style="font-size:15px;"> Asetasin karbi ja pliiatsid Viviani ette kohvilauale.
„Ikka veel lukus,” ütles ta naeratades. „Saite esimesest eksamist läbi.”
Alice lonksas närviliselt kohvi. Tema oli näinud seda karpi alles pärast pulmareisi. Kui ta selle enda kätte sai, püüdis ta seda tulutult pintsettidega lahti muukida.
Vivian pistis käe portfelli ja võttis sealt välja komplekti kuldseid võtmeid. Ta leidis õige võtme ja torkas selle lukuauku, kuid ei keeranud.
„Mul on vaja suulist kinnitust, et te olete valmis edasi minema,” ütles ta. Ta vaatas ootavalt Alice’i poole.
Tagantjärele mõistan, et täpselt selsamal hetkel oleksime pidanud aimama, et midagi on valesti. Me oleksime pidanud Viviani minema saatma ja Finnegani kõnedele mitte vastama. Oleksime pidanud selle asja ära lõpetama, enne kui see üldse alguse sai. Aga me olime noored ja uudishimulikud ning meie abielu oli alles alanud. Ja Finnegani kingitus oli nii ootamatu ning tema saadik nii innukas, et oleks tundunud ebaviisakas keelduda.
Alice noogutas. „Me oleme valmis.”
8
Vivian lülitas projektori sisse ja seinale, kus alles mõni minut tagasi oli rippunud mu Martin Parri foto, ilmus slaid.
Sinna oli kirjutatud: PAKT.
Ei rohkem ega vähem. Suured mustad tähed Courieri kirjatüübis tühjal taustal.
„Nii,” ütles Vivian meie pulmadest üle jäänud monogrammiga salvrätikusse sõrmi pühkides. Mind tabas ikka veel iga kord teatav šokk – positiivne šokk –, kui ma nägin meie nimesid salvrätikule trükituna: Alice ja Jake. „Ma pean teile mõlemale mõned küsimused esitama.”
Ta võttis oma kotist mustad nahkkaaned ja avas need, paljastades kollase joonelise kirjaploki. Projektor kuvas meie seinale endiselt sõna PAKT. Püüdsin mitte vaadata seda aukartustäratavat sõna, mis ähvardavalt meie ning meie värske ja hapra abielu kohal kõrgus.
„Kumbki teist ei ole varem abielus olnud, tõsi?”
„Tõsi,” vastasime kooris.
„Kui kaua kestis teie eelmine pikim suhe?”
„Kaks aastat,” vastas Alice talle.
„Seitse,” ütlesin mina.
„Aastat?” küsis Vivian.
Ma noogutasin.
„Huvitav.” Ta kirjutas midagi oma plokki.
„Kui kaua kestsid teie vanemate abielud?”
„Üheksateist aastat,” sõnas Alice.
„Nelikümmend ja midagi peale,” ütlesin mina, tundes teenimatut uhkust oma vanemate eduka abielu üle. „See kestab ikka veel.”
„Suurepärane.” Vivian noogutas. „Ja Alice, kas sinu vanemate abielu lõppes lahutusega?”
„Ei.” Tema isa surm oli ikka veel liiga äsjane sündmus ja ma tajusin, et ta ei taha sellel pikemalt peatuda. Alice on oma loomult justkui suletud raamat. Psühholoogina ja muidugi mõista tema abikaasana on mul selle iseloomujoonega vahel üsna raske leppida.
Vivian nõjatus ettepoole, toetades küünarnukid kollasele märkmeplokile. „Mis on teie arvates kõige tavalisem põhjus, miks Läänemaailma abielupaarid lahutavad?”
„Sina enne,” ütles Alice mulle põlve pihta patsutades.
Ma ei pidanud kuigi pikalt mõtlema. „Truudusetus.”
Vaatasime Vivianiga mõlemad mu naise poole. „Klaustrofoobia?” pakkus Alice.
See ei olnud vastus, mida ma lootnud olin.
Vivian märkis meie vastused oma kirjaplokki üles. „Kas te arvate, et inimesed peaksid oma tegude eest vastutama?”
„Jah.”
„Jah.”
„Kas te arvate, et abielunõustamisest võib abi olla?”
„Tahaks loota küll.” Ma naersin.
Vivian tegi märkmeid. Küünitasin vaatama, mida ta kirjutab, aga tema käekiri oli liiga väike. Ta lõi kaaned plaksuga kinni ja nimetas kahte kuulsat näitlejat, kes olid hiljuti lahku läinud. „Niisiis,” küsis ta, „kumb neist on teie arvates lahutuse eest vastutav?”
Alice kortsutas kulmu, proovides välja mõelda, mida Vivian kuulda soovib. Nagu ma ütlesin, kipub Alice ülipüüdlik olema – ta ei taha mitte ainult eksamil läbi saada, vaid tal on vaja maksimumhinnet. „Ma kujutan ette, et nad mõlemad kannavad vastutust,” vastas ta. „Kuigi ma leian, et see oli üsna ebaküps, mida naine Tyler Doyle’iga tegi, oleks ta mees pidanud sellele kuidagi teistmoodi reageerima. Esiteks poleks ta tohtinud seda kõike Twitterisse postitada.”
Vivian noogutas ja Alice’i selg tõmbus veidi sirgemaks, ta oli ilmselgelt rahul. Mulle tuli pähe, et küllap käitus ta niimoodi ka omal ajal koolis – alati see tüdruk, kes kätt tõstab, innukas ja hästi ette valmistanud. Nüüd muutis see teda minu silmis haavatavaks, aga heas mõttes; minu naise juures oli midagi armsalt vastuolulist – oma tähtsa ametikoha, mitme miljoni dollari suuruste kokkulepete ja väga täiskasvanuliku garderoobi juures püüdis ta ometi nii hoolega õiget vastust öelda.
„Nagu alati, olen ma oma abikaasaga täiesti ühel nõul.”
„Hea vastus,” ütles Vivian silma pilgutades. „Ainult paar küsimust veel. Mis on teie lemmikjook?”
„Šokolaadipiim,” vastasin ma. „Külma ilmaga kuum šokolaad.”
Alice mõtles hetke. „Vanasti oli viin jõhvikamahla ja jääga. Praegu on Calistoga marjamaitseline limonaad. Aga sinu?”
Vivian näis kergelt üllatunud, et rollid vahetusid. „Ma arvan, et kaheteistkümne aasta vanune Green Spoti viski puhtalt.” Ta lehitses oma märkmeid. „Kõige olulisem küsimus: kas te tahate, et teie abielu kestaks igavesti?”
„Jah.” Ma ütlesin seda automaatselt. „Loomulikult.”
„Jah,” sõnas Alice. Paistis, et ta mõtles seda tõsiselt, kuid samas, mis siis, kui ta ütles seda ainult selleks, et eksamil läbi saada?
„Tehtud,” teatas Vivian ja libistas oma kirjaploki portfelli. „Kas vaatame nüüd slaide?”
9
„Pakt tähendab gruppi sarnaselt mõtlevaid inimesi, kelle eesmärgiks on saavutada ühesugune tulemus,” alustas Vivian. „Pakti lõi 1992. aastal Orla Scott ühel väikesel saarel Põhja-Iirimaa külje all ja sellest päevast peale on see nii mahu kui ka pühendumuse poolest plahvatuslikult kasvanud. Samal ajal kui meie seadused ja reeglid on muutunud, meie liikmeskond on kasvanud ja liikmeid leidub nüüdseks juba kõikjal üle maailma, on Pakti missioon ja vaim jäänud truuks põhimõtetele, mille Orla kõige alguses välja arendas.”
Ta nihkus tugitoolis ettepoole, nii et meie põlvede vahele jäid
