kui nood tahtsid nõu, kuidas panna asjad toimima Damaskusest kuni Jeruusalemma ja Teheranini. Ta rääkis soravat pärsia keelt ning oli araabia keeles enam kui pädev.
Nora otsis mobiilist Estheri numbri. Too võttis kohe vastu ja kutsus Nora sealsamas enda juurde pärastlõunateele.
Veerand tundi hiljem avas ukse viieaastane suurte tõsiste silmadega tüdruk. „Minu nimi on Miranda ja vanaema küpsetab kukleid,” teatas ta.
Nora astus korterisse ja vastu pahvas värskelt küpsetatud leiva lõhn.
Blegdamsvejl asuv korter avanes Panumi instituudi poole ning meenutas beduiinilaagri ning Briti muuseumi filiaali segu. Ehtsad vaibad võistlesid napi põrandaruumi pärast, seintel rippusid „Kamasuutra” siiditrükkide ja raamatuist lookas riiulite vahel antiiksed pistodad.
„Ma olen siin,” kostis Estheri käre hääl.
Nora läks kööki, mis meenutas Türgi basaari. Vaskpotid rippusid laes konksu otsas, küüslauk ja kuivatatud tšilli rippusid vanikutena akna juures ning laua juures seisis Esther ise türkiissinises kaftanis ja puistas parajasti hiiglaslikku peotäit piparmündilehti klaasist teekannu. „Tule aga sisse,” ütles ta.
Nora istus toolile väikse söögilaua ääres ja Miranda vahtis teda kartmatult. Esther kallas lapselapsele morssi ja seadis kandikule kaks kumerat kuldse mustriga Maroko klaasi. Ta vaatas elektroonilist munakella, see oli roosa asjake, mis pidi kujutama Meka mošeed ja kukkus palvetama, kui alarm õigesti pandud oli. Kolleegidelt sünnipäevaks saadud naljakingitus.
„Kuklid tulevad välja kümne minuti pärast,” nentis Esther, valas piparmünditee klaasidesse ja pani magusaks mett lauale.
„Kui head on sinu kontaktid Iraanis?” küsis Nora.
Esther ebales. „Enam-vähem. Sõltub natuke sellest, milles asi on. Kas küsimus on valitsuses? Sõjaväes? Põrandaaluses poliitilises liikumises?”
„Vanaema? Kas ma võin nüüd iPadiga mängida?” segas Miranda vahele.
Esther vaatas lapselapsele otsa. „Ei. Sa tead küll, et vanaema juures see ei tööta.”
„Aga vanaema? Me võime ju proovida ja vaadata, kas äkki töötab.”
Esther tõusis ja läks esikusse kitsaste raamaturiiulite juurde. Seal võttis ta välja paksu pildiraamatu. „Vaata natuke aega seda, kullake.”
Tüdruk võttis raamatu kaeblemata vastu. Norale näis, et see meenutab türgikeelset „Tuhandet ja üht ööd”, kui Miranda lehitses pilte lendavate raitlindude ja turbanipäiste meestega eeslite seljas.
„Asjalugu on nii, et ma ei tea õieti, kust otsida. Aga püüan leida üht naist,” seletas Nora ja rääkis Manash Ishmailist.
Esther peatas ta kiiresti. „Luuletaja Manash Ishmail?”
Nora noogutas.
„Aa. Ta on armastusväärne inimene. Ma kohtasin teda palju aastaid tagasi, kui ta veel ministeeriumis töötas. Kaua aega enne seda, kui temast sai luuletaja. Ta kutsus mind koos enda ja oma noore naisega lõunastama. Mis ta nimi nüüd oligi … Amina! Jah. Amina … Väga ilus,” ütles Esther.
„Jah! Just tema. Ja tema naine on kadunud,” kinnitas Nora.
„Loomulikult ma aitan,” lubas Esther.
„Manash Ishmail on ise oma kodumaalt järele kuulanud ja naine on nagu maa alla vajunud. Ma ei tea, kui head on tema sidemed, aga tundub imelik, kui ei perekond ega sõbrad ei ole sellest midagi kuulnud, et naine on koju tagasi pöördunud,” ütles Nora.
Esther sikutas hajameelselt pikka patsi, mida oli kandnud sestpeale, kui ajakirjanikuks hakkas, ja mis aastatega oli saanud valkjashalli varjundi. „Oota natuke,” ütles ta ja vaatas hajameelselt enda ette, „midagi oli Amina perekonnaga … Midagi seal oli …”
Enne kui Esther lausega lõpule jõudis, hakkas elektrooniline muessin ülistama Allahi suurust ja Esther läks kukleid ahjust välja võtma.
Nora ootas kannatlikult, kuni kuklid Miranda valvsa pilgu all küpsetusrestilt ära tõsteti. Värske saia ja kardemoni lõhn pani Nora suu vett jooksma, ja talle meenus, et ei olnud sel päeval saanud hamba alla muud kui omleti, mille koos Manashiga hommikupoole söönud oli.
„Me peame veel natuke ootama, kuni nad enam nii kuumad ei ole,” manitses Esther last, sellal kui võttis külmkapist külma võid ja pani lauale rabarberimoosi.
Nora püüdis jutuotsa üles võtta. „Sa tahtsid midagi öelda Amina perekonna kohta?”
Esther raputas segaduses pead. „Ah. Las ma mõtlen … Midagi oli tema perekonnaga. Tal ei olnud minu meelest vanemaid? Kas oli nii? Või oli onu? Vend? … Ah, sellest on juba üle kümne aasta …” Ta võttis leivanoa ja hakkas kukleid poolitama, et need kiiremini jahtuksid. Neist tõusis auru.
Nora tundis, kuidas telefon taskus vibreerib. Ta võttis selle välja ja vaatas kiiresti ekraani. Meil Andreaselt. Pealkiri: Me peame rääkima. Helista kohe!
Alles sel silmapilgul tundis ta, kui pingul oli ta olnud. Kui see väike valge iPhone’i ristkülik teatas, et Andreas on maailmas ikka veel olemas ja tahab temaga rääkida, siis tundus, nagu oleks ta keha ümber mässitud okastraadist pääsenud ja saaks ennast jälle vabalt liigutada. Ja ta ei suutnud naeratust tagasi hoida.
Nora pani telefoni tagasi taskusse. Ta pidi helistama hiljem. Praegu aitas teadmisest, et Andreas oli püüdnud temaga ühendust võtta. Nad sõid õndsas rahus kukleid. Kuuma võiga, mis saial sulas, ja magusa münditeega, sellal kui Miranda püüdis edutult vanaema veenda, et taksikoera võtmine oleks fantastiline mõte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
