elu võrra. Ükskõik millisest suurest linnast idas võib leida nõia või eksiteele sattunud preestri, kes teab loitse ja on raha eest valmis niisuguse ohverduse sooritama. Kuid selline asi on minu arvates vaid enesepete ja julm sonimine. Samas on inimese võime end petta ja uskuda tõeks, mida soovib, äraarvamatu. Ma ei usu, et ma ka vanast peast, kui ma üldse vanaks elan, kardaksin surma sedavõrd, et end nõnda eksitada laseksin.
Mu naeruväärses olukorras lohutas mind teadmine, et laev purjetab ranniku läheduses ja et ma olen hea ujuja. Mind valdas vallatu lõbusus ja ma ei olnud enam vihane pettuse pärast, mille ohvriks olin langenud. Otsustasin, et pööran asjalood enda kasuks ja naudin reisi, nii et võin ükskord jutustada sellest lõbusa loo, läbielatud raskuste ja ebamugavustega koguni liialdades.
Ankur hiivati, aerud hakkasid üksteise vastu kolksudes ebaühtlases taktis liikuma, ahter eemaldus sadamasillast ja laevnik viskas üle parda tervitusjoogi õnnejumalannale. Paremat ohvrianni saajat ei oleks ta valida võinud, sest kindlasti teadis ta ka ise hästi, et jõuame kohale üksnes hea õnne abiga. Juudi soost reisijad tõstsid käsi püsti ja hüüdsid pühas keeles oma jumalat mere ohtudes appi. Vööritekil hakkas üks pärjaga tüdruk lüürat sõrmitsema ja noormees tema kõrval flööti puhuma ning õige varsti kõlaski juba muusikariistade saatel Aleksandria kõige uuem lööklaul. Õudusega märkasid juudi palverändurid, et koos nendega oli laevas rändnäitlejate trupp, aga nende kurtmine ei aidanud. Lisaks oli meid, nende jaoks saastaseid, laevareisijate enamus ja need hiljaks jäänud palverändurid ei olnud rikkad juudid. Nad pidid meie lähedaloleku välja kannatama ja rahulduma sellega, et pesid lakkamatult oma toidunõusid.
Üksindus on meie ajal haruldane luksus. Seepärast ei ole ma iial talunud enda ümber orje, kes jälgiksid igat mu sammu ja näoilmet, ja mul oli kahju inimestest, kes pidid oma seisuse ja mugavuseiha pärast elama orjadest ümbritsetuna ööpäev läbi. Laevareisi ajal olin sunnitud oma luksusest loobuma ja jagama laeva magamisruumi kõige erinevamate ja kahtlustäratavamate inimestega. Juudi soost reisijatel oli õnneks oma magamisruum ja tuletegemise võimalus liivakastis, kus nad oma toitu küpsetasid. Muidu oleksid nad jõudnud Judea randa nii pealaest jalatallani saastunult, et võib-olla ei olekski julgenud teekonda oma pühasse linna enam jätkata. Nii ranged olid nende seadused ja puhastumisreeglid.
Kui meil ei oleks olnud soodsat leebet tuult ja purje abiks, siis ei oleks me arvatavasti iial pärale jõudnud, sest laeva sõudjad olid niisamasugune rämps nagu laev ise, kähisevad, lõõtsutavad vanamehed, sandid ja viletsad. Nad kõik ei olnud isegi mitte orjad, vaid veel odavam sadama rahvarämps, kes oli lasknud end muu elatisvahendi puudumisel seda tööd rügama palgata. Tegelikult oleks sõudjate rühm võinud olla naljaka pilanäitemängu koor. Isegi sõudmismeister, kes kõrgemalt jalaaluselt neile takti lõi, naeris, nii et hing kinni, nähes, kuidas nad üksteist ja iseennast aerudega klobisid ja poole sõudmise pealt pingi alla magama jäid. Ka piitsaga nähvas ta neid minu arvates vaid kombetäiteks, sest neist ei olnud tõesti rohkem võtta, kui neist tuli.
Mul ei ole reisist jutustada palju muud kui seda, et sõidult saadud kogemused ei kinnitanud küll mingil moel minu harrast meelt ega valmistanud mind ette ennustuste püha linna jaoks. Oli tarvis juutide vagadust ja austust oma templi vastu, et nad jaksaksid tõsta käsivarred palveks hommikuti, õhtuti ja korraks ka keskpäeval ning laulda nukraid ja juubeldavaid laule oma jumala auks. Muul ajal päevast kõlasid vööritekilt, kus näitlejad harjutasid, kreeka lööklaulud. Ja millal aga sõudjad hetkeks aerudele käsutati, kostis laeva alumiselt korruselt lakkamatu summutatud ja kähe kaebekoor.
Pärg peas ning lauldes ja lüürat mängides reisi alustanud kreeka tüdruku nimi oli Myrina. Ta oli kõhn, lühikese ninaga tüdruk, kelle rohelised silmad olid külmad ja uurivad. Noorusele vaatamata oskas ta mängida ja laulda ning oli andekas akrobaat ja tantsija. Oli rõõm vaadata tema igapäevast harjutamist vööritekil, et painduvus ei kaoks, kuigi vagad juudid katsid näo ja kaeblesid valju häälega, sest see ärritas neid.
Myrina oli amatsooni nimi. Ta rääkis ise avameelselt, et oli saanud selle nime, kuna oli nii kõhn ja rindadeta. Ta oli varem esinenud Juudas ja teisel pool Jordanit Perea kreeka linnades. Ta rääkis, et Jeruusalemmas on Herodese rajatud teater, kuid neil ei olnud erilist lootust sinna esinema pääseda, sest publiku puuduse tõttu rahastati etendusi vaid haruharva. Juudid vihkavad teatrit, nagu ka kogu Kreeka tsivilisatsiooni kuni veejuhtmeteni välja, ja nende suurtsuguseid on liiga vähe selleks, et teater täis saaks. Seetõttu olid nad teel Jordani teisele kaldale, roomlaste ehitatud linna, kus kaheteistkümnes leegion puhkas ja kus oli alati oodata vaimustatud, kuigi toorevõitu publikut. Nad lootsid, et saavad esineda ka Tiberiase vürstilinnas Galilea mere kaldal ja tagasiteel võiks ehk õnne proovida roomlaste Caesareas Judea rannikul. Kui ma olin nõnda Myrinaga sõbralikult lobisenud, hiilis ta öösel minu kõrvale ja sosistas, et võiksin ta mõne hõberahaga õnnelikuks teha, sest nad olid väga vaesed ja näitelaval vajalike rõivaste ja jalatsite hankimine tegi talle muret. Muidu ei oleks ta niimoodi minu poole pöördunud, sest ta oli korralik tüdruk.
Kui pimedas oma rahakotti otsisin, jäi mu sõrmede alla raske kümnedrahmine münt ja ma andsin selle tüdrukule. Ta rõõmustas ülimalt, kallistas ja suudles mind ja ütles, et minu lahkuse tõttu ei saa ta mulle enam vastu panna, vaid ma võin temaga teha mis tahan. Märganud, et mina ei taha temalt midagi, sest ausalt öelda olin talve jooksul Aleksandrias naistest tüdinenud, imestas tüdruk väga ja küsis süütult, kas tahaksin meelsamini enda kõrvale tema venda, kes oli veel noor ja habemeta. See kreeka pahe ei ole mind kunagi vaimustanud, kuigi mul oli olnud Rhodosel koolis käies oma platooniline austaja. Kinnitanud, et rahuldun üksnes sõprusega, arvas ta, et olen ühel või teisel põhjusel andnud teatud ajaks kõlblusetõotuse, ja ei kiusanud mind enam. Vastutasuks jutustas ta mulle juutide kõlblusest ja kinnitas, et haritud juudid ei pea sugukõlvatust võõramaa naistega pattuks, kui nad vaid juudi naistesse ei puutu. Seda nende seadus ei luba. Oma sõnade tõestuseks sosistas ta magamisruumi pimeduses mulle kõrva mõne loo, kuid mina ei pidanud neid päris tõeks. Nii palju oskasin nüüd juute austada, kuna olin nende õppinutega Aleksandrias läbi käinud.
Kui vääriskivina särava mere tagant hakkasid kumama Judea mäed, usaldas tema, Myrina, nii nagu noor tütarlaps usaldusväärsele vanemale sõbrale kunagi, mulle oma unistuse. Ta sai hästi aru, et tantsijanna õitseaeg on lühike. Seepärast tahtis ta raha koguda ja asutada ükskord kuhugi vabameelsesse rannikulinna tagasihoidliku lõhnaainete poe ja selle juurde vaikse lõbumaja. Ta vaatas mulle süütute silmadega otsa ja seletas, et tema ootamisaeg lüheneks, kui ta õnnekombel rikka armukese leiaks. Soovisin talle niisugust õnne kõigest südamest.
Kas tänu laevniku ohvriannile või soodsale juhusele või juudi palverändurite tungivatele palvetele jõudsime söödikutest puretuna, näljastena, janustena ja räpastena, kuid ilma et oleks juhtunud mingeid muid õnnetusi, kolm päeva enne paasapühi Joppe sadamasse. Sel aastal langevad paasapühad kokku nende sabatipäeva, laupäevaga, ja on sellega eriti pühad paasapühad. Juutidel oli minekuga nii kiire, et nad kärsisid vaevu puhastuda ja koos oma hõimurahvaga süüa, enne kui vastu ööd Jeruusalemma poole minema hakkasid. Öö oligi mahe, mere kohal põlesid lugematud tähed ja kuuvalgel oli kindlasti kerge rännata. Sadam oli laevu tungluseni täis, teiste hulgas ka suured laevad Itaaliast, Hispaaniast ja isegi Aafrikast. Taipasin selle järgi, kui ma juba varem taibanud ei olnud, et juutide armastus templi vastu on kõikvõimalikele reederitele tulus äri.
Sa tead, et ma ei ole peenutseja, aga mul ei olnud tahtmist ühineda kreeka näiteseltskonnaga ja koos nendega hommikul teele asuda, nii hardalt kui nad mind ka palusid, lootes minust oma seltskonnale kaitset, sest keegi neist ei olnud kodanik. Nõnda otsustasin, et kirjutan Joppes rahulikult lõpuni selle kirja, mille kirjutamist alustasin juba laevas aja kuluks ja selleks, et mõistaksid, mis äkiline mõte mind sellele reisile oli toonud.
Leidsin niisiis endale võõrastemaja ja olen siin kirjutanud seda kirja, et laevareisi vintsutustest puhata. Olen kümmelnud ja tarvitanud rohkesti söödikutepulbrit ning rõivad, mida laevareisil kandsin, kinkisin vaestele, sest märkasin, et tekitan
