sa kavatsed ka jutu kirjutada?” küsis ema. „Sa peaksid küll. Proua Mencken rääkis mulle Acadia auhinnast. Kümme tuhat dollarit on vapustav. Ma vean kihla, et Hannah kirjutab ka. Tema usub, et on igas asjas hea. Sina muidugi ka. Õigus?”
Kuidas siis nüüd mitte ärrituda? Milline ema teaks asjadest, mis juhtusid sel päeval neljandas inglise keele tunnis juba enne, kui tema lapsel on olnud võimalust suudki avada? Chloe’l õnnestus oma ärritust ohjeldada. Lõppude lõpuks oli ju ema ise kogemata pakkunud talle alustust, mida ta vajas.
„Sa arutasid seda Hannah’ ja poistega?”
„Mitte sugugi,” vastas Chloe nördimust tundes. „Miks sa seda arvad?”
„Sellepärast, et sul kulus bussi pealt kojutulekuks peaaegu nelikümmend viis minutit. Tavaliselt kulub viisteist. Mida te siis muud tegite, kui arutasite lühijuttude eest antavat Acadia auhinda?”
Jällegi, kas on kerge suurt ohet alla suruda? Chloe arvates mitte. Ta ohkaski raskelt. „Ma ei kavatse seda teha, ema. Mul ei ole midagi öelda. Millest ma siis peaksin kirjutama?”
Lang vaatas Chloe’t rahulikult. Hetkel olid ema ja tütar vait, ent selles vaikimises olid loo jaoks vajalikud kurjakuulutavad salvavad mürgihambad vägagi äratuntavad.
„Ma arvan,” jätkas Chloe kiiruga, „et võiksin ehk kirjutada Kilkennyst, aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei käinud seal. Ehk saad sa ise selle kirjutada? Ma ei usu, et võistlusel on mingeid vanusepiiranguid.”
Kui Chloe oli üksteist, olid vanemad käinud ilma temata Iirimaal. Nad ütlesid, et käisid matusel. Päh! See reis pani suures osas, kui mitte kõiges, aluse Chloe teismeea vimmale. Raskes kuldraamis Castlecomeri oru suurendatud pilt rippus nähtaval kohal nende koridoris.
Lang seiras Chloe’t ikka veel rahulikult.
„Ei ole vaja Kilkennyt, et lugu kirjutada,” ütles Lang. „On teisigi asju. Või siis mõtled need välja. Sellepärast see ongi ilukirjandus.”
„Mõtlen välja? Millest ma mõtlen välja nii dramaatilise loo, et see võidab esimese koha?”
„Miks mitte? Blake teeb seda.”
Kuidas ema seda teab?
„Mina pole midagi näinud. Aga Blake on näinud rotte ja …” Ta peatus, et mitte öelda kasutatud kondoome.
„Sul on ettekujutus juba olemas, eks?”
„Ei, ei ole. Ma vajan lugu, ema. Mitte mõtisklusi teemal, kuidas on elada Maine’is ühe järvelombi ääres.”
„Järvelombi? Kas sa oled oma aknast vaadanud seda rabavat ilu?”
Pärastlõunane sätendav järv, õitsvad pajud, järveäärne kasesalu ja kõrge raudteetamm tõepoolest särasid vahel elu ergavpunases toonis. Aga asi ei olnud ju selles.
„Ma ei saa kirjutada suusatamisest, boolingu mängimisest või autosõidu õppimisest,” jätkas Chloe. „Ma vajan midagi toekamat. Aga mul ei ole mingit teemat.” Miks ei saanud ta rääkida, laskmata käiku enesehaletsust, mis ka kõige tühisemaid sõnu varjutas. See tuhakarva tragöödia nende elus, millest ta ei saa kunagi kirjutada. Ja Lang teadis seda. Miks siis peale käia? Pealegi oli ema kunagi ise teatanud, et Devine’i naised on liiga lühikesed, et olla traagilised kujud. „Me saame olla stoilised, mitte traagilised,” oli Lang öelnud mõned aastad tagasi, kuigi kõigile teistele paistis see hoopis risti vastupidi. „Mõtle see lugu välja, kullake,” kordas Lang, laskmata end tütre toonist häirida. „Sa oled väga hea kirjanik.”
„Ema, ma ei taha kirjanikuks saada.”
„Blake samuti mitte. Aga võta temast eeskuju!”
Chloe vaatas, kuidas ema läks diivani taha arvutituppa printeri juurde ja võttis sealt mingid paberilehed. Lang lõi lauale Acadia konkursile registreerimise tingimused.
„Sul on viis kuud aega, et lugu välja mõelda ja see kirja panna. See peab olema originaalne. See peab olema ilukirjanduslik. Ja kui see võidab, siis avaldab selle Maine’i ülikooli kirjastus. Korralikult avaldab. Raamatu formaadis ja puha. See on väga põnev, kas pole?”
„Kas sa ei kuulanud mind?”
„Ei. Muide, mul on sulle need kirjutuspulgad, mida sa tahtsid.” Lang tõi kolm pakki siniseid pastakaid, geelipliiatseid ja tindipliiatseid ning asetas need Chloe ette.
„Ma võtsin samuti vabaduse sulle märkmik osta. Tõin mitmeid erinevaid, mille hulgast valida. Mõtlesin, et sul on ju seda vaja, kui hakkad kirjutama lugu, mis võidab esimese auhinna. Moleskine’i oma on väga hea. See on pehme paberiga. Aga proovi neid kõiki.”
Chloe vahtis pastakaid ja nelja märkmikku. Kas ta oli tõesti maininud, et tal on vaja sulepead? Üht sinist sulepead!
„Ema, kuula mind.”
Lang istus, küünarnukid laua peal, põrnitsedes Chloe’t absoluutse tähelepanuga. Talle paistis meeldivat, et tal paluti teha seda, mida ta just tegigi.
„Ma tahan midagi kirjutada, väga tahan. Ma lihtsalt kardan, et mul ei ole … Vaata, me tegelikult mõtleme seda …”
„Kes meie?”
„Meie neljakesi.”
„Teie kõik neljakesi mõtlete koos ühel ja samal ajal?”
„Arutame, noh.”
„Juba parem. On alati parem olla täpne, kui sa tahad kirjanikuks hakata.”
„Mida ma ju ei taha.”
„Mis teil neljal siis nüüd plaanis on. Lase tulla.”
„Me mõtleme Euroopasse minna.”
Lang jäi neutraalseks. Ta ei läinud keema, ei pilgutanud õieti silmagi. Ei, pilgutas küll. Aeglaselt, kõigutamatult, nagu tahaks öelda …
„Kas te olete segased?”
Ja käes see oligi. „Esmalt kuula, siis mõista hukka. Kas sa saad seda teha?”
„Ei.”
„Ema. Sa just praegu ütlesid, et tahad, et ma kirjutama hakkaksin.”
„Sa pead minema Euroopasse selleks, et kirjutada? Kas Flannery O’Connor läks Euroopasse? Või Eudora Welty? Kas Truman Capote läks?”
„Tema küll käis, jah.”
„Kas ta oli siis, kui kirjutas oma esimese romaani „Teised hääled, teised toad” Euroopas käinud?”
„Ma ei tea. Me kaldume teemast kõrvale, ema.”
„Au contraire 8. Me oleme vägagi teemas sees.”
„Mason ja Blake peavad uurimistööd tegema.”
„Nii et nemadki lähevad siis Euroopasse?”
Chloe pingutas kõvasti, et mitte käsi näo ette panna, see oli Heraklese kangelastegu,
Vastupidi (pr k).
