meel ja ma usuksin kirjutisi nagu laps. Nii oleks kergem, kui kõikuda kahe maailma piiril. Kreeklast ei saa minust kunagi ja südames ei ole ma enam Aabrahami laps.”
Järgmisel päeval mu pea valutas ja mu ihu oli armetus seisus, aga see ei olnud Aleksandrias esimest korda. Veetsin päeva supelasutuses. Pärast vanne ja masseerimist, võimlemist ja head söömaaega valdas mind unetaoline tunne, otsekui oleks see tegelik maailm minust kaugenenud ja minu enese keha varjutaoliseks muutunud. Niisugune tunne on mulle tuttav ja tuleb mu sünnipärast. Ega mu nimi asjata Mezentius ole. Niisuguses seisundis on inimene kõige tundlikum endeid vastu võtma, kuigi ka siis on kõige raskem valede ja õigete ennete vahel vahet teha.
Kui supelasutuse sammassaali jahedusest välja astusin, pahvatas mulle vastu tänava kuumus ja pärastlõunane päike lõi silmadesse nagu välk. Mu hingeseisund ei muutunud. Rändasin kärarikastel tänavatel teadmata, kuhu lähen. Kui ma seal nõnda äraolevana päikesepaistes kõndisin, pidas üks reisijuht mind Aleksandras võõramaalaseks, haaras mu keebihõlmast kinni ja jagas mulle ülevoolavalt soovitusi, et käiksin ära Kanopose lõbumajades või Pharose tuletornis või vaatamas Apise härga tema templis. Reisijuht oli kangekaelne ja ma ei saanud temast lahti, enne kui vali hüüd ta kõne katkestas. Mees osutas oma räpase sõrmega hüüdjale, naeris ja ütles: „Sa vaata juuti.”
Taimeturu nurgal seisis nahkrõivais mees. Ta habe ja juuksed olid pulstunud, nägu paastumisest kõhn ja lõhenenud jalad haavu täis. Ta muudkui hüüdis oma üksluist sõnumit aramea keeles, silmad peas pahupidi. Reisijuht ütles: „Sa ei saa kindlasti aru, mida ta kuulutab.”
Aga nagu sa tead, pärast nooruseaastaid Antiookias räägin ja mõistan ma aramea keelt hästi. Tol ajal mõtlesin tõsiselt karjäärile mõne prokonsuli kirjutajana, kuni sattusin Rhodosele ja hakkasin paremini aru saama, mida elult õieti tahan.
Nõnda sain tolle kõrbest tulnud juudi lahkusulise kuulutusest hästi aru. Ta muudkui hüüdis oma käheda, murduva häälega: „Kel kõrvad, see kuulgu. Riik on lähedal. Tehke tee valmis.”
Reisijuht seletas: „Ta kuulutab juutide kuninga tulekut. Neid arukaotanuid tuleb karjas kõrbest linna nii palju, et politseinikud ei viitsi kõiki peksta. Lisaks on hea poliitika juudid omavahel tülli ajada. Nii kaua, kui nad üksteisele kepiga annavad, nii kaua saame meie, gümnaasioni omad, rahus olla. Ei ole tapahimulisemat rahvast kui juudid. Meie õnneks vihkavad nende usulahud üksteist veel rohkem kui meid, keda nad kutsuvad paganateks.”
Kähe, murdunud hääl muudkui hüüdis neidsamu sõnu, nii et need mulle meelde sööbisid. Hääl kuulutas riigi lähenemist ja oma hingeseisundis pidasin hüüdmist tahes-tahtmata endale endeks. Tundus, nagu oleksid kõik ennustused, mida ma talve jooksul olin uurinud, heitnud endalt ühe hetkega hämarate sõnade valerõivad ja lühenenud selgeteks sõnadeks: Riik on lähedal.
Reisijuht seletas edasi, hoides mu keebihõlmast kõvasti kinni. „Juutide paasapühad on tulekul,” rääkis ta. „Viimased karavanid ja laevad asuvad peagi teele, et palverändureid Jeruusalemma viia. Saab näha, mis möll seal tänavu aset leiab.”
Ütlesin: „Küll tahaksin juutide püha linna ükskord ära näha.”
Reisijuht sattus mu sõnadest sedavõrd vaimustusse, et kukkus hüüdma: „See oleks tark tegu, sest Herodese tempel on maailmaime. Kes ei ole seda oma reisidel näinud, ei ole näinud midagi. Ja sa ei pea möllusid sugugi kartma, ütlesin seda naljaks. Judea teed on turvalised ja Jeruusalemmas valitseb Rooma distsipliin. Terve leegion on toodud nende maale korda pidama. Tule minuga vaid paar sammu kaasa, ja kui ma oma head suhted käiku panen, siis õnnestub mul kindlasti korraldada sulle veel koht reisilaeval, mis purjetab Joppesse või Caesareasse. Nad muidugi ütlevad, et kõik kohad on praegu, enne paasapühi välja müüdud. Aga ma kostan su eest. Oleks häbi, kui sinusugune suurtsugu roomlane ei saaks reisilaevale kohta osta.”
Ta kiskus mind keebihõlmast niisuguse õhinaga, et läksin tahtmatult temaga kaasa Süüria reederi kontorisse, mis oli köögiviljaturust vaid mõne sammu kaugusel. Seal selgus, et ma ei olnud ainus võõramaalane, kes tahtis pääseda paasapühade reisile Jeruusalemma. Lisaks kõigist maailma maadest pärit juutidele tahtis sinna minna ka igati tavalisi reisilisi, kes ihkasid näha midagi uut.
Kui reisijuht oli minu nimel kaubelnud nii vihaselt, nagu vaid kreeklane süürlasega kaubelda võib, märkasin ma, et olin endale Judea rannikule purjetavale palverändurite laevale magamiskoha ostnud. Mulle kinnitati, et see oli ainus ja viimane laev, mis veel Aleksandriast välja sõidab. Viivitus tuli sellest, et laev oli uhiuus ja vajas vaid viimistlemist ja pidi järgmisel hommikul oma esimesele reisile sõitma, nii et mul ei tulnud karta pindunud mustust ja söödikuid, mis reisi piki neid rannikuid ebameeldivaks muudavad.
Reisijuht pressis mult nende teenete eest välja viis drahmi, aga ma maksin talle need heal meelel, sest olin saanud ende ja teinud otsuse. Rahulolevalt jäi ta reederi esindajalt ka vahendustasu välja pressima. Veel enne õhtut korraldasin endale pankuri kontorist ka reisiraha ülekande väljamaksmiseks Jeruusalemmas, sest olen nii palju kogenud reisija, et ei võta täiesti võõrale maale minnes kaasa tarbetult palju sularaha. Maksin ära oma arve võõrastemajas ja muud võlad ning jätsin õhtu jooksul hüvasti mõne tuttavaga, kellega kindlasti pidin hüvasti jätma. Et nad mind pilkama ei hakkaks, ei öelnud ma, kuhu minna kavatsen, ütlesin vaid, et teen reisi ja tulen kõige hiljem sügisel tagasi.
Olin sel õhtul kaua ärkvel ja tundsin selgemalt kui kunagi varem, kuidas Aleksandria talve hurm oli mu ihu ja hinge ära kurnanud. Olgu Aleksandria oma vaatamisväärsustega pealegi maailmaime, ma tundsin, et minul oli viimane aeg sealt ära minna. Muidu oleksin iseenda sellesse naudinguhimulisse, Kreeka tarkusest väsinud linna palavikku ära kaotanud. Minusugune kaunikesti tahtejõuetu mees võib ära väsida ja eluks ajaks Aleksandriasse jäädagi, kui viibib seal liiga kaua.
Nõnda mõtlesin, et merereis ja paar päeva muretut rännakut Judea roomlaste teedel teeks mulle nii vaimselt kui ka ihuliselt head. Aga nagu tavaliselt läheb, äratati mind hommikul liiga vara, et laevale jõuaksin, mu öö jäi liiga lühikeseks ja ma siunasin end, et olen püstihull, kuna jätan tsiviliseeritud elu mugavused ja reisin võõrale vaenulikule juutide maale, otsima eksikujutelma, mille segased ennustused mu hinges olid loonud.
Seda selginenud meeleolu ei parandanud sadamas sugugi tähelepanek, et mind oli hullemini petetud, kui aimata oskasin. Leidsin laeva üles alles pika otsimise ja paljude küsimiste peale, sest ei suutnud kohe uskuda, et see viimane pehkinud küna oleks võinud olla uhiuus esimeseks reisiks valmistuv alus, mida süürlane oli silmas pidanud. Viimistlemist oli see vajanud muidugi, sest vaevalt oleks laev ilma tihendamise ja pigitamiseta enam vee peal seisnud. Hais, mis laevast vastu õhkus, meenutas kõige rohkem Kanopose lõbumajade lõhna, sest reeder laskis põletada tekil odavat viirukit, et muid lõhnu tunda ei oleks. Pehkinud laevakülgi katsid kirevad kangad ja lilleturult oli toodud koorem närbunud õisi, et laeva lahkumist pidulikuks muuta.
Otse välja öeldes meenutas see kiiruga pigitatud ja merekõlblikuks kohendatud lootsik vana sadamalibu, kes julgeb päevavalgusesse tulla vaid pealaest jalatallani kirjudesse kangastesse mähituna, kortsus põsed värviga kaetud ja juba kaugele odavate lõhnaainete järgi lõhnates. Sedasama salakavalat ja kõigist eksikujutelmadest vabanenud pilku oleksin nagu näinud ka laeva majandusülema silmis, kui ta mind vastu võttis, kinnitas, et olen õige laeva üles leidnud, ja juhatas mulle kätte mu nari keset mitmekeelset kisendamast, hõiskamist, pisaraid, tülitsemist ja hüvastijätmiste suminat.
Seda kõike nähes ei suutnud ma lõpuks enam isegi mitte vihastada, vaid pidin tahes-tahtmata naerma. Inimesel ei ole küll mingit sundi ohte otsida, vaid ta võib neid arukalt vältida. Teisalt aga, kui igat ohtu karta, muudab inimene oma elu talumatuks. Ma olen jõudnud kuulda nii paljude filosoofide õpetust, et minus on välja kujunenud teatud veendumus. Ma ei usu, et inimene ka kõige suuremat ettevaatlikkust järgides võiks vaksagi võrra
