ja pilkumatud silmad olid tõsised ja hindavad, jättes mulje, nagu Hannah oleks huvitatud – nagu ta kuulaks. Chloe teadis, et see on kaval võte: vankumatu pilk võimaldas Hannah’l oma mõtetega üksi olla. Ta kasutas jumestusvahendeid, mida sai endale hädapärast lubada, kuigi püüdis välja näidata, nagu oleks ta just äsja värskendamiseks endale vett näkku visanud, ja ennäe, oligi täiuslik. Hannah kõndis nõtkelt ja graatsiliselt nagu baleriin.
Oma toas suure peegli ees oli ta harjutanud arabeske ja soubresaut’e, lootes, et ühel päeval lõpetab ta kasvamise ja tema vanemad suudavad talle balletitunde võimaldada. Ta sai isa-ema lahutuskorralduse järel lõpuks oma tantsutunnid, aga selleks ajaks oli ta 177 cm pikk, liiga pikk, et keegi oleks jõudnud teda üles tõsta peale Blake’i, kes ei olnud kohe kindlasti balletitantsija.
Hannah jalutas ja rääkis peene elegantsiga, nagu ei kuulukski ta Maine’i tillukesse Fryeburgi. Ta kujutas ette, et ei kuulu sellesse riikigi. Ta kandis baleriinasid, tule taevas appi! Isegi siis, kui tal tuli vantsida terve kilomeeter läbi pori ja männiokaste. Tema jaoks ei eksisteerinud mingeid mehelikke Timberlandi tosse. Hannah kõndis, õlanukid tahapoole, nagu oleks ta liiga hea koha jaoks, mis õnnetu juhuse tõttu oli tema sünnikoht, kust end elamas leidis, ega suutnud ära oodata hetke, mil rüüpab veini ja maalib jõge Seine’i vasakul kaldal koos teiste kunstiinimestega. Tema suured ümmargused silmad olid alaliselt niisked. Ta takseeris sind enne, kui nutma hakkas, ja juba sa armastasidki teda. Selline oli Hannah, alati valmis nutma, et teda armastataks.
Chloe, vastupidi, ei olnud ei niiskete silmade ega pikkade jäsemetega. Ta ei hoolinud eriti sellest, et ta pikka kasvu ei olnud, kui ta just ei olnud koos Hannah’ga. Aga oma pilliroosarnase sõbratari kõrval tundis ta end nagu armadill.
Kõige ilusamad Chloe välimuses olid tema pruunid juuksed – pulksirged, säravad, päikese triibutatud. Ta ei teinud selleks midagi, et need nii kaunid oleksid. Need lihtsalt olid. Iga päev pestud, harjatud, puhtad ja soetud, langesid need ta seljale nagu kedratud siid. Ta ei jumestanud end, et eristuda vanematest tüdrukutest, kel kõigil olid tugevalt toonitatud laujooned, õhukesed liibuvad topid, number väiksemad teksased ja 8 cm (või kõrgemad!) kontsaga lahtised jalga torgatavad kingad, millega nad läbi Fryeburg Academy5 saalide komberdasid, pidevas kartuses pikali kukkuda või komistada. Aga võib-olla selles oligi iva – seksikad, kuid abitud. Need mõlemad asjaolud olid Chloe jaoks lausa needus, nii et ta hoidis oma keha endale ja kõndis mõistlike kingadega. Kas ta käis siis mõnes sellises kohas, mille pärast oleks pidanud end üles lööma? Boolingut mängimas? Itaalia jäätist söömas? Järves ujumas? Aias tööl? Üksnes need. Ja ta kuulis, kuidas poisid rääkisid tüdrukutest, kes riietusid niimoodi, nagu see vastik Mackenzie O’Shea. Eluaegne ravimite tarvitamine ei suudaks heastada Chloe traumat, kui ta arvaks, et poisid räägiksid niimoodi temast.
Tema nägu, korrapärane ja kena, kannatas pisut selle võltsilmetuse all, aga see ei varjanud tema esile tungivaid põsesarnu ega teineteisest kaugel asetsevaid silmi, mis kergelt silmanurgast üles tõusid, alati naerul. Ta oli pärinud iirlase huuled oma isalt, aga silmad ja põsed emalt, ning sellepärast ei olnud ta nägu nagu ka kehagi täielikus proportsioonis. Silmade ja suu suhe ei olnud tasakaalus, samuti nagu keha ja rinnad ei olnud tasakaalus. Keha ei olnud piisav nendele imetava ema rindadele, millega teda oli neetud. Tema keha koomilisel ebaproportsionaalsusel võis ju olla geneetiline põhjus – tema matemaatilised võimed olid tema keha ebaharmoonilisusega vastuolus –, aga tema külluslikul rinnapartiil küll ei saanud kosmilist vabandust olla.
Chloe süüdistas oma ema.
See oli ainuõige.
Ta süüdistas kõiges oma ema.
Vaadakem vaid Hannah’t. See tüdruk oli nagu kätega tehtud. Pikk, nõtke, kleenuke, silmad, suu, juuksed, nina – kõik õige suurusega, mitte ülearu suured ega mitte liiga väikesed, samas kui Chloe end kogu aeg varjas vähendava rinnahoidja alla ja ühe suuruse võrra suuremate särkidega. Ta kartis, et mitte keegi ei võta teda tõsiselt, kui nad peavad silmas tema keha, mitte tema isiksust. Kes kuulaks tema selgitusi tähtede liikumise, mitokondri migratsiooni või revolutsioonide ajal peade maharaiumise kohta, kui nad mõtlevad, et ta on vaid kaks jalgadega tissi … Liiga rasked rinnad, et olla baleriin, ja liiga lühike, et olla tõeline püss.
See, et Mason sellega ei nõustunud – või ütles, et ei nõustu –, rääkis vaid poisi viletsast maitsest.
Buss oli neid juba kolmteist aastat samal külavaheteel maha poetanud. Lasteaed, algkool, põhikool, imeline keskkool.
Varsti ei ole enam mingeid siniseid busse, ei mingeid loksutavaid õhtusi bussisõite. Kuu aja pärast lõpetavad nad kõik keskkooli.
Ja siis?
Noh, ja siis tuleb see.
„Ära hakka kohe minu lugu vihkama, Chloe,” ütles Blake. „See alles algas. Anna talle võimalus. See on hea lugu. Küll sa näed!”
„Jah, Chloe,” kordas Mason kajana. Kümme kuud Blake’ist noorem Mason vaatas vanemale vennale alt üles, kuigi ta ei pruukinud Blake’iga ilmtingimata nõustuda, mida tõendas tema kelmikas silmapilgutus. Chloe võttis poisi väljasirutatud käe, kui nad möödusid oma maja ees vedeleva rämpsu keskel seisvast härra Learyst, kes püüdis jätta muljet, et tegemist ei ole risuga ning ta saab selle maha müüa.
„Blake, kulla poiss,” hüüdis härra Leary, „sa ütlesid, et tuled pärast kooli läbi ja vaatad mul seda kivisaagi. Ma ei saa seda sindrit ikka käima.”
„Kindlasti tulen, härra Leary.”
„Kivisaagi?” pomises Mason. „Miks sel vanal ihnuskoil kivisaagi vaja läheb? Igal pool vedeleb üks rämps.”
„Ta tahab pommivarjendit ehitada,” ütles Blake suunurgast, ise vanamehele naeratades, kui nad temast mööda kõndisid. „Sellepärast ta kogubki tuhaplokke.”
„Mis asi on kivisaag?” küsis Chloe.
„Kelle asi see on,” ütles Hannah. „Pommivarjendit? Tüüp on segane.”
„Blake, äkki praegu kohe?” käis kühmus mees peale. „Mul on sulle ja su sõpradele mõned suupisted – sõõrikud.”
„Tänan, härra, aga mitte praegu.”
Sest praegu oli Blake hõivatud. Ta pidi valmistuma metsameeste võistluseks.
Kogu häda oli saanud alguse siis, kui Blake sai möödunud juulis kaheksateist ja tal lubati osaleda Fryeburgi laada metsameeste päeva võistlusel. Ta pani end kirja viiel alal: puulangetamine, palgisaagimine, kirveheitmine, palgiveeretamine ja pakulõhkumine. Ta kaotas palgisaagimise, palgiveeretamise ja pakulõhkumise ning võiks arvata, et see jäi tal meelde ja ta on vagur kui utetall, et kaotas kolm viiest, aga kus sa sellega! Ta alistas parima puulangetamise aja kuue sekundiga, lõpetades täpselt kahekümne kolme sekundiga, ja ta püstitas laada rekordi kirveheitmises, heites kuus korda järjest sihtmärgi keskele.
Võiks arvata, et sihtmärgiks oligi ta pea: selle diameeter paisus meetriseks. Ta kõndis uhkeldades külavaheteel ja Academy saalides nagu olümpia kuldmedalivõitja. Chloe tuletas talle meelde, et Fryeburg Academy, kus kõik kohalikud lapsed said tänu kooli ja Maine’i osariigi vahelisele kokkuleppele ilma õppemaksu maksmata käia, oli üks kõige prestiižikamaid keskkoole Ameerika Ühendriikides. „Mitte kellelegi ei lähe sinu kirveheitmine siin karvavõrdki korda, usu mind,” ütles Chloe talle nagu kurtidele kõrvadele.
Kohe pärast seda registreerisid Blake ja Mason end härra Smithi tehnoloogiatunnis äriettevõtte loomise võistlusele
Fryeburg Academy, mis rajati 1792. aastal, on Ameerika Ühendriikide üks vanimaid erakoole, mis annab keskhariduse.
