me käisime ilma sinuta Kilkennys?” küsis Jimmy. „Sul vedas, et sa ei käinud. Matused ei ole laste jaoks.”
Ja nii nad kolmekesi vaikisidki nagu haud. Jimmy haaras kohmakalt kahvli ja pani selle jälle käest. Lang hoidis jasmiiniteed käes. Vestluse raskest pöördepunktist iiveldust tundes püüdis Chloe kõnelust mujale juhtida.
„Asi ei ole selles. Asi ei ole matustes,” ütles Chloe. „Tegelikult ei ole see milleski. See on üksnes võrratus Hispaanias. Miks ma sinu arvates viimased kuus aastat hispaania keele tunde võtsin? Ma olen ainus lõpuklassi õpilane, kes seda keelt ikka veel õpib. Sellepärast, isa, ning ma ei ole enam laps.”
„Kui sa oled juba nii täiskasvanu,” ütles Jimmy, „miks sa siis üldse enam meiega räägid?”
„Mul on passi saamiseks teie abi vaja.”
„Oh, nüüd ta vajab meid,” ütles Jimmy. „Lihtsalt allkirja pärast. Ei abi, ei nõuandeid, ei raha. Sul on nüüd kõik olemas, suur tüdruk. Sul on kõik läbi mõeldud.”
„Ma ei tea, aga … ainult paar nädalat Euroopas, isa. Paljud noored teevad ju seda.”
„Kes?”
„Ma ei tea,” kogeles Chloe. „Paljud noored.” Mitte keegi nende koolist.
„See on puhkamiseks kõige hullem koht, muide,” segas Lang vahele.
„Miks see kõige hullem on? See on kõige parem koht! Kas sa oled seal käinud, ema?”
„Ei pea minema Kolkatasse, et teada, et sa ei taha Kolkatasse minna.”
„Kolkatasse? Rahunege nüüd maha. See on ju Barcelona! See on mere ääres. Seal on kena. Seal on mõnus. Seal on palju noori inimesi.”
„Kas ma kuulsin sinult tõesti, ema…” küsis Jimmy, „et kaks meie tänava prügila lõngust tahavad ka teiega kaasa minna?”
Noh, vähemalt oli see nüüd välja öeldud. Kivi südamel poleks saanud enam raskemaks minna. „Miks lõngused? Need on Blake ja Mason.”
„Ära pane mulle sõnu suhu ega tundeid südamesse.”
„Sulle nad ju tegelikult meeldivad. Härra Haul on ikka veel sinu sõber. Hoolimata kõigest.” Chloe tõmbas hinge. „Sa aitad teda rahaga, laenad talle meie veoautot, grillid koos temaga. Te vahetate jõulukingitusi. Ema annab neile tomateid.”
„Mida see tõestab? Sinu ema annab tomateid kõigile, isegi Harrisonidele, kes püüdsid Blake’i koera tappa. Ja oma töö pärast olen ma sunnitud rääkima paljude ebameeldivate tegelastega.”
„Härra Haul ei ole nende hulgas. Ning ema ja proua Haul on sõbrad.”
„Ära liiga hoogu mine,” ütles Lang. „Ma käin temaga koos ShopeRite’is. Tema ei ole minu viimase tahte täideviija. Nii et ära kasuta hüperboole.”
Pärast pausi ütles Chloe: „Kes siis nüüd hüperboole kasutab?”
„Ma ei mõista, miks keegi, eriti minu tütar, peaks tahtma just Hispaaniasse minna,” ütles Jimmy laua tagant püsti tõustes, nagu oleks ta juba lõpetanud vestluse, mida sellegipoolest jätkas. „Kas sa arvad, et on veel mõni ilusam koht kui rannikuäärne Maine? Või New Hampshire’is White Mountains?” Ta turtsus, kaapides õhtusöögijäänuseid prügikasti. „Mujal on ikka rohi rohelisem.”
„Seda ma just talle rääkisingi, Jimmy.”
„Nagu mul oleks võimalust võrrelda,” ütles Chloe.
„Mina räägin sulle, kuidas lood on.”
„Nii et ma pean sinu sõnu uskuma? Ma tahan ise näha, isa!”
„Kust see pöörane mõte üldse tuli? Lang, kas sina tead sellest midagi?”
„Jimmy,” ütles Lang, „ta ei tea Barcelonast midagi. Kui ta teaks, siis ta ei tahaks minna. Usu mind.”
Kuidas mitte tõsta häält, kui tuli seista silmitsi sellise emaga, nagu oli tema ema? „Ema,” ütles Chloe aeglaselt, mis tema puhul võrdus hääle tõstmisega. Mida aeglasem kõne, seda rohkem oleks ta tahtnud karjuda. Sel hetkel ta oma sisimas sõna otseses mõttes lõugas. „Ma tean, et sinu arvates ei tea ma Barcelonast midagi, aga mida sa ise Barcelonast tead?”
„Chloe! Räägi emaga viisakalt.”
Kas see ei olnud siis viisakas? Kui ta vanemad ainult kuuleksid, kuidas Hannah oma emaga räägib.
Lang tõstis käe. Ta seisis ikka veel laua ääres, Chloe vastas. „Ei, las olla. Chloe tegi asjaliku märkuse. Surmkindlalt usub ta, et Barcelonas on midagi niisugust, mida Maine’is ei ole.”
„Ma arvan nii, sest nii see ongi,” ütles Chloe. „Seal on vapustav arhitektuur. Kunst. Ajalugu. Kultuur.”
„Sa arvad siis, et meil ei ole arhitektuuri?” küsis Jimmy sõjakalt.
„Majad ei ole sama mis arhitektuur, isa!”
„Ära karju! Mis ajast sa arhitektuurist hoolid? See on esimene kord elus, kui ma kuulen sind seda sõna lausumas. Nüüd tahad sa teisele poole maakera minna, et nende majade kujundusest rohkem teada saada?”
Chloe tundis, kui raske on läbi kokkupigistatud suu rääkida. „Kunst. Kultuur. Ajalugu.”
„Mine käi siis Bostonis,” ütles Lang end toolil laua juurest eemale lükates. „See on suur linn. Seal on kunsti. Kultuuri. Ajalugu. Seal on arhitektuuri.”
„Maine’il on ka ajalugu.” Jimmy püüdis mitte jätta muljet, et ta oma osariiki õigustab. „Aga Red Paint People?”
„Isa, hüva, ajalugu ei olegi põhjus, miks ma tahan Hispaaniasse minna.”
„Miks siis?”
„Ma võin kihla vedada, et ta tahab iga päev rannas lebada,” ütles Lang.
„Ja mis siis rannal viga on?”
„Sa võid lebada siin Maine’i rannas!” pröökas Jimmy.
„Chloe! Vaata, mida sa tegid. Sa viisid isa endast välja. Jimmy, kuss.” Lang astus abikaasa juurde ja pani rahustavalt oma käe mehe käele.
Langi käest kinni võttes Jimmy jätkas. Nad mõlemad seisid Chloe’st oma meetri jagu kaugemal kraanikausi juures – liitlased hämmingus ja mures. Chloe istus edasi ja põrnitses oma külma, pooleldi söödud praadi. „Aga York Beach?” küsis isa. „Meil on kaheksasada kilomeetrit imetlusväärset liivaranda. Kui palju kilomeetreid on seda Barcelonas?”
„Kas seal on soe?” küsis Chloe. „Kas see on selline rand, kus puhata? Kas see on Vahemeri?”
„Näed nüüd?” ütles Lang. „Ta ei tea isegi, kus Barcelona asub. Ta asub Baleaari mere ääres, et sa teaksid.”
Chloe ei suutnud end tagasi hoida. Ta ägas. Ilmselgelt oli Lang sealiha grillimise ja mandlikoogile suhkruglasuuri tegemise vahepeal avanud entsüklopeedia ja kasutas nüüd oma vargsi omandatud teadmisi, et … Chloe ei teadnudki päris hästi, miks.
„Ema,”
