mujal peale Põhja-Dakota, kus ma sündisin, ja Maine’i, kus ma abiellusin teie isaga, ja ükskord ka Kilkennys, kui suri keegi, kes oma üleannetuse ja hooletusega hävitas mu korraliku elu.
Aga Chloe ei öelnud seda, sest ta ei suutnud öelda, et võib-olla Barcelonas ta seksibki oma poisiga. Või et ehk ta lebabki ilma rinnahoidjata ranna nikerdatud pingil, mis on nagu loodud tema olümposliku, ilma rinnahoidjata keha tarvis.
Istudes kõrv vastu vaikust, võttis ta rinnad pihku ja hüpitas neid ülesalla. Ta tahtis Hannah’ ees ilma rinnahoidjata päevitada, et vähemalt selles oleks ta Hannah’st sammu võrra ees, sest kõiges muus trumpas ju Hannah ta üle. Hannah mängis alati ületrumpamise mängu. Miks Chloe ei võiks seda kordki teha? Hannah oli passiivselt agressiivne, pidevas masenduses, ei naeratanud kunagi, oli paadunud poodleja, kes pani Chloe kulutama rohkem taskuraha, kui ta oleks tahtnud, et osta viimase moe järgi pluuse, seelikuid, kleite ning saapaid ja kindaid. Hannah oli tüdruk, kes kandis suurust number 2, kes pidas alati dieeti, kes rääkis kõigile, et on paks – pikajalgne tüdruk, aristokraatliku suu ja väikeste kikkis rindadega. Milline teine linn pakuks Chloe’le sellise unikaalse võimaluse? Ilma rinnahoidjata rannas kahe poisi ja kogu linna tundmatute inimeste ees supeldes võiks ta võita. Kui väiklane. Kui tobe. Ja ikkagi, kui ülimalt oluline. Kas ta teeks seda Yorkis, Maine’is? Kuidas saaks Chloe kõige õilsamad soovid lennata kõrvuti tema suureneva kitsarinnalisusega?
Hannah’l, keda Blake pööraselt armastas, polnud sellest ikka veel küllalt.
Chloe jäi põrandal magama, pea trepikäsipuu varbade vahele pressitud. Öösel kell üks äratas teda ema, kes ta voodisse aitas.
Palun, ema, sosistas ta poolunes, sirutades kätt, et ema nägu puudutada, võib-olla talle ainult tundus, et sosistas. Sa tahtsid kunagi tantsijannaks saada. Las ma teen selle unistuse enda ja sinu nimel teoks. Las ma kogen seda, mida sina ei saanud kogeda, kaugel keerlevas tantsupöörises, maagiliste lilledega öös, kuni maailm uperpallitab.
7
Tantsiv siga Olivia
Chloe ei teadnud, kuidas see Blake’il õnnestus, aga selleks ajaks, kui ema ta järgmisel hommikul Academy bussipeatuses maha pani, teadsid kõik, keda ta klassi minnes kohtas, nende eelseisvast Kataloonia pummelungist ja seksiorgiast. Niiviisi oli Blake seda siis kirjeldanud, selle järgi hinnates, kuidas ta kulmud kaardusid ja suu kavalal muigel püsis.
„Kelleks sa end pead, Isabel Archer?” oli ema küsinud, kui ta parkimisplatsile pööras.
Chloe vaatas teda juhmilt. Lang põrnitses vastu. Ema asetas oma tüsedad käed risti rinnale. „Sul pole aimugi, kes Isabel Archer on, ega ju? Mida teile seal koolis üldse õpetatakse? Ja veel kõige korralikumas Ameerika Ühendriikide ülikooliks ettevalmistavas koolis. Mine õpi seal enne lõpetamist midagi.”
Tema sõbrad Taylor, Courtney, Regan, Matthew, tolle õde Miranda ja neli tüdrukut ergutuskoorist – kes mingil põhjusel olid hakanud uskuma, et Chloe neid ei põlga – kogunesid tema garderoobikapi ja füüsikalabori ukse vahelisse soppi.
„Millal te lähete?”
„Kas teil lennukipiletid on juba ostetud?”
„Kas ma su passi saaksin näha?”
„Kas sa saad selle homme kooli tuua?”
„Milline ilm Barcelonas on?”
„Kas sa arvad, et sinu hispaania keel on piisavalt hea?”
„Kas keegi seal inglise keelt üldse räägibki? Sest ausalt, Chloe, sinu hispaania keel ei ole nii hea.”
„Ja Mason ei räägi üldse hispaania keelt,” nentis Mackenzie O’Shea. Kuues maakonnas kokku polnud tüdrukut, keda Chloe oleks vihanud rohkem kui väänleva keha ja hobusesabaga ning Bubbliciousi närimiskummi nätsutavat Mackenziet. Ükskord matemaatikatunnis plõksatas ta suure närimiskummimulli suust välja nii, et pritsis täis oma põsed, lõua ja ka juuksed. Kõigi ees! See oli suurepärane päev.
„Kus te ööd olete?”
„Ma ei usu, et su isa loa annab. Minu isa küll ei annaks ja ta pole isegi politseiülem.” See oli Mackenzie.
„Kas teil lubatakse seal juua?”
„Ega te seal ometi jooma ei hakka? Sa ei ole sellega harjunud. Sa hakkad oksele. Nagu tookord.” Jälle Mackenzie.
„Kas seal sõidetakse valel teepoolel?”
„Ma arvasin, et Hispaania pealinn on Madrid. Kas te olete kindlad, et see, kuhu lähete, ei ole Madrid? Sest ma ei usu, et Madrid on mere ääres. Blake räägib, et te lähete olümpiarannale, ta eksib, eks?”
„Minu tädi kauge sugulane käis Madridis. Ta ütles, et seal on tolmune.”
„See ei olnud Madrid, sa geenius. See oli México City.”
„Vahet ei ole. Väga tolmune. Ja murdu rahvast täis.”
„Kas seal suusatatakse ka?”
„Ja Ameerika dollareid võetakse vastu?”
„Kuidas sa üldse dollarid peesodeks vahetad? Või on seal nüüd eurod?”
„Milline euro kurss on?”
„Blake’ile ja Masonile seal ei meeldi. Nad põlevad päikese käes kergesti ära. Eriti Mason.” Ikka see paganama Mackenzie.
Mitte sõnagi ei tahetud Chloe’lt kuulda, seda isegi ei soovitud.
„Sa oled ilmselt põnevil,” ütles Taylor, kui nad füüsikatunnis istet võtsid. „Reisida Masoniga läbi Euroopa. See on nagu unenägu.”
Chloe kuulis selja tagant Mackenzie kõrgetämbrilist häält. „Mason ei ole linnapoiss. Ta on pallur. Suusataja. Talle seal ei meeldi.”
„Ära ole narr, Mackenzie,” ütles Taylor Chloe’t teravast vastusest säästes. „Sa arvad, et ülikooli sportlastele ei meeldi reisida?”
„Masonile küll mitte. Talle ei meeldi empanada’d või see imelik Hispaania toit, mida siingi müüakse. Tapas’ed või mingi muu rämps. Talle meeldivad burgerid. Lihaga.”
„Ma vannun, et topin tal suu kinni,” sosistas Taylor.
„Võta järjekorda,” sosistas Chloe vastu ja palus pärast tundi Masonil oma venda kontrollida, et see oma suure lobiseva suu kinni hoiaks.
„Nagu saaksin mina teda kontrollida,” ütles Mason teda suudeldes ja minema joostes.
„Kas sa oled õhevil?” oli esimene asi, mida Blake küsis, kui nad terviseõpetuse tunnis istet võtsid.
„Mille pärast?”
„Barcelona pärast, lollakas.”
„Kas ma paistan õhevil? Kas sa rääkisid oma vanematele?”
„Muidugi. Nad poleks saanud õnnelikumad ollagi. Nad ei suuda uskuda, et teie, tüdrukud, mõtlesite omapäi minna. Isa ütles, et politseiülem Devine ei luba seda mitte mingil juhul.”
Chloe pomises midagi arusaamatut.
„Ema
