ema abiga üle kardina viskas. Ma mässisin salli kaela ja nööpisin kinni oma lohvaka sinise jopi, mille olin eelmisel kevadel ostnud Stockholmist Paul Smithist odavmüügilt, panin pähe sealtsamast ostetud mütsi, kummardusin seina ääres oleva jalanõudekuhja ette, leidsin oma jalavarjud, mustad kollaste paeltega Wrangleri saapad, mille olin ostnud Kopenhaagenist, kui seal raamatumessil käisin, ja mis polnud mulle kunagi meeldinud, ka mitte ostes, ja nüüd tumestas neid lisaks mälestus sellest, kui kohutavalt halvasti mul messil oli läinud, kuidas ma ei suutnud arukalt vastata ühelegi küsimusele, mida entusiastlik ja asjatundlik intervjueerija mulle laval esitas. Ma ei olnud saapaid ainult sellepärast juba ammu ära visanud, et meie elujärg ei olnud kiita. Ja nii kollased paelad!
Sidusin need kinni ja ajasin end sirgu.
„Nüüd olen ma valmis,” ütlesin ma. Vanja sirutas jälle käed minu poole. Tõstsin ta sülle, läksin mööda koridori ja pistsin pea kööki, kus neli-viis lapsevanemat isekeskis juttu ajasid.
„Me nüüd läheme,” ütlesin ma. „Nägemist, ja aitäh meeldiva õhtu eest.”
„Aitäh sulle,” ütles Linus. Gustav tõstis käe viipeks.
Siis astusime koridori. Panin tähelepanu püüdmiseks käe Frida õlale, kes seisis naeratades ja põrandal toimuvast vaatepildist kaasakistult seina ääres.
„Me läheme nüüd ära,” ütlesin ma. „Aitäh, et sa meid kutsusid! See oli väga tore pidu. Väga-väga meeldiv!”
„Aga kas Vanja ei jäägi kala püüdma?” küsis ta.
Manasin ette tähendusrikka näoilme, mis pidi mõista andma: „Tead küll, kui ebaloogilised lapsed olla võivad.”
„Olgu siis peale,” ütles ta. „Aga aitäh tulemast. Nägemiseni, Vanja!”
Mia, kes seisis sealsamas kõrval, Theresa tema ees, ütles:
„Üks hetk.”
Ta kummardus kardina taha ja küsis Erikult, kes seal kükitas, kas ta annaks ühe kommikoti. Erik andiski ja Mia ulatas selle Vanjale.
„Näe, Vanja. Võid selle koju kaasa võtta. Ja jagada Heidiga, kui tahad.”
„Ei taha,” ütles Vanja ja surus koti rinnale.
„Suur tänu!” ütlesin ma. „Nägemist!”
Stella pööras pead ja vaatas meie poole.
„Kas sa lähed ära, Vanja? Miks?”
„Nägemist, Stella,” ütlesin ma. „Aitäh, et sa meid sünnipäevale kutsusid!”
Siis keerasin ringi ja läksin ära. Pimedast trepist alla, välisuksest välja tänavale. Majaseinte vahel tõusid ja langesid lakkamatult hääled, hüüded, sammud ja mootorimüra. Vanja võttis mul kaela ümbert kinni ja pani pea mulle õlale. Ta ei teinud kunagi nii. See oli Heidi komme.
Aeglaselt venis mööda helendava plafooniga takso. Meist sammus mööda lapsevankriga paar, naisel oli rätik pea ümber ja ta oli noor, ehk kahekümneaastane. Krobeline näonahk paksu puudrikihi all, märkasin ma, kui nad möödusid. Mees oli vanem, minuvanune, ja vaatas ärevalt ringi. Vanker oli sellist naeruväärset tüüpi, kus rataste kohal on peenike lillevart meenutav kang, millele toetub lapsega korv. Meile sammus vastu kamp viieteist-kuueteistaastasi poisse. Mustad üle pea kammitud juuksed, mustad nahktagid, mustad püksid ja vähemalt kahel olid jalas Puma kingad, logo kinga ninal, mida olin alati nõmedaks pidanud. Kuldketid kaelas, pisut taaruvad, kätega nurgeliselt sõudvad.
Kingad.
Kurat, need jäid maha.
Peatusin.
Kas peaksin need sinna jätma?
Ei, see oleks liiga lodev, me seisime ju otse ukse ees.
„Me peame üles tagasi minema,” ütlesin ma. „Me unustasime su kuldkingad maha.”
Vanja ajas pea püsti.
„Ma ei taha neid,” ütles ta.
„Ma tean,” ütlesin ma. „Aga me ei saa neid sinna jätta. Peame need koju viima ja seal ei pea sa neid enam enda omaks pidama.”
Läksin kiirel sammul trepist üles, panin Vanja maha, avasin ukse, astusin sammu esikusse ja võtsin kingad, ilma et oleksin korteri sisemusse vaadanud, kuid ei saanud seda siiski vältida, kui end sirgu ajasin, sest tabasin Benjamini pilgu, kes istus oma valge särgiga põrandal, auto käes.
„Nägemist!” ütles ta ja lehvitas meile teise käega.
Ma naeratasin.
„Nägemist, Benjamin,” ütlesin ma, sulgesin enda järel ukse, tõstsin Vanja sülle ja sammusin uuesti trepist alla. Õues oli külm ja taevas oli selge, aga kogu linnavalgus alates tänavalaternatest kuni poeakende ja autotuledeni välja kerkis üles ja kummus majakatuste kohal nagu särav kuppel, millest tähevalgus läbi ei paistnud. Taevakehadest oli nähtav ainult Hiltoni hotelli kohal rippuv noorkuu.
Vanja võttis mul jälle kõvemini ümbert kinni, kui ma tõttasin mööda tänavat, meie hingeõhk nagu valge suits pea kohal.
„Äkki tahab Heidi mu kingi?” ütles ta korraga.
„Kui ta saab nii suureks nagu sina, saab ta need endale,” ütlesin ma.
„Heidi armastab kingi,” ütles ta.
„Jah, armastab küll,” vastasin ma.
Kõndisime tükike maad edasi vaikides. Supermarketi kõrval, suure baguette’ibaari Subway ees istus hull valge peaga naine ja vahtis aknast sisse. Agressiivne ja ettearvamatu, käis ta meie linnaosas edasi-tagasi, enamasti endamisi padrates, valged juuksed alati kõvas krunnis ja seljas üks ja sama beež mantel, nii suvel kui talvel.
„Issi, kas me minu sünnipäeva ka peame?” küsis Vanja.
„Kui sa tahad,” ütlesin ma.
„Tahan küll,” ütles ta. „Ma tahan, et sinna tuleksid Heidi ja sina ja emme.”
„See tuleb siis küll kena väike pidu,” ütlesin ja tõstsin ta paremast käevangust vasakusse.
„Tead, mida ma saada tahan?”
„Ei?”
„Kuldkala,” ütles ta. „Kas tohib?”
„Noh …” ütlesin ma. „Kui sul on kuldkala, siis pead sa oskama tema eest korralikult hoolitseda. Söötma teda ja vett vahetama ja. Aga siis peaksid sa minu meelest olema vanem kui nelja-aastane.”
„Aga ma võin teda sööta! Ja Jirol on kuldkala. Ta on minust väiksem.”
„See on tõsi,” ütlesin ma. „Eks näis. Sünnipäevakingitusi peab hoidma salajas, see ongi nende mõte.”
„Salajas? Nagu saladust?”
Ma noogutasin.
Kuradi värdjad! Kuradi värdjad! hüüdis nupust nikastanud naine, kes oli meist nüüd paari meetri kaugusel.
