kaitstes elu.
Arthur Hamblin oli andnud tütrele edasi kõik, mida ta ise mesilaste kohta teadis – alustades sellest, kuidas nende eest hoolitseda, ning lõpetades omavalmistatud taruvaigutinktuuridega, millega sai ravida kurguvalu ja muid hädasid. Mesindus oli olnud nende ühine armastus ning tarude eest hoolitsedes ja mett võttes olid isa ja tütar saanud lähedaseks, liiatigi et peale teineteise polnud neil siin ilmas kedagi. Grace ei saanud vaadata mesilast, mõtlemata seejuures armastusega isale. Kuuldes vaikset suminat, nägi ta alati vaimusilma ees neid putukaid kõigest hingest armastanud isa lahket nägu ja kuulis mõnikord koguni tema häält, otsekui sosistaks too talle kõrva: „Ära unusta kontrollida, kas mesilased on hakanud alumistel raamidel meekärgi kaanetama.” Või: „Kas näed, kuidas mesilased lennuava valvavad? Nad tajuvad mingit ohtu. Herilasi või siis ehk võõraid mesilasi. Ei tea kumbasid?” Arthur Hamblin võis rääkida mesilastest tundide kaupa, ilma et oleks õieti hingegi tõmmanud. Sageli vestles ta koguni mesilaste endiga ja luges neile oma lemmikluuletust, mida Grace oli kuulnud nii sageli, et teadis seda peast: „Pulmad, sünd või matused …”
Tarusse vaadates nägi Grace, et mesilased sätivad end õhtule. Väljas oli läinud külmemaks ja nad olid unised. Ta naeratas leebelt ning mälestused tulvasid temast üle nagu mõõtmatu piltide ja tunnete meri. Siin, mesilaste seltsis sai Grace olla jälle tema ise ja anduda meenutustele.
Mesipuule katust tagasi pannes tajus ta nagu ikka, et keegi seisab sealsamas lähedal. Grace oli nüüd juba nii tark, et ei pöördunud enam vaatama, sest oli oma hämminguks palju kordi tõdenud, et tema ainus kaaslane on tuul. Nüüd oli ta selle kummalise lähedusega harjunud ega kippunud seda enam analüüsima: lõppude lõpuks oli tema maja ju vana ning Tekanasset oli tuntud oma kummituste poolest. Isegi Big teadis nende kohta lugusid rääkida. Grace’i nad ei hirmutanud – tõtt öelda tundis ta end nende seltsis koguni julgemalt, otsekui oleks tal sõber, kellest keegi teine ei tea.
Viimasel ajal oli ta hakanud järjest sagedamini mõtetes oma eelmise elu juurde tagasi pöörduma. Tundus, nagu võtaks kahetsus temas iga aastaga üha rohkem võimust ja mälestuste kütked muutuksid järjest tugevamaks. Juba üle kahekümne aasta oli ta olnud ema ja ainult ema, ent Trixie saab varsti täiskasvanuks ja läheb ära, jättes Grace’i üksi Freddie ja laguneda ähvardava abieluga.
„Tere, vana sõber,” ütles ta ja naeratas, tundes, kui absurdne on rääkida nähtamatuga.
Teine peatükk
Trixie Valentine seisis vana Joe Hornby paadimajakese ees, seljas üksnes läbipaistev lilleline sarong. Tema kallim lamaskles maja sees kalapaadis, kitarr põlvedel, ja sõrmitses meloodiat, mille oli samal hommikul loonud. Noormehe pilk oli kiindunud ukseavasse. Kõigepealt ilmus sinna sale valge käsivars ja puidu taustal eristusid pikad harali aetud sõrmed. Järgnes kaunikujuline säär. Põlv kõverdus ja säär sirutati diagonaalselt välja, merekarbikarva roosad varbad põranda poole. Et mulje oleks rabavam, tardus Trixie korraks sellesse asendisse, enne kui end uuesti liigutas ja aeglaselt uksele ilmus, et toetuda seljaga vastu piita, üks säär tõstetud, käsivarred taha sirutatud, pihud vastu seina surutud. Neiu heitis noormehele kulmude kohal rangelt sirgeks lõigatud tiheda, päikesest pleekinud tuka alt pilgu ja vaatas temaga pingest laetud hetke jooksul tõtt. Siis avas Trixie huuled, paljastades kaks natuke viltust silmahammast, ning tema naeratus oli paljutõotav. Jasper vaatas, kuidas neiu sikutas kukla taga olevat sõlme ning laskis kangal oma jalge ette põrandale libiseda. Nüüd seisis ta alasti, ookeani taustal joonistus välja tema siluett ning piha kumerusele langes veelt heiastuv viimne kuldne valgus.
Jasper Duncliffe silmitses teda imetlevalt. Trixie tundus talle läbinisti kütkestav. Neiu oli ettearvamatu, spontaanne, lõbujanuline ja meeletu. Lisaks oli ta ilus – suurte tumesiniste silmade ja kurvika kehaga. Pilku pööramata lähenes ta Jasperile ning noormees pani kitarri käest, tundes, kuidas teksad ihast niuete ümber pingule tõmbuvad.
Trixie astus paati. See lõi kergelt kõikuma, aga neiu ei kaotanud tasakaalu. Mõlemad teadsid, et nad võidakse avastada, aga oht vahele jääda üksnes suurendas kõikvõimalikke piiranguid igal sammul eiravate noorte erutust. Trixie istus kaksiti poisile peale ja toetas käed tasakaalu mõttes
