ära ole naljatilk,” Blake patsutas tema käsivart ja lõi spiraalmärkmiku lahti. „Ega sa ometi ei arvanud, et su ema ostab sulle ise lennukipileti Hispaaniasse, mis? See naine ei lasknud sind lõpuklassini koolibussigi peale ja toob sind veel nüüdki hommikuti kooli. Tema juba küll ei hakka North Conways Liberty Travelisse jooksma. Nad peavad enne ikka asja üle järele mõtlema.”
„Jah, et siis keelduda.”
„Nad armastavad sind. Miks peaksid nad keelama midagi sellele, keda nad armastavad.”
Blake ei teadnud, et Lang kogus äraütlemiseks jõudu. Ta valmistas taevaliku sidrunikoogi. Kui Chloe koolist koju jõudis, oli lohutusmagustoit, kui üldse sellist on olemas, valmis.
„Et sa teaksid, ema,” ütles Chloe, olles end pinnapealsete teadmistega varustanud Henry Jamesi monumentaalse romaani kohta ning kogu päeva oma vastulöögi kallal töötanud: „Isabel Archer sai varanduse. Minuga vaevalt nii juhtub. Kas sa kardad, et mõni pankrotistunud eurooplane mind põlvist nõrgaks võtab, ja siis mu viiesajast dollarist lagedaks teeb?”
„Kas sa sellest unistadki?” küsis Lang. „Et ohtlikud mehed sind kõhetute dollarite pärast ihaldaksid?”
„Muidugi mitte!” Ta oli koos Masoniga, kõige ägedama Academy kooli poisiga.
„Miks sa seda siis nii igatsevalt ütlesid?”
„Ma ei ole Isabel Archer, ema. Sa tead, kes ma olen? Tantsiv siga Olivia. See, kellel on seina peal Degas’ maal baleriinidega, ent temast ei saa kunagi ei Degas’d ega baleriini?”
„Nii et sa oled siga, kes unistab baleriiniks saamisest?” Lang lükkas taldriku koogitükiga tütre ette. „Mida sa teed, Chloe? Sa paned kõik oma lootused sellele, mis võib olla järgmise jõekäänaku taga? Sa arvad, et võid loksuda rongis Hispaaniast Prantsusmaale, teadmata, kus on su järgmine peatus, ning õhinal loota, et jõuad kõige sügavama inimliku küsimuse vastusele lähemale?”
„Ja mis küsimus see selline on, ema?”
„Kes sa oled, muidugi.”
Kas on veel mõnda ema, kes oleks nii vihaleajavalt täpne nagu tema ema?
Hannah oli välja läinud. Mason oli ülikoolis. Blake aitas härra Learyl tuhaplokki saagida. Seetõttu kriipseldaski Chloe märkmeid ühiskonnaõpetuse suulise essee jaoks naiste õiguste kohta Pearl Bucki tõlgenduses ning hiljem kastis aeda.
Tema üllatuseks tuli isa vara koju.
„Chloe, kullake,” ütles Jimmy. „Meie emaga ei hakka sinuga enam Barcelonast rääkima. Sa tead, mida meie tunneme. Meie teame, mida sina tunned. Seni, kuni meil ei ole sulle midagi öelda, kuulutame vaherahu ja räägime muudest asjadest. Nõus?”
„Sa oleksid pidanud seda emale rääkima,” ütles Chloe. „Sest tema on kogu õhtupooliku Henry Jamesist ja Huck Finnist jahunud.”
„Ta rääkis mulle. Sellepärast ma seda praegu ütlesingi. Vabanda mind,” Jimmy läks Chloe juurest ära, „me läheme emaga jalutama.”
„Mida te teete? Miks?”
„Kas see pole ilmne?” küsis isa. „Meil on vaja privaatsust, et sinust rääkida, ja kodus kuulad sa meid kogu aeg pealt.”
Enam hirmutavamaid sõnu poleks saanud öelda nii malbelt pahur ja meeldiv mees, kes asetas oma ametimärgi ja teenistusrelva koridori lauale ja tõmbas selga kevadparka. Lang pani jalga seemisnahast spordikingad ja pähe garaažimüügist ostetud Pittsburgh Piratese pesapallimütsi, kuigi ta polnud Piratesest kunagi kuulnudki ja pidas seda jalgpallimeeskonnaks. Ja järveäärsetele küngastele läksidki nad käsikäes, tüse ema ja turjakas isa.
Nad olid ära tund aega.
Õhtusöögi ajal rääkisid nad televisiooniprogrammidest, filmidest, tema lõpupeost, kolledžist. Kas Chloe peaks saatma oma raskemad asjad, nagu televiisori, varem kohale või peaks ta need hoopis koha pealt ostma? Ja kuidas jääb autoga? Tal läheb seda kindlasti vaja. Mida ta arvab kasutatud Volkswageni põrnikast? Ehk punasest? Hispaaniast ei räägitud sõnagi.
Järgmisel pärastlõunal kordus sama lugu. Lang tegi kaera-rosinakooke, Jimmy tuli vara koju ja nad kadusid jälle kaskede vahele. Kolmandal päeval hakkas Chloe juba kõiges kahtlema. Kui tähtis see Barcelona siis üleüldse oli? Miks pidi ta nii kangekaelne olema?
Millisesse paika, mis oleks ta vanematele vastuvõetavam, võiks ta minna? Ta oli lugenud Innsbruckist, Alpide südamest, valgest värskest lumest, maalilistest aedadest, kõlakodadest, Rooma imedest ja Baieri kreemist. Tal oleksid riided, jope ja kõik muu kogu aeg seljas, isegi voodis.
Vuih!
Chloe oli veetnud terve oma elu mägedega ümbritsetud lumistes orgudes, kus suusatas, sõitis lumelauaga, kelgutas. Ta uisutas otse järvejääl. Ta mängis sõpradega metsikuid, peaaegu agressiivseid jäähokimänge. Iga nelja aasta järel mängisid nad Masoniga, et on iluuisutajad olümpial, keerlesid ja hüppasid paksul jääl. Aga Chloe ja Blake olid hoopis kiiruisutajad ning igal talvel, kui nad parasjagu jääaugust kala ei püüdnud, kihutasid nad ohjeldamatult jääväljadel päikesetõusust päikeseloojanguni. Chloe’l oli rohkem parkasid kui teksasjakke. Ta teadis, mida teha külmanäpistuse puhul. Ta oli lugenud Jack Londoni hirmutavat „Tule tegemist” rohkem kui korra.
Miks peaks ta minema kuskile mujale kui Barcelonasse? Miks peaks ta seda tahtma?
8
Tühjad kaevud ja kevadised lombid
Chloe palus emalt autot, et sõidutada Hannah Bangorisse. Ta luuletas kokku loo ühiselamust ja majutuse avaldusest.
Lang kuulas vaid poole kõrvaga. „Kas sa ei kavatsegi talle öelda, kuhu sina õppima asud?” küsis ta.
Hannah läks Bangorisse, et minna lahku vanaätist, kes teda armastas. Mees ei pruugigi seda pärastlõunat üle elada. See veel Hannah’l puudus, et Chloe omakorda talle meelehärmi valmistaks. „Muidugi teen ma seda. Aga mitte praegu.”
„Sa oleks seda talle aprillist saadik rääkida võinud. Ütle talle tee peal.”
„Ma ütlen. Varsti.”
„Nüüd on õige aeg. Hm, Hannah, kas tead, mida? Meie sõit Bangorisse tuletab mulle midagi meelde. Alusta kuidagi niimoodi. Sa ju tead, et ta saab sellest lõpuks ikkagi teada.”
„Muidugi saab ta sellest lõpuks teada, ema.” Uhh.
„Ehk siis, kui läheb Maine’i ülikooli ühiselamusse ja sinu asemel on tal toanaabriks pikk mustanahaline tšikk.”
„Jah, just siis. Ja ära kasuta sõna tšikk, ema. Vuih.” Kui Chloe veel hambaid kiristaks, poleks tal enam ühtki hammast suus. Miks ei võinud tema ema olla selline nagu Hannah’ ema? Terri ei esitanud kunagi küsimusi, et nääksunud ega riielnud iialgi. Chloe ei olnud sada protsenti kindel, kas Terri üldse teabki, millisesse kolledžisse ta tütar vastu võeti. Ta oli lihtsal nii lahe ja talle oli kõik jumala suva.
„Miks sa talle tõtt ei räägi, laps? Mida sa kardad?”
Miks temalt seda küsitakse! Mida ta kartis? Et Hannah talle ei andesta? Et ta ei suuda seda selgitada. Kui ta püüdis kõike ise mõista, oli ta jännis. Kuidas siis suudab ta olukorda
