Üksildane täht. Paullina Simons

      ESIMENE OSA

      Chloe, Mason, Hannah ja Blake

      Ei olda tõsised kui aastaid seitseteist.

      Sel kaunil õhtul jäägu õlu, limonaad

      neis käras-säras kohvikutes maha meist.

      Meid ootab roheluses pärnapromenaad.

      1

      Perutav Hobune

      Chloe sõitis üksinda bussiga koju, loksus üle raudteerööbaste, unistades Barcelona randadest ning võib-olla isegi mõne lõbujanulise tundmatu ihaldavatest pilkudest. Ta püüdis silme ette manada Blake’i, Masonit ja Hannah’t, kes üritavad üksteist sõnadega üle trumbata, nagu mängiksid purjus peaga Twisteri lauamängu: lärmakalt vaieldes raha eest jutustuse kirjutamise plusside ja miinuste üle. Pealetükkivate sõnadega lauluviisijupid ketrasid järelejätmatult tal peas, nüristades meeli. Laudteel võttis armsam mul käest kinni, nagu mitte keegi kunagi varem, ja ütles, et ma armastan sind igavesti – täiesti ootamatult summutas selle laulu Queeni3 üle mõistuse vali Barceloonaaaaaaaa …!

      Ta pani peopesa vastu aknaklaasi. Buss hakkas kohe haruteele jõudma. Ehk ometi seal see psühhodraama lõpeb. Tolmuste akende ja hiljutisest vihmauputusest porise raudteetammi taga, paplisalu juures, märkas Chloe hiiglasuure vikerkaarega koltunud reklaamtahvlit, mida kaks valgetes tunkedes töömeest katsid redelilt White Mountainsis asuva renoveeritud Mount Washingtoni kuurordi reklaamiga.

      Tal jäi aega silmata kiirelt kaduva reklaamplakati üht fraasi, enne kui buss sellest mööda sööstis. „Johnny Get Your Gun”4. See pani ta mõtisklema, oh häda, sugugi mitte absoluutses vaikuses, vikerkaare ülekleepimise filosoofilise tähenduse üle.

      Enne kui buss peatus, meenus talle, kust see reklaam pärines. See oli Fryeburgi ühe vana Lone Stari pandimaja ja relvapoe reklaam. Meenutamine ei andnud vastust Chloe sisulisele küsimusele, küll aga vastas otsesele küsimusele.

      „Milline idioot arvas, et vikerkaar on relvapoele sobiv sümbol,” oli Hannah’ ema öelnud. Meeste ja elu üle kibestunud, oli ta sinna oma kihlasõrmuse pantinud. Saanud selle eest seitsekümmend dollarit, oli ta saadud raha eest viinud Chloe ja Hannah’ North Conwaysse homaare sööma.

      Pärast said nad kõik toidumürgituse. Nii palju siis vikerkaarest.

      Kas seda nimetataksegi karmaks?

      Või oli see lihtsalt üks eraldi seisev sündmus?

      Täpselt kell 3.49 pärastlõunal peatus väike sinine buss – eriti ettevaatlikult ja aeglaselt – mändide all Wake Drive’i alguses, kus musta vaalaga kivi külavaheteede ristmikku tähistas. Neli noort hüppasid tolmu sisse.

      Et oli rõõmus maikuu ja juba ka päris soe, olid neil seljas rõivad nagu maanoortel ikka: teksased ja ruudulised särgid. Kuigi tõtt-öelda kandsid nad neid riideid alati, nii lumetormis kui ka kuumalaine ajal.

      Millises teises maailmanurgas oleks proua Menckeni viieminutiline jutt iga-aastasest Acadia auhinnast, mis antakse parima ilukirjandusliku lühijutu eest – vahetult enne inglise keele tunni lõppu ja enne lõunasööki, kui klassis polnud ainustki hinge, kes oleks kuulanud muud kui vaid tühjade kõhtude korinat –, saanud lõppeda sellega, et Blake ja Mason otsustasid äkitselt kirjanikeks, mitte prügivedajateks hakata?

      „Tegelane on kõik,” ütles Chloe kangekaelselt, ise porri vahtides. „Tegelane ongi lugu.”

      Üle kilomeetri asfalteerimata teed, mille lõpus nad elasid, viis tihedate mändide vahelt mäest alla. See lookles läbi paksu metsa, muutus kitsamaks, läks üle raudteerööbaste ja ümber väikese järve ning lõppes männiokaste ja kaosega, mitte tee, vaid porimülkaga, ning see oligi koht, kus nad elasid. Seal, kus lõppes tee.

      Chloe ja Mason ning Hannah ja Blake. Kaks paari, kaks venda, kaks parimat sõbrannat. Lühike tüdruk, pikk tüdruk ja kaks lihaselist säga. Noh, Blake oli lihaseline. Kõhn, ent sitke Mason polnud viimastel aastatel teinud muud kui sporti, alates sellest, kui nende isa selja murdis. Mason oli jalgpallimeeskonnas keskmängija ja kooli pesapallimeeskonna teise pesa pesavaht. Blake oli rohmaka maapoisi kehaga ja oskas kõike, mida vaja: parandustöid teha ja ehitada ning iga sõidukit juhtida. Blake’i laines juuksepahmakat ei olnud juba kuid lõigatud, tema habe oli juba nädalaid ajamata. Tema pruunid Timberlandi saapad olid määrdunud. Tema püksirihm oli kuus aastat vana. Eriti suur ruuduline särk oli isa oma. Levi’se teksased olid kelleltki saadud. Tema helepruunid silmad sähvisid ringi, tantsiskledes ja naerdes, täis südamlikku huumorit.

      Blake’i kõrval paistis tema väiksem vend Mason nagu mõni aristokraatlik memmepojuke. Masoni juuksed olid sirged, ent sasitud, sest need pididki sasitud olema. See oli disainitud sasipea. Erinevalt Blake’ist, kes veeretas end voodist välja, juuksed magamisest salkus, ja jooksis kooli, ärkas Mason vara ja nägi kõvasti vaeva, et juukseid just selliseks muuta. Tüdrukutele tema juuksed meeldisid ning nad kiusasid Chloe’t nende pärast. Oh, Chloe, siutsusid nad, sul on nii vedanud, et võid sõrmed tahtmise korral alati tema juustesse lüüa. Mason ajas iga päev habet ega kandnud ruudulisi särke. Temal olid mustad ja hallid T-särgid. Ta eelistas ühevärvilisi rõivaid ja tema teksased olid nagu eile pestud. Jalas olid tal tossud. Ta ei langetanud metsa, ta mängis palli. Sitke ja kõhna kehaehituse, erksiniste silmade ja tõsise suursuguse näoga Mason ei sarnanenud üldse oma vennaga. Lisaks sellele oli ta Blake’iga võrreldes vähese jutuga poiss. Kui ta vaikselt Chloe kätt hoidis, siis alati heasüdamlikult. Ta ei tirinud ega sikutanud teda, ei käinud talle millegagi peale. Ta oli džentelmen. Mitte et Blake poleks püüdnud Hannah’ vastu džentelmen olla. Ta lihtsalt sarnanes nii paljus oma Saksa lambakoeraga, kes tal kunagi oli olnud. Rahmeldades tegi ta kõik põrandad poriseks, tilgutas igale poole jäätist ja tomatipastat, ilma et oleks vabandanud, ning tuhises terve päeva pööraselt ringi. Tema veidrused kutsusid paratamatult esile meelepahaga segunenud armastuse.

      Ja Blake’i kõrval jalutas Hannah.

      Kuigi

Скачать книгу