style="font-size:15px;"> „Eelmisest oktoobrist?”
„Jah, alates mu kolledžiintervjuust. Chloe, miks sa nii nürimeelne oled? Kas sa teed seda meelega? Kas see on sinu viis mind hukka mõista? Sa teed sinuga rääkimise väga raskeks.”
Nüüd Chloe’le meenus. Ta oli sõidutanud Hannah’ Bangorisse Maine’i ülikooli vastuvõtuvestlusele. Chloe oli ilma intervjuuta võetud vastu, nii et ta ootas niikaua ukse taga, kuni Hannah vestlusel oli. Hannah tuli välja koos ühe mehega, kes surus tal kätt või õigemini võttis ta käe ja hoidis seda. Hannah tutvustas Chloe’t väga pikale, tasase jutu ja lihtsa olemisega vanaisalikule härrasmehele. Kindlasti tema oli Martyn.
Chloe’l ei tulnud see enam meeldegi, välja arvatud jaanuaris, kui Hannah palus tal end jälle Bangorisse sõidutada, sest vastuvõtuametnik pidi veel paari asja täpsustama.
See ei saanud olla see mees, kelle Hannah pidi maha jätma. Chloe eksis. See ei saanud olla tema, sest ta oli …
„Hannah, anna andeks, aga kui vana on Martyn?”
Hannah uuris lillat voodikatet, nagu oleks vastus kirjutatud linale nagu märkmikulehele. „Kuuskümmend kaks,” ütles ta. Chloe hüppas voodist püsti.
„Istu maha. Miks sa sellest äkki nii keema lähed?”
„Hannah!” Chloe ei saanud istuda. Ta suutis hädavaevu Hannah’ kannatajailmet vaadata. „Palun ütle, et sa ei mehkelda endast nelikümmend aastat vanema mehega. Palun.” Kas Chloe oli ainus, kes arvas, et see on rõve?
„Hea küll,” ütles Hannah. Metallicale järgnes Nirvana. Ole, nagu oled. Nagu sõber. „Nelikümmend neli aastat,” parandas Chloe.
Ole, nagu oled.
Chloe ei teadnud, miks ta ennast sellest nii puudutatuna tundis. Hannah oli aga näost punane, pilgutas kiiresti silmi, hingas läbi suu, otsekui püüdes tabada süžeeliine, valmis kohe hüppama arvuti taha ja kirjutama loo, mis kestab igavesti. „Ta on minusse väga armunud,” ütles Hannah laulvalt. „Ma ei tulnud selle peale, et ta nii ülepeakaela armub. Ta on lesk ja olnud väga üksik. Algul ta ütles mulle, et sõbrustame vaid seltsi mõttes. Ta teadis, et meie lugu ei jää kestma. Tema oli see, kes mulle ütles, et see ei jää kestma!”
„Aga sa oled temaga ainult need paar korda kohtunud, kui ma sind Bangorisse viisin,” ütles Chloe tobedalt. „Õige? Ma mõtlen …”
„Ära ole naiivne. Me kohtusime teisipäeviti Silver Pines Motor Courtis. Paaril korral ka laupäeviti. Teisipäeviti lõpeb tal õppetöö varem.”
Chloe ilme pidi olema paras vaatepilt.
„Sellepärast ma sulle ei öelnudki,” ütles Hannah. „Ma ei tahtnud, et sa mind hukka mõistaksid, ja ma kartsin, et sa avaldad selle saladuse Masonile ja siis saab ka Blake teada.”
Kus oli Chloe olnud, et polnud märganud Hannah’ kadumist kaks korda nädalas? Mida Hannah Blake’ile ütles oma regulaarsete äraolemiste kohta nende juba põimunud elus? Kuidas sai poiss mitte teada? Chloe oli olnud ametis oma suure saladuse varjamisega Hannah’ eest ja seetõttu ehk ka tänulik nende paari päeva eest nädalas, kui ta ei pidanud iga kord kõrvale vaatama, kui Hannah jahvatas Maine’i ülikoolist, kus nad mõlemad sügisel käima hakkavad. Aga millega Blake end välja vabandas?
Täna õhtul ei olnud Chloe’l Hannah’ dilemma kohta midagi öelda. Tal mõlkus meeles vaid selle vennikese vanus. Mees oli kolmteist aastat vanem kui tema isa! Aga ikkagi ei paistnud Hannah’t häirivat see kõige ehmatavam asjaolu: et ta magas Kaini ja Aabeli onuga. Hannah ohkas nagu romantilises romaanis. „On äärmiselt meeldiv, kui sind niimoodi armastatakse,” ütles ta. „Nii palavalt. Oh, Chloe! Kas sa tead, mis tähendab olla nii palavalt armastatud?”
„Oh, muidugi.” Chloe vahtis oma käsi, nagu armastaksid need teda palavalt. „Oled sina end alles võrku mässinud, sõbrake,” ütles ta.
„Kas sa arvad, et ma ei tea seda?” Korraks tundus, et Hannah puhkeb kohe nutma. Aga Chloe teadis, et see on vale, sest Hannah ei nutnud. Ta üksnes teeskles, et hakkab kohe nutma.
„Ma pean minema,” ütles Chloe tõustes. „Kuule, vaata asja helgemat poolt. Minu vanemad ilmselt ei lubagi mul üldse minna.”
„Kuidas see helgem pool on?” küsis Hannah. „Oleme üheteistkümnendast eluaastast alates Barcelonast unistanud.”
4
Paleotoit Red Riveri ääres
Väljas oli pime ja isa must Dodge Durango seisis avaral lagendikul, kui Chloe Hannah’ juurest lahkus ja kahe valduse vahelt läbi põldmurakate oma kodule lähenes.
Oli soe õhtu. Avatud aknast kuulis ta ema tasast ja isa kõmisevat häält. Chloe aeglustas sammu. Astudes vaikselt üle jalge all prõksuvate männiokaste, liikus ta vähehaaval elutoa kardinaga varjatud akna alla.
„See ei tule kõne allagi.”
„Seda ma ütlesingi.”
„Miks ta peaks tahtma sinna minna?”
„Ta ütleb, et pole seal käinud.”
„Mis põhjus see veel on?”
„Ta ütleb, et meie käisime ilma temata Iirimaal.”
„Kui ma veel ühe sõna Iirimaast kuulen!”
„Tst! Ma tean.”
„Ma loodan, et sa olid väga resoluutne. Ma loodan, et sa ütlesid ei.”
„Ma olin resoluutne. Ma ütlesin ei.”
„Aga?”
„Ei midagi.”
„Ei, ma näen sinu näost, et on veel midagi. Mis see on?”
„Ta käib peale.”
„Nii? Me laseme siis juba tal endal otsustada?”
„Ta mainis midagi kaheksateistkümneseks saamisest.”
„Oh, ta kavatseb siis selle trumbi lagedale tuua!”
„Seda ta ütles.”
„Miks ta tegelikult tahab minna?”
„Ma ei tea, Jimmy.”
„Mis seal Barcelonas on?”
„Mitte midagi. See ei ole Fryeburg, Brownfield ega Maine.”
„Miks ta siis ei taha minna Kanadasse? Me viime ta Montreali. See on siit ainult mõne sõidutunni kaugusel. Teisel maal. Jätame ta koos Hannah’ga sinna ja läheme neile paari päeva pärast järele.”
„Nojah. Ma pole sulle üht asja veel rääkinudki.”
Oli kuulda sahistamist, kudrutamist, naerukihinat. „Sa pole kuulnud minu asja, Magus Kartul. See annab sulle ja mulle võimaluse hotellis olla. Nagu noorpaaril.”
„Jimmy. Ära
