silmanurka ilmus üksik pisar. Ta ajas selja rohkem sirgu ja pühkis pisara viuhti sõrmeotsaga ära. „Kui ma Jeremyga kohtusin, olin väga ettevaatlik. Täpselt nagu Orla. Jeremy tegi mulle abieluettepaneku ning ma vastasin jaatavalt, aga siis hakkasin venitama. Mul oli kabuhirm, et ma teen jälle samu vigu. Abielu äratas minus väga negatiivseid mõtteid.”
„Kuidas sa sellesse organisatsiooni sattusid?” päris Alice.
„Mul said lõpuks ettekäänded otsa. Jeremy oli nii otsusekindel, et me peame kuupäeva paika panema, nii et ma lasin tal seda teha, ja sealt edasi läks kõik juba väga ruttu. Kaks nädalat enne pulmi käisin ühel ärireisil. Istusin Glasgow’ lennujaamas, Virgini lennufirma ootesalongis ja jõin Gordoni džinni – võimalik, et liiga palju. Mäletan, kuidas ma istusin seal üksi ja nutsin. Nuuksusin valju häälega, kui täpne olla. Piisavalt valjult, et minu lähedal istunud inimesed tõusid püsti ja läksid kaugemale. Piinlik. Ja siis tuli üks hästi riietatud, kena välimusega vanem härrasmees lähemale ja istus mu kõrvale maha. Ta oli teel külla oma tudengist pojale Palo Altos. Me muudkui rääkisime ja rääkisime. Ma puistasin talle pulmade kohta südant ja nii hea tunne oli kõik oma hirmud võhivõõra ees välja laduda, inimese ees, kellel kogu looga mingit pistmist ei olnud. Islandil oli üks vulkaan purskama hakanud, nii et meie kahetunnisest ümberistumispausist sai kaheksatunnine. Aga too mees oli nii kena, nii huvitav, et kogu see ootamine osutus toredaks. Paar päeva hiljem saabus posti teel pulmakingitus. Ja siin ma olen. Juba kuus aastat õnnelikus abielus.”
Ta küünitas ettepoole, võttis puust karbi, keeras kuldset võtit lukuaugus ja tegi karbi lahti. Selle sees oli pakk tumesinise tindiga pärgamentpaberile trükitud dokumente. Ta koukis dokumendid välja ja asetas lauale. Dokumentide alt ilmusid nähtavale kaks täpselt ühesugust kuldsete nahast kaantega raamatukest.
Alice sirutas käe ja libistas põnevust tundes sõrmeotstega üle raamatute.
Vivian ulatas kummalegi meist kuldse raamatu. Mind ehmatas, et neile olid reljeeftrükis kohrutatud meie nimed, laulatuse kuupäev ja suures plokk-kirjas PAKT.
„See on käsiraamat,” teatas Vivian meile. „Te peate selle pähe õppima.”
Ma avasin raamatu ja hakkasin lehitsema. Tekst oli imetillukeses kirjas.
Viviani telefon hakkas vibreerima. Ta võttis selle välja ning libistas sõrmedega üle ekraani, öeldes: „Lehekülg nelikümmend kolm: kui su abikaasa helistab, võta alati vastu.” Kui ma heitsin talle küsiva pilgu, osutas ta käsiraamatule.
Vivian astus õue, majaesisele terrassile ja tõmbas ukse enda järel kinni. Alice tõstis pärani silmi raamatukese õhku ja ütles kuuldamatult sõna „vabandust”. Kuid ta naeratas.
„Ära vabanda,” sosistasin hääletult vastu.
Ta nõjatus mulle lähemale ja suudles mind.
Nagu ma juba mainisin, tegin ma Alice’ile abieluettepaneku sellepärast, et tahtsin teda endale hoida. Alates sellest, kui me pulmareisilt tagasi jõudsime, olin ma muretsenud, et ta võib kogeda laulatusejärgset pettumust. Elu oli läinud nii kiiresti täpselt samadesse rööbastesse kui enne pulmi ja see tegi mind närviliseks. Alice vajab teatavat elevust. Ta tüdib väga kiiresti.
Senise põhjal otsustades ei erinenud abielu minu arust füüsilises mõttes mitte kuidagi tavalisest kooselust. Kuid vaimses mõttes tähendas abielu tohutut hüpet. Ma ei oska seda õieti seletada, aga niipea kui kirikuõpetaja ütles: „Nüüd kuulutan teid meheks ja naiseks,” siis ma tundsin, et olen abielus. Ma küll lootsin, et Alice tundis sedasama, aga ma ei saanud selles kindel olla. Ta näis õnnelikum kui varem, aga õnn võib vahel tuhmuda.
Tuleb tunnistada, et kõigil neil nimetatud põhjustel meeldis mulle see imelik asi, millesse Finnegan meid tirida püüdis. Võib-olla tooks see meie suhte uude staadiumisse rohkem elevust. Võib-olla muudaks see kuidagiviisi meievahelist sidet, teeks seda tugevamaks.
Vivian tuli tagasi. „Aeg lendab,” ütles ta. „Ma pean minema hakkama. Kas allkirjastame?” Ta libistas pärgamendid meie ette. Need olid imetillukeses kirjas ja kõige all võis näha kahte allkirjade jaoks mõeldud tulpa. Vivian kirjutas oma allkirja vasakule, tiitli „kontaktisik” kohale. Selle alla oli sinise tindiga pandud Orla Scotti allkiri. Tema nime all oli sõna „asutaja”. Paremal pool asus Finnegani allkiri tiitli „soovitaja” kohal. Minu nime alla oli trükitud sõna „mees”. Vivian ulatas meile graveeritud pastakad, mis olid saabunud koos puust karbiga.
„Kas me võiksime lepinguid paar päeva enda käes hoida?” küsis Alice.
Vivian kortsutas kulmu. „Loomulikult, kui te seda vajalikuks peate, aga ma sõidan pärastlõunal linnast välja ja ma tahaksin teie dokumentide vormistamisega tõesti võimalikult kiiresti algust teha. Mul oleks väga kahju, kui te järgmisest peost ilma jääksite.”
„Peost?” küsis Alice elavnedes. Kas ma mainisin, et Alice armastab pidusid?
„See tuleb suurejooneline.” Vivian tegi pealtnäha ükskõikse žesti paberite poole. „Aga ma ei taha teid tagant kiirustada. Võtke nii palju mõtlemisaega, kui soovite.”
„Hea küll,” ütles Alice esimest lehekülge ette keerates. Võib-olla oli temast saanud nüüdseks juba rohkem jurist kui muusik. Mina libistasin silmad tekstist üle, püüdes keskenduda ning tungida mitmetähenduslikkuse ja juriidilise slängi läbitungimatu loori taha. Jälgisin Alice’i ilmet, kui ta luges; paar korda ta naeratas, paar korda kortsutas kulmu. Ma ei osanud aimatagi, mida ta mõtles. Lõpuks keeras ta ette viimase lehekülje, võttis oma pastaka ja andis allkirja. Nähes mu näol üllatust, embas ta mind ja ütles: „See teeb meile head, Jake. Pealegi, kas sa tõesti arvad, et ma kavatsen peo maha magada?”
Vivian oli juba hakanud projektorit kokku pakkima. Ma teadsin, et peaksin ilmselt peenes kirjas trükitud teksti lugema. Aga Alice tahtis seda. Ja mina tahtsin Alice’it õnnelikuks teha. Tundsin allkirja andes oma sõrmedes pastaka raskust.
10
Loomulikult eksisteerib meie kõigi jaoks lõhe selle vahel, kes me oleme ja kelleks me ennast peame. Kuigi mulle meeldib mõelda, et minu puhul on see lõhe üpris väike, tunnistan ma siiski, et see on olemas. Üks näide, mis sellele viitab? Pean ennast üsna populaarseks, meeldivaks inimeseks, kellel on keskmisest rohkem sõpru. Aga sellegipoolest pole mind kuigi sageli pulma kutsutud. Ma ei tea miks. Mõnda inimest, nagu näiteks Alice’it, kutsutakse alatasa pulma.
Asja positiivne külg on see, et ma mäletan iga pulmapidu, kuhu mind kunagi kutsutud on, kaasa arvatud kõige esimest.
Ma olin kolmeteistaastane ja üks mu lemmiktädidest läks San Franciscos mehele. Nende suhe oli kiiresti arenenud ja äkki oligi pulmapäev kindlaks määratud. Laulatus toimus ühel juulikuu laupäeval ja pulmapidu peeti urkas nimega Ühendatud Iiri Kultuurikeskus. Põrand oli kleepuv ja igast praost tõusis ammu unustatud pulmapidude odava õlle haisu. Laval seadis end sisse mehhiko mariachi ansambel ning köögist ilmus enchilada’sid ja tortiljasid. Baarilett laius kogu tagumise seina ulatuses ja iiri baarmenid sööstsid pudelite vahel siia-sinna. Ruum oli rahvast pilgeni täis. Keegi mees ulatas mulle õlle ja mitte keegi ei paistnud selle peale pahandavat. Tõtt-öelda mõistsin ma vaistlikult, et seda oleks solvavaks peetud, kui ma oleksin keeldunud.
Mu tädi oli ametiühingu esinaine, tõsine tegija. Tema tulevane abikaasa juhatas mingit samaväärset organisatsiooni, kuid teises piirkonnas. Kõrts oli nii rahvarohke, nii pidune. Oma noorusest hoolimata tajusin, et midagi tähtsat on teoksil. Inimesi voolas ustest üha juurde, kõik olid lärmakad ja õnnelikud, nad andsid oma mantlid, kotid ja autovõtmed riidehoidu, ilmselgelt
