style="font-size:15px;"> „Ma räägin nendega täna õhtul,” ütles ta, lähenedes männiokastega kaetud lagendikule.
„Ma ei räägiks neile veel Masonist ja Blake’ist.”
„Arvad?”
Kuna proua Haul ja Lang käisid reedeti koos poes, oli Chloe’l tunne, et reisiplaanist vaikida pole enam võimalik.
„Hea küll,” ütles Hannah, „aga alusta ääri-veeri. Ära ema marru aja! Sul on alati komme teda hulluks ajada. Kõigepealt aja meie reisi asi korda, siis oota. Poisid võivad nii või teisiti petlikuks lootuseks osutuda. Kust nad selle raha saavad? Neil läheb tuhin mööda, küll näed.”
Chloe ei öelnud midagi. Ilmselgelt ei olnud Hannah’l aimugi, kes tema poiss on. Blake’i ei olnud võimalik panna millestki loobuma. Sellest saaks lühijutt missugune! Ja nagu Chloe mõtte tõestuseks ilmus Janice Hauli Subaru suure hooga puude tagant nähtavale. Blake kruvis külgakna alla, aeglustas, tuututas.
„Me läheme passe saame!” hüüdis ta. „Näeme seal!”
Chloe pöördus Hannah’ poole. „Ja mida sina ütlesid?”
„Noh, hea küll, olgu. Aga ära veel oma emale poisse maini.”
„Millest sa tahtsid minuga rääkida?” küsis Chloe. Üksnes õhukene uksetahvel eraldas Chloe ema kõrvu Hannah’ muredest ning Hannah rehmas käega. „Küll sa veel kuuled,” ütles ta süngelt ja paljutähenduslikult.
2
Magus Kartul
„Ma olen köögis,” hõikas ema niipea, kui Chloe vaheukse avas. See oli optimistlikult irooniline lause, sest nad elasid soojustatud majakeses, kus oli ainult üks suur ruum, kui mitte arvesse võtta, mida Chloe ka ei teinud, vannituba ning kaht väikest magamistuba ja avatud ärklikorrusesoppi, kus magas Chloe.
Ma olen köögis, ütles Lang, sest sel kuul ta kokkas. Eelmisel talvel kogus ema ajaleheväljalõikeid märkmiku vahele. Nii et iga päev, kui Chloe nüüd koju jõudis, kuulis ta: Ma olen söögitoas.
Eelmisel sügisel, otsustas ema hakata õmblejaks ja ütles Chloe’le, et nüüdsest õmbleb ta kõik tütre riided käsitöötoas.
Kui Lang uute jõulukingituste jaoks sugupuud uuris, tegi ta seda arvutiruumis.
Suviti ei teinud Lang midagi sellist, sest ta oli väljas, kalal, hoolitses köögiviljaaia eest, mille saak oli nii rikkalik, et tomateid jätkus kõigile kaheksale majapidamisele, mis selles järveotsas asusid. Vaka suvikõrvitsaid ja kurke viis Chloe isa alati töö juurde.
Chloe ema Lang Devine, neiupõlvenimega Lang Thia, kes pärines Hiina suguvõsast Põhja-Dakota Red Riverist, avastas enda jaoks pidevalt midagi uut. Noorena oli ta tahtnud saada tantsijannaks, aga siis kohtas ta Jimmyt ja tahtis saada tema abikaasaks. Pärast paljusid aastaid abikaasana, tahtis ta saada emaks. Ja pärast paljusid aastaid ühe lapse emana tahtis ta saada kahe lapse emaks.
„Jimmy lemmiktegevus,” ütles isa, kui Lang hakkas stepptantsuga tegelema. Isa ehitas talle puitplatvormi, ta ise ostis paari musti Capezio kingi number 5, mõned CD-d ja hakkas stepptantsu õppima. See oli lärmakas tegevus.
Ja mitte nii maitsev kui küpsetamine, mis oli tema praegune hobietapp, ning Chloe lemmiktegevus pärast aiandust. Jimmy Devine’ile meeldis see samuti, kuigi ta nurises, et võtab Langi kokkamishobi tõttu nädalas kilo juurde. Chloe mõtles, et isa võiks kiusu mõttes mainida ka Langi enda lisakilosid, mida ta oli oma umbes 155-sentimeetrisele konstruktsioonile juurde võtnud nüüd, kui ta enam stepptantsuga ei tegelnud. Aga ei, alles eelmisel nädalal ütles Jimmy, kui tal Langi lehttaina-kreemikoogid (muide, tehtud kohvikoorest, mitte piimast) suus sulasid: „Magus Kartul, kuidas sa suudad nii suure kokkamise juures ikka nii kõhnaks jääda?”
Ja Chloe ema oli itsitama hakanud.
Kuidas selgitada mõlemale vanemale, et täiskasvanud elatanud naisel, kes on olnud peaaegu kolmkümmend aastat abielus, ei sünni itsitada oma abikaasa ebasiira komplimendi peale, kui too kutsub teda punast tärklist täis juurviljaks?
Sel õhtupoolikul astus Chloe majja, pani koolikoti maha, tõmbas saapad jalast ja kõndis lühikeses koridoris mööda vanemate magamistoast, seejärel teisest magamistoast, kus mitte keegi enam ei käinud, vannitoast, elutoapiirkonnast, et viia oma lõunakarp köögilauale, kus see homseks koolipäevaks jälle valmis pannakse. Miski lõhnas jumalikult. Chloe ei tahtnud seda tunnistada, sest tal polnud soovi oma ema mingilgi moel innustada. Ema vaimustust oli vaja pigem kärpida kui õhutada. Ema ja Blake olid selles suhtes ühte moodi.
„Kas see ei lõhna jumalikult?” kihistas Lang, pööras ringi ja patsutas jahuste kätega Chloe’t mõlemale põsele. „Ma teen oma jumalikule tüdrukule ainult jumalikke asju.” Üks vähestest asjaoludest, mida Chloe ema juures talus, oli see, et ta oli lühike ja temaga võrreldes sai Chloe end tunda pikemana.
Chloe pühkis jahu näolt. „Mis sa siin teed?”
„Mandlikooki.”
„See ei lõhna mandlikoogi järele.” Chloe vaatas pliidil oleva poti sisse.
„Vaarikamoos. Ma tegin selle pärastlõunal täiesti omast peast koogi jaoks. See on veel soe. Tahad proovida?”
Chloe ei tahtnud eriti proovida. „Ei, tänan,” ütles ta. „Mul on kõht täis.”
„Nelja tunni tagusest lõunasöögist täis?”
Lang võttis välja apelsinimahla, jogurti, kaeraküpsised, avas Cheddari juustu paki, pesi kaussi mustikaid ja asetas kõik laua taga istuva pahura Chloe ette. Ta lükkas pika puulusika poolsooja keedisega Chloe nina alla. Chloe maitses seda. Ta pidi tunnistama, et see oli nii hea. Aga ta tunnistas seda vaid endale. Oma üliinnukale emale ta seda küll ei tunnistaks. „Mis õhtusöögiks on?”
„Mõtlesin ratatouille’d teha.”
„Mida?”
„Küll sa näed. See on minu arvates köögiviljahautis. Aga see võib ka maitseaine olla.” Ta muheles. Ausalt, miks peab Chloe olema siin majas ainus tõsine inimene?
„Isal on liha vaja.”
„Jah, ära muretse. Me toidame lihasööjaid praelõikudega. Ma leidsin ühe uue vürtsika retsepti. Köömnetega. Kuidas koolis läks?”
Chloe’l oli kangesti vaja emaga rääkida. Ta ei teadnud ainult, millest alustada. See, et ta ei teadnud, kuidas alustada, oli veel tähtsam. Ta püüdis täna ema kõrgete põsesarnadega, punase suu ja naeratavate viltuste silmadega ausa, ümara ja meikimata näo, mis oli ümbritsetud samasuguste lühikeste pulksirgete juustega nagu Chloe’l, ning tema avatud armastava pilgu peale mitte ärrituda. Räägi mulle kõigest, ütles ema kutsuv ilme. Me lahendame kõik mured koos. Chloe üritas kangesti mitte ohata, mitte kõrvale vaadata, mitte soovida kas või õige põgusalt, et seal oleks Hannah’ ema, see kõhn kondine hajameelne ja äraolev Terri Gramm. „Koolis läks hästi,” ütles ta.
Nii ongi. Koolis läheb hästi. Kuskil mujal mitte. Ava raamat, vaata toitu, joo apelsinimahla, ära vaata üles, ära räägi. Kohe varsti on ema jälle oma uuest hobist haaratud. Keedis tuleb külmaks lasta, tainas pirukaks teha, ühepajatoit hautada.
Probleem
