randasid. Need rajati olümpiamängudeks. Niipalju ajaloost. Ära teeskle, et asi on vaid Barcelona rannaliivas. Maine’i rand on viissada aastat vana.”
Chloe pilgutas ema poole silmi. Lang pilgutas talle trotslikult vastu. „Ja mis siis, ema? Mis see asjasse puutub? Mis on sel pistmist sellega, kas ma lähen või ei lähe?”
„Ära tõsta häält,” lausus Jimmy. „Kui see ei ole ranna pärast, miks sa siis minna tahad? Kas sa tahad midagi tõestada?”
„Ma ei taha mitte midagi tõestada. Mitte kellelegi,” ütles Chloe läbi kokkusurutud hammaste. „Mina. Lihtsalt. Tahan. Minna. Selles on asi. Sa tahad teada, miks Barcelonasse ja mitte Rooma, Ateenasse või mõnda teise kohta? Hästi, ma ütlen sulle. Sest kui teie lonkisite Kilkenny orgudes ning mina olin Hannah’ ja ta ema pool, pistis Blake mulle ühe ajakirja pihku.”
„Oh, või nii, kui juba Blake ostis sulle ühe ajakirja …”
„National Geographicu,” jätkas Chloe sarkastiliselt. „Selles oli üks artikkel Barcelonast. See oli äge. Siis me tõotasimegi Hannah’ga teineteisele, et kui kool läbi saab, siis sinna me läheme.”
„Sa tahad siis minna Barcelonasse, et meid karistada, kas selles on asi?”
Chloe oleks tahtnud röökida. „Miks peaksin ma teid karistada tahtma?” küsis ta. „Kas teie tahate mind karistada? Kas sellepärast te olete sellised? Asi ei ole teis. Asi ei ole milleski. Me Hannah’ga armusime sellese paika juba lastena. Me mõtlesime, et oleks vahva sinna suurena minna. Ja nüüd me olemegi suured. Oleme mõlemad täiskasvanud. Tema ema lubab tal minna. Tema ema kohtleb teda nagu täiskasvanut. Ja minu ema ja isa kohtlevad mind ikka, nagu ma oleksin üheteistkümnene.”
„Suudad sa käituda nagu täiskasvanu,” küsis Lang, „ega ole enam nii melodramaatiline?”
Korraks jäid kõik vait. Seejärel jätkas isa.
„Mina tean Barcelonast vaid seda,” ütles ta kraanikausi poole pöörates, „et see asub Hispaanias ja hispaanlastest autojuhte peetakse maailma kõige hullemateks.” Tema selg oli ikka veel naise ja tütre poole. Ta ei saanud ega tahtnud rääkides näoga nende poole olla. „See on hästi teada fakt. Kõige hullemad autojuhid maailmas.”
Pannud lohutuseks käe Jimmy käele, põrnitses Lang Chloe’t, nagu tahtes öelda: kas sa näed, mida sa oled teinud?
Chloe laiutas käsi. „Ma ei sõida autoga, isa. Ma luban.” Tema nõrk hääl oli süüdlaslik ja täis kahetsust. Võitlusvaim oli temast lahkunud.
„Sina siis kõnnid, vaeseke, eks ole,” ütles Jimmy, „kui teised sõidavad.” Isa langetas pea.
„Mitte seda, Jimmy,” ütles Lang abikaasa kantis turja paitades. „Kas sa siis ei kuulnud? Ta lebab tuttuuel rannal. Imetleb arhitektuuri.”
6
Motod
Kõigil oli oma moto. Chloe ema motoks oli: „Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!”10
Tema vanaema moto oli: „Kuidas ma kadestan ratastoolis invaliide, kes saavad end ise ringi sõidutada. Nad ei tea, kui õnnelikud nad on!”
Ja Chloe oma? Kord minigolfi mängima minnes põikasid Courtney ja Crystal sisse Chloe rohelisse majakesse, seljas roosad voogavad siidkleidid ja käte ümber kõlisevad käevõrud. Lang heitis neile kõõrdpilgu ja sosistas teatraalselt Chloe’le: „Kuhu nad lähevad, kas bordelli end näitama või?”
Sellest sai Chloe moto: „Väldi iga hinna eest, et sellist hinnangut ei annaks sulle kellegi teise ema, samuti sinu enda ema või, hoidku jumal, poisid”.
Hea küll, see ei olnud Chloe moto. See oli tema soov. Aga mis oli siis Chloe moto?
Oma elu tühja kanvaad tuleb tikkida julgete värvidega.
Mitte niivõrd moto kui teostamatu unistus.
Chloe tahtis lihtsalt teada, kes ta on. Mitte, kes ta tahab olla, vaid kes ta tegelikult on.
Üleval kõrgel avatud ärklitoas, kust paistis elutuba, lebas ta oma voodi õrnroosa koheva suleteki ja pehmete patjade peal, 1998. aasta räbaldunud National Geographic, kus oli see hindamatu artikkel Barcelona kohta, tugevasti vastu rinda surutud. Kui Polly, üks vana kortsus naine, kellele kuulus Fryeburgis Shelli bensiinijaam, otsustas hakata tegelema oma garaažis kasutatud raamatute äriga, võttis Blake, kes käis ühel õhtupoolikul oma isaga väljas, sealt ühe ajakirja. Ta maksis selle eest kaks dollarit ja ostis selle Chloe’le, kui Chloe oli üksteist ja poiss kaksteist. Barcelonast lugemine täitis Chloe südame kirega.
Ta oli lugenud seda artiklit sellest ajast alates nii palju kordi, et see oli tal õigupoolest pähe kulunud. Õnnistav hullumeelsus. Miljonärid mootorratastel, söejoonistused nõidadest, kupeldajatest ja kroonimata kuningannadest. Miro, Picasso, Dali, pordumajades tuleroaks langenud tüdrukud. Barcelona on tuhat aastat iseennast leiutanud. Vanemad rääkisid seal all oma tillukeses magamistoas välisukse kõrval, osalise kaotuse osaliseks saanud Chloe hellitas ajakirja kaant, surus seda rinna vastu, mudis seda nagu palvehelmeid, palus jumalat: palun, palun, palun, ja kikitas kõrvu, et vanemate jutukatkeid kuulda. Siit ülevalt oli kuulda vaid tõusev ja langev hääletoon, küsimused, vaiksed repliigid, ärritunud hääled, tõusud ja mõõnad. Mingil põhjusel oli isa hääl summutatud, ebaselge. Ema sõnad kuuldusid alt läbi sarikate üles.
Jimmy hakkas äkki kisama ning Lang kisas vastu. Koolibussi pealt kojutulek on kogu Barcelona-loos süüdi, ütles ema, ja Jimmy karjus vastu, et oled sa hull, ema?
„Parem mingu poistega, Jimmy. Blake hoiab ohu neist kõigist eemal. Temaga on Chloe’l turvaline.”
Ta ei kuulnud isa vastust. Ainult Langi hääl oli selgelt kuuldav.
„Mina ei taha ka, et ta läheks, mees.”
„Sa ju tead, et ta lahkub kodust, Jimmy. Sa tead ju seda, eks? Ta läheb kodunt ära kolme kuu pärast. Igaveseks.”
„Hea küll, ma ütlen talle, et ta ei saa minna.”
„Ära muretse end haigeks, Jimmy. Temaga on kõik korras. Teist korda ei juhtu meiega mingit katastroofi.”
Nüüd kuulis Chloe isa häält. „Mitte meiega,” ütles ta. „Temaga.”
Chloe hiilis neljakäpakil trepikäsipuu juurde, nagu muudaks roomamine ärklitoa põranda vähem krigisevaks. Barcelona ajakiri põrandal enda ees, surus ta näo trepipostide vahele. Tema vanemad ei olnud nagu Terri Gramm. Nad ei ütle kunagi, oh, muidugi mine, kullake, Barcelonasse Hispaania poiste juurde oma kahe kiimalise poiss-sõbra ja parandamatu Hannah’ga – mine randa, kus kõik on paljaste rindadega. Ja sina, meie ainuke laps, kes sa pole kusagil ilma meieta käinud, milles küsimus, mine aga, tüdruk.
Chloe tahtis nii väga kooli lõpetada, olla eneseteadev, täita iseseisvalt kooliblankett, minna ise osariigist minema, reisida omapäi, olla täiskasvanu, et ta keha lausa füüsiliselt valutas selle järele. Nuuksatus. Mida ma pean tegema, hüüdis keha, et mind tõsiselt võetaks, et mind peetaks iseseisvaks inimolendiks, mitte lennuvõimetuks linnupojaks? Mida ma pean tegema? Nii valus on niiviisi pärsituna, sõltuvana elada.
Tema kõrv oli surutud trepipostide vahele, et võimalikku olukorra muutust kuulda.
Piiblitsitaat, Koguja 11:1.
