et rahvas talle kaasa tunneks ja et ta surm tuleks rutem. Nagu sa tead, on korralik piitsutamine enne ristilöömist halastustegu. Kuid neil mõlemal teisel tuleb sääreluud murda, nii et nad ilma jalgade toeta rippuma jäävad ja enne õhtut ära lämbuvad.”
Sealsamas kuulsin nii kohutavat loomahäält, et ei olnud niisugust iial enne kuulnud. Pimedus selgines kalbelt võbelevaks punaks ja rahvahulk võpatas kohkunult. Nägin, et mu eesel oli lõhkuma hakanud ja jooksis koos koormaga mööda teed tagasi, Jeruusalemmast ära. Mõned teekäijad pidasid ta jõuga kinni. Pea õieli, hüüdis eesel kohutava häälega veel korra, otsekui oleks kogu loomariigi häda tema kisas väljapääsu otsinud. Ma läksin jooksuga teele. Eesel ei rabelenud enam, aga ta värises üle keha ja oli higist läbimärg. Püüdsin teda patsutada ja rahustada, aga leebe loom ajas pea vihaselt õieli ja tahtis mind hammustada. Keegi neist, kes olid ta kinni võtnud, tähendas, et loomad olid täna kui mõistuse kaotanud. Seda juhtub vahel, kui puhub kõrbetuul.
Värava juurest tormas appi eesliajajate ülemus, vaatas eesli valjaid ja kõrvamärki ning ütles vihaselt: „See on meie eesel. Mis sa talle teinud oled ja sa pead kahju tasuma, kui eesel haigeks jääb ja ta ära tuleb tappa.”
Ma olin eesli pärast ka ise mures, sest polnud iial näinud, et ükski elusolend nõnda kummaliselt käituks ja väriseks. Hakkasin tal koormat seljast maha võtma ja kaitsesin end öeldes: „Teie, Jeruusalemma elanikud, olete kõik hulluks läinud. Mina ei ole eeslile midagi paha teinud. Ta kardab vere ja surma lõhna, sest olete oma kuninga risti löönud.”
Kuid meie tüli katkes ja kandam kukkus mul käest teele maha, sest kogu maailma täitis veider heli otsekui tohutu ohe ja maa lõi jalge all kõikuma. Ma olin niisuguse asja kord varem üle elanud ja oletasin, et tean, millest tuli päikese pimenemine, loomade marruminek ja mu enese ahistus, mis pani mu lõõtsutama. Sain aru, et eriti praegu ei oleks tark minna linna ja katuse alla, kuigi oleksin kõige meelsamini voodisse heitnud, pea teki sisse mähkinud ja kogu maailma unustada püüdnud.
Andsin eesliajajale hõbedinaari ja ütlesin: „Jätkem riid niisugusel hetkel, kui maa piinast väriseb. Võta mu asjad ja pea nende eest hoolt. Värava juures võtan nad sinult tagasi.”
Ta püüdis eeslit löökide ja jalahoopidega liikuma saada, aga loom ei astunud sammugi. Nii sidus eesliajaja looma esijalad kokku, võttis koorma endale selga ja läks tagasi oma üüritud kohta värava juures.
Ma ei tea, kas ma ei julgenud linna sisse minna üksnes hirmust maavärisemise ees või oli mul vaid tungiv vajadus minna tagasi künkale ristilöödute juurde, nii vastumeelne kui see kannatus mulle ka vaadata oli. Palusin südames jumalaid, nii mulle teadaolevaid kui ka tundmatuid, ka oma perekonnale pühitsetud looriga jumalaid, ja ütlesin: „Mu enese tahe sundis mind ennustusi uurima, aga teie enne saatis mu Aleksandriast teele ja juhatas mu siia kohta just praegusel hetkel. Ma tulin otsima tuleviku kuningat, et tema kõrvale astuda ja selle eest tasu saada. Olgu mul nii palju kannatust, et jaksan teda kuni tema surmani austada, kui ma selle eest ka mingit tasu ei saa.”
Läksin niisiis pikkamisi künkanõlvast üles, et rahvahulgaga ühineda. See oli hõredamaks muutunud ja ma nägin teiste taga nutvate naiste salka. Nende nägusid ma ei näinud, sest naiste pead olid kaetud. Neid kaitses ja lohutas vaid üks noor mees, kelle ilus nägu oli hirmust ja hingevalust moondunud. Küsisin, kes nad olid. Ühe õppinu teener seletas lahkesti, et naised olid Jeesusega kaasa tulnud Galileast, kus ta oli rahvast üles kihutanud ja seadust rikkunud.
„See mees on tema õpilane. Aga teda ei tohiks solvata, sest tema ja tema perekond on ülempreestri tuttavad ja tema ise on vaid eksiteele sattunud noor mees,” seletas teener, näitas siis pilkavalt sõrmega naisele, keda noor mees toetas, ja ütles: „See on minu arvates ristilöödu ema.”
Seda kuuldes ei jätkunud mul julgust minna ja neid kõnetada, kuigi olin väga uudishimulik ja oleksin meelsasti tahtnud selle Jeesuse kohta tema enda poolehoidjate käest midagi teada saada. Kuid mind heidutas mõte, et tema ema pidi oma poja häbiväärset surma pealt vaatama. Nii palju lugupidamist ema kannatuste suhtes tundus ka kuninga vastalistel olevat, et jätsid naiste lohutu salga rahule.
Jäin niisiis inimeste sekka ja aeg kulus. Taevas tõmbus jälle veelgi pimedamaks kui varem ja kuum kuiv õhk muutis hingamise raskeks. Ristilöödute silmadesse ja haavadesse oli kogunenud vastikuid kärbseid ja muid putukaid ning nende kehad tõmblesid krampides. Kuningas Jeesus ajas end veel kord ristil sirgu, avas kinnivajunud silmad, liigutas ägedalt pead ja hüüdis valju häälega: „Mu jõud, mu jõud, miks oled sa mu maha jätnud.”
Ta hääl oli nii murdunud, et sõnadest oli raske aru saada.
Pealtvaatajad liigahtasid ja küsisid üksteiselt, mida ta oli hüüdnud. Mõned väitsid, et ta hüüdis, et Jumal oli ta maha jätnud, aga teised kinnitasid, et ta kutsus Eelijat. Eelija olevat olnud juutide prohvet ja läinud tulise vankriga taevasse. Nõnda hakkasid kõige õelamad teda jälle pilkama ja soovitasid ka temal ära taevasse minna, kui ma ikka õigesti aru sain. Kuid uudishimulikud ja imeootajad sosistasid omavahel ja lootsid tões ja vaimus, et prohvet Eelija taevast alla talle appi tuleb. Paljud olid nii hirmul, et tõmbusid püha õuduse vallas ristidest kaugemale, valmistudes oma näo kinni katma.
Taas ütles kuningas ristil midagi. Lähemal seisjad kuulsid, et ta kurdab janu. Keegi helde jooksis risti poole, pigistas sõjameeste lähkrist käsna sisse haput veini, pani käsna kepi otsa ja tõstis selle talle suu ette. Sõjamehed ja tsentuurio seda ei keelanud. Ma ei tea, kas ta suutis veel juua, sest pimedus oli nii tihe, et ta näojooned ei paistnud ristilt enam välja. Igatahes oli vein ta huuli niisutanud, sest ta hääl oli selgem ja jubedas surmavalus otsekui vabanenud, kui ta mõne aja pärast end veel kord jalgadele toetas ja hüüdis: „See on täidetud.”
Jälle hakkasid inimesed vaidlema, mis ta oli hüüdnud. Üks ütles seda, teine toda. Kuid kuulsin pimedusest rõksatust, kui ta keha käte toele rippuma kukkus ja pea rinnale vajus. See oli pimeduses kohutav hääl ja ma teadsin, et ta hakkab surema ega tõsta enam pead. Olin tema pärast selle üle õnnelik, sest kindlasti oli ta piisavalt kannatanud, oli ta siis oma rahva seadusi kuitahes palju rikkunud.
Aga et ta on kindlasti surnud, seda teadsin ma sellest, et maa ohkas taas ja värises mu jalge all. Meie alt kostis kume maa-alune kõmin, äikesemürinast kohutavam, ja kaugenes linna poole. Ma kuulsin lõheneva kalju ja veerevate kivide mürtsumist ja viskusin koos teistega maha, sest kuigi see maavärin oli lühike ja läks ruttu mööda, oli see väga hirmus.
Seejärel laskus maale täielik vaikus, kuni teelt hakkas kostma lõa katki rebinud veohärgade sõrgade klobinat. Taevas selgines pikkamööda, muutus võrdlemisi valgeks ja inimesed ajasid end rõivaid raputades maast jalgele. Ristid olid püsti, aga piinatud ja kannatanud juutide kuningas Naatsareti Jeesus rippus käsivarsi pidi ristil ja ei hinganud enam. Ka sõdurid tõusid maast üles ning kogunesid imestunult ja kohkunult teda vaatama, sosistades omavahel.
Arvan, et tsentuurio tõlgendas nende tundeid, kui ütles kartmatult:
„See oli vaga mees.” Hirmunud juute vaadates ta vihastas nende peale, vihkas oma ametit ja hüüdis: „Tõepoolest, ta oli Jumala poeg.”
Kuid mina meenutasin ennustusi, mida olin talv otsa uurinud, imestasin väga ja sosistasin endamisi: „Rahu sinule, maailma valitseja, juutide kuningas. Sinu riiki siis ei tulnudki.”
Ühtaegu otsustasin võimaluse korral välja selgitada, kuidas ja miks oli nii juhtunud, ja missugused olid olnud teod, mille tõttu ta risti löödi ja nii häbiväärsel moel surmati, ilma et keegi tema kaitseks kätt oleks tõstnud. Tema poliitiline plaan pidi minu meelest olema väga algeline või ei olnud tal siis ühtegi kogenud riigimeest nõuandjaks. See iseenesest oli mõistetav, sest vaevalt oleks ükski arukas mees end juudi kõrvale seadnud, eesmärgiks maailma vallutamine.
