alla kadunud. Ma olen talle helistanud sadu kordi. Telefon on väljas.”
Nora kortsutus kulmu. „Kellega sa ühendust oled võtnud?”
„Ma olen püüdnud kätte saada oma Londoni kirjastajat, sest kokku oli lepitud, et Amina annab endast temale teada, aga kirjastaja ei helista tagasi. Kirsten on Punase Risti kaudu võtnud ühendust Briti immigratsiooniametnikega. Mitte ükski pagulaskeskus ei ole neile teatanud Amina Ishmailist. Teda ei ole olemas, ütlevad nad.” Ta hääl murdus.
„Kes su kirjastaja on? Kas mina võiksin temaga rääkida?” torkas Nora vahele.
„Tom Craven. Brown & Barleyst.”
„Ja sa oled kindel, et Amina on kohale jõudnud?”
„Jah. Ta ei valetaks mulle. Mitte iialgi,” ütles Manash rõhukalt.
„Aga kas teda võidakse sundida?”
„Miks küll?”
Nora kehitas õlgu. „See võib olla üks võimalus. Muud ma ei ütle.”
Manash Ishmail rääkis veidi vaiksema häälega, nagu oleks juba võimudest rääkiminegi nii ohtlik, et tuleb häält tasandada. „Ma olen püüdnud saada kätte Amina venda, ta on ainus pereliige, kes tal alles on. Ja ma olen kõiki oma koduseid kontakte kasutanud. Keegi ei ole teda Teheranis näinud. Kui ta on võimude käes, siis võivad nad kasutada teda mulle surve avaldamiseks. Nad sunniksid mind koju talle järele minema. Muidu ei oleks sel mingit mõtet. Mina ei ole mitte midagi kuulda saanud,” ütles ta kurvalt.
„Aga mida mina peaksin tegema?”
„Ma leidsin su siis, kui teie kultuuritoimetaja Viola minuga intervjuu pärast ühendust võttis. Ma uurisin Globalti kohta ja sain teada, et teil on Londoni korrespondent. Sina.”
Ta ohkas sügavalt. „Usu mind. Ma ei tahaks mitte midagi rohkem, kui koos sinuga Londonisse sõita ja ta üles otsida. Ta peab kusagil olema. Aga nad võtsid mu passi ära. Mul ei lubata Londonisse sõita ja omaenda naist otsida. Nad nimetavad seda motivatsiooni edendavaks meetmeks,” ütles ta kurvalt.
Ta vaatas üle põldude. Ja pööras siis jälle pilgu Norale. „Sa saad minu käest kõik, mida sa aga tahad. Annan sulle intervjuusid tundide kaupa, räägin kõik, mis sa teada tahad. Sellest saab ainus intervjuu, mis ma kunagi annan. Sa võid saata fotograafi ja teha kõik pildid, mis tahad. Kui sa ainult mu Amina mulle üles leiad,” sõnas ta tungivalt.
Ta tõmbas taskust märkmiku ja sirutas Nora poole pleekinud, üleliia oranžide värvidega foto.
„Meie pulmapilt. Üks väheseid asju, mis ma kaasa võtta sain.” Ta osutas Amina näole. „Kas sa näed ta kõrvarõngaid?” Nora pilutas silmi. Sinised kivid paistsid hinnalised. „Ta sai need minult pulmakingiks. Need maksid mulle kaks nädalapalka, aga ta oli neid väärt ja meie pulmapäevast peale ei ole ta neid ära võtnud.”
Üksik pisar tahtis silmanurgast välja veereda. „Nora Sand. Sa pead ta üles leidma. Ma ei saa ilma temata elada. Nii see lihtsalt on.”
Neljas peatükk
Nora oli vaevalt jõudnud autost välja astuda, kui kotis kõmatasid Big Beni kellad.
„Kuidas läks? Kas intervjuu on purgis ja kas me võime sellega järgmisel nädalal arvestada?” küsis Krabi kohe, kui Nora oli mobiili kõrva juurde tõstnud.
„See asi on veidi komplitseeritud. Ma tulen pärastlõunal läbi,” lubas Nora.
„Ah soo,” ütles Krabi ülimalt pettunud hääletoonil ja võttis end siis kokku. „Kas sa tuled enne kella kolmest suurt toimetuse koosolekut? Siis võid ise Violale selgitada, kuidas selle asjaga on. Ma tean, et ta tahab huviga kuulda, kuidas läks. Kui ta nüüd ju Victorit saata ei saanud.”
Nora ohkas. „Jah. Selleks ajaks ma jõuan.”
Ta viskas telefoni jälle esiistmele, võttis kursi Kopenhaageni poole ja leidis raadiokanali, kus mees- ja naissaatejuht paistsid pidavat võistlust, kes suudab keset lustlikke poplaule ja eksalteeritud tilinaid pöörasemalt kõlada. Ta keeras automaatselt kiirteele ja laskis häältel taustale vajuda, mõtiskledes samal ajal, kuidas ta asjale Suurbritannias läheneda saaks. Kuidas leida inimene, keda keegi kusagilt ei leia?
Kell oli kümne minuti pärast kolm, kui ta lõpuks keeras Globalti kontori ette, ja nagu tavaliselt olid ainsad kolm parkimiskohta hõivatud. Ta vandus endamisi, sõidutas auto nurga taha ja toppis raha parkimisautomaati lootuses, et toimetuse koosolek kordki lühidalt kokku tõmmataks.
Ta läks trepist hüpetega üles. Higi nirises tiivakontide vahelt alla, pärast autoistme külge kleepunult palavuses istumist.
Anette oli vastuvõtus ja saatis talle laia naeratuse, Nora arvas vahel, et see oli varutud ainult korrespondentidele, kes vastupidi ülejäänud toimetusele ei kulutanud peaaegu kunagi ülearu ei Anette aega ega ta lõputut kannatlikkust. Lihtsalt seepärast, et nad sinna harva sattusid.
„Nad hakkavad juba sisse minema,” sosistas Anette teatraalselt kõva häälega ja osutas pöidlaga taha, kitsa koosolekuruumi poole. „Aga heida korraks pilk peeglisse,” lisas ta.
Nora kiirustas toimetuse väiksesse tualetti. Palmik pikkades tumedates juustes oli mitmes kohas lahti hargnenud ja ripsmetušš oli nagu hõõrdunud söekriips äpardunud krokiil. Ta parandas seda hädapärast salvrätiga ja tõmbas juuksed krunni. Silus valget särki ja pritsis veidi külma vett näkku.
Kui ta jälle välja tuli, saatis Anette talle väikse tunnustava noogutuse. „Nüüd oled juba peaaegu ajakirjaniku moodi.”
Viola Ponte istus juba ovaalse disainlaua ääres, mille oli ostnud üks endine peatoimetaja neil meedia kuldaegadel, kui reklaamirahad tundusid lõputud ja kõigi ettekujutuses sai lehemüük tulevikus liikuda vaid tõusvas joones.
Käisid kuuldused, et seesama peatoimetaja oli ühel koosolekul, kus mõned ajakirjanikud olid teinud ettepaneku luua Globaltile kodulehekülg, nimetanud internetti otsesõnu „tühipaljaks jampsiks” ja ennustanud, et see totrus läheb paari aastaga üle. Ülemus oli ammugi edasi liikunud teistesse, visioonikamatesse ja raharikkamatesse valdkondadesse, ja kui Nora temast viimati midagi kuulis, oli ta läinud ühe silmapaistva panga juhatusse.
Nora jõudis napilt kahmata laualt viimase veepudeli ja nentida pettunult, et see on soe, siis istus ta toolile, mis oli pigistatud helehalli arhiivikapi ja tumerohelise diivani vahele. Diivan oli toimetusse jõudnud pärast seda, kui üks fotomeestest oli omaenda jutu järgi pärast erakordselt inetut lahutust suutnud oma kurja naise käte vahelt päästa ainult selle üheainsa mööblitüki. Nüüd räägiti uutele praktikantidele, et just sellel diivanil oli legendaarne toimetaja Henrik Cavling kirjutanud oma tähtsamad tööd. Suurem hulk inimesi võttis lugu puhta kullana, aga Nora oli näinud täpselt samasugust mudelit tädi Elleni suvilas, täienduseks helerohelised padjad ja põhja all kleebis, mis teatas, et see mööbliese on toodud IDE mööblifirmast aastal 1983, täpselt viiskümmend aastat pärast seda, kui kuulus ajakirjanik ja kirjanik oma viimase hingetõmbe tegi.Majandustoimetaja Henry Tausen istus Viola Ponte kõrvale. Kuuma tõttu oli ta võtnud veidi vabamalt neid vorminõudeid, millest ta muidu nii rangelt kinni pidas, ja jätnud pintsaku kabinetti rippuma. Paistis, nagu võiks ta mõne sekundi päras koguni lipsusõlme lõdvaks lasta.
Ruum täitus kiiresti toimetajaist ja ajakirjanikest, kel oli huvi koosolekust osa võtta, kas siis seepärast, et arutlusele
