keegi neist ei armasta mind nii palju kui sina.”
„See tobe irve võib kõigile teistele siinse kooli tüdrukutele mõjuda, aga sa tead, et mulle see ei mõika, nii et unusta ära.”
„Sarah, sa ju tead, et sa annad mulle nagunii, ära jama.”
Sarah. Naeratasin. Paratamatult tunnistasin selle nime absoluutset täiuslikkust; mage, tavaline ja täiesti ebaoriginaalne. Mis kõige parem, see tähendab printsessi.
Tüdruk hingas valjusti välja ja ümber nurga kiigates nägin teda käekotis tuhlamas. Päriselt? Ta annabki kutile raha? Drew on parem, kui ma arvasin. Võib-olla ma olin Sarah’st lihtsalt liiga heal arvamisel. Minu enesehinnang ei pruugi just ülemäära kõrge olla, aga tema oma on küll allapoole igasugust arvestust. Ta võttis välja kahekümnedollarilise ja suskas selle Drew’le pihku.
„Säh. Lihtsalt selleks, et sa mind rahule jätaksid.” Drew haaras rahatähe ja tegi minekut, aga mitte enne, kui tüdruk talle järele karjus: „Kui sa mulle tagasi ei maksa, räägin täiega emale ära!”
Emale? Oih.
See väike paljastus tegi mulle nalja, kuid paneb ka mõtlema, kas mu tähelepanekuoskused hakkavad mind alt vedama. Kas ma siis tõesti ei märganud? Mu vend Asher ja mina nokkisime teineteise kallal, nagu jaksasime, aga meie vaenulikkuselävi oli nende omast ikka kõvasti madalam.
Viskan viimased ajalehed virna otsa ja naasen arvuti juurde, püüdes mõelda välja veel midagi, millega netis aega surnuks lüüa. Ma pole enam Facebookis ega kuskil mujal, nii et sel pole mõtet. Võiksin end piinata sellega, et vaatan Asheri nime ja salasõna kasutades, millega tegelevad need, kellega kunagi sõber olin, aga otsustan, et parem mitte. Pole midagi sellist, mida ma teada tahaksin.
Akna taga sähvivad lakkamatud välgunooled, õrritavad mind iga kord, kui taevas helendama lööb. Mu telefon lebab voodil, sosistab mulle kõrva nagu pudel viskit võõrutusel olevale alkohoolikule, sellal kui vihm mulle läbi akna näkku lõkerdab. Võib-olla ma siiski olen piisavalt meeleheitel, et sellise ilmaga välja minna. Mul on nii väga vaja joosta.
Veel harkhüppeid. Raskuste tõstmist. Veel kätekõverdusi. Veel raskuste tõstmist. Ma ei pruugi siia jooksulinti saada, aga poksikoti vist ikka leiaksin, kas või sellise kaasaskantava. Ma ei usu, et Margot lubaks mul raske koti elutuppa riputada, kuid ma pole nii valiv. Praegu lepin ükskõik millega, millele saan virutada.
Küpsised. Mul on vaja küpsiseid küpsetada. See on jooksmise järel kõige parem asi. Tegelikult mitte, aga ma armastan küpsiseid ja mulle ei meeldi see pask, mida pakkides müüakse ja mida Margot ostab. Oreod käivad kah. Sest need on Oreod ja vahet pole, mida sa teed, neid juba järele ei tee. Minu sõna selle peale. Olen seda üritades veetnud köögis rohkem kui paar päeva. Seda ei juhtu. Nii et Oreotele teen erandi, aga vabrikus pakendatud šokolaaditükkidega küpsised, mille säilivusaeg on kuus kuud, nendega on hoopis teine lugu. Elu on selleks tõesti liiga lühike. Uskuge mind, mina tean.
Tuhlan Margot’ köögis ja mul pole õrna aimugi, miks mind üllatab, et tal pole ei jahu, soodat, küpsetuspulbrit, vanilli ega enamvähem üldse mingeid koostisaineid, mida võiks küpsetamisel tarvis minna. Mul õnnestub leida natuke suhkrut ja soola ja imekombel ka komplekt mõõtetopse, aga neist pole mulle kuigi palju abi. Otsustan, et lähen sel nädalavahetusel toidupoodi. Ilma küpsisteta ma kuigi kaua vastu ei pea. Või siis koogita.
Annan alla, söön pool pakki oakomme, jätan mustad järele, sest need on vastikud, ja lähen duši alla, et tänase päeva pask endalt maha pesta. Kuni palsamit juustes hoian, pean endaga maha haarava vestluse. Räägin oma nõmedast tunniplaanist. Jutustan endale oma muusikatunni õnnetust irooniast ja juurdlen, kas see teeb kõne- ja väitluskunsti naeruväärsusele pika puuga ära. Mõtisklen valjusti, kas üldse ükski naisinimene selles koolis, olgu siis õpilane või õpetaja, on teatud heledapäise Drew’-nimelise tüübi võludele immuunne. Siis ma vastan: MINA. Ah jaa, Sarah loomulikult ka, kuigi paistab, et poisil õnnestub teda tüütamisega alistuma sundida.
Pean aeg-ajalt selliseid vestlusi, lihtsalt veendumaks, et mu hääl veel töötab, juhuks kui tahan seda kunagi jälle kasutada. Häälekate maailma naasmine on mul kogu aeg plaanis olnud, aga vahetevahel mõtlen, kas ma seda üldse kunagi teen. Enamuse ajast pole mul kuigi põnevaid uudised ja siis ma kordan nimesid või suvalisi sõnu, aga tänane päev oli küllalt märkimisväärne, et pälvida terveid lauseid. Mõnikord ma isegi laulan, aga selle jätan nendeks päevadeks, kui mu enesejälestus on tipptasemel ja ma tahan endale haiget teha.
Ronin voodisse, mida katab salveiroheline lillemustriga tekk, samasugune nagu mul koduski. Ilmselt on see rohkem mu ema kui Margot’ panus. Emal on vist raske aru saada, et ma püüdsin sealt minema pääseda, mitte seda kohta endaga kaasa võtta. Kergitan madratsit ja tõmban välja sinna alla peidetud kaustiku. Pean sellele varsti mõne parema koha leidma. Ülejäänud on mu kapi tagaosas pappkasti pakituna vanade paberköites raamatute ja põhikooli aastaraamatute all. See, mida ma käes hoian, on mustvalgete kaantega, peal punases markerikirjas Trigo. Nagu kõigil teistel, on ka selle esimesed paar lehte täis võltse tunnikonspekte. Haaran pastaka ja kirjutan. Täpselt kolme ja poole lehekülje järel libistan ma kaustiku peidikusse tagasi ja kustutan tule, mõeldes, millise värske põrgu homne päev endaga kaasa toob.
5. peatükk
Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan.
Reede hommikul toon ma esimese asjana nõustamiskabinetist ära oma parandatud tunniplaani. Proua McAllister võttis mu viiendaks tunniks õpetajaabiks, nii et nüüd olen ma ametlikult sissejuhatusest muusikasse vabastatud, mis tähendab, et võin veeta selle tunni koopiaid tehes ja pabereid jagades, selle asemel et soovida, et saaksin verest tühjaks joosta.
Kingadega läheb mul nüüd juba paremini, kuigi need on eest liiga kitsad ja mu varbad toovad kuuldavale rea vandesõnu, kui need jalga tõmban. Valisin tänaste püüdluste jaoks oma jubeduselt teise kostüümikomplekti – veel musta ja musta, sest see on nagunii kõik, mida mul on. Jäin paksu musta silmalaineri, punase huulepulga ja musta küünelaki juurde. Tikk-kontsad on nagu ikka hüüumärgiks kogu sellele kompotile, mis karjub: Ilge! Ma olen nagu mingi litsakas õudusfilm. Mõtlen pärlmutternööpidele ja valgetele augumustriga seelikutele ning juurdlen, mida Emilia täna selga paneks, kui ta veel elus oleks.
Olen terve nädala lõunavahetundidel edukalt koridorides ja vetsudes redutanud. Sasine kunstnikupoiss, kelle nime nüüdseks olen teada saanud – salamisi tema joonistusploki kaant piiludes –, on Clay, ja leides mu ka teisel päeval jälle inglise keele tiiva ust katsumas, oli ta küllalt lahke, et pakkuda mulle küsimata loetelu kohtadest, kus saan kõige kindlamalt üksi olla. Olen enamiku neist juba üle vaadanud. Veel paar päeva ja ma oskan joonistada kaardi ning kanda sellele kõik parimad haihtumispaigad. Siis võin seda teistele endasugustele luuseritele müüma hakata.
Olen oma igapäevaste käikudega selgeks saanud, et kõik püsib siin üldiselt üsna muutumatuna. Võiks arvata, et hoovi istekohad on nimeliselt määratud, sest keegi ei kaldu kõrvale kohast, kuhu end eelmisel päeval sisse oli seadnud. Tunnen nüüd ära rohkem nägusid, aga isegi need, keda ma tean, ei tee minust välja. Mind jäetakse õndsasse üksindusse. Olen kõiki piisavalt hirmutanud, solvanud või ebamugavust tundma pannud, et minust eemale hoitaks. Missioon täidetud. See on isegi ebamugavaid kingi väärt. Kui ma midagi valesti
