Vaikuse meri. Katja Millay

      Ta istub alati samas asendis ja on täiesti liikumatu. Sellest ajast peale, kui ta esmaspäeval mu pilgu tabas, olen üritanud mitte vahtida rohkem kui mõni sekund päevas. Rohkem pole ta mulle otsa vaadanud. Mul on endiselt tunne, et ta jälgib mind, aga võib-olla ma natuke isegi tahaksin, et ta seda teeb. Heidan selle mõtte kiiresti peast. Kellegi tähelepanu on küll viimane asi, mida mul vaja.

      Sellegipoolest on teda äärmiselt kena vaadata. Kenad käsivarred. Mitte mingid jõusaalijobu käsivarred, lihtsalt tööga saavutatud käsivarred. Nägin teda esimesel päeval tööõpetuses, aga ainult silmapilguks, ja siis läks ta ära ega ole rohkem tagasi tulnud. Nüüd näen teda ainult lõunavahetundidel. See käputäis sekundeid, mis mul hoovi ületamiseks kulub, on mu päeva kõige huvitavam osa. Iseenda vastu aus olles pean tunnistama, et need väärtuslikud sekundid on ainus põhjus, miks ma ikka veel iga päev üle selle neetud platsi kõnnin.

      Esimesel päeval kõndisin üle hoovi selleks, et endast selge mulje jätta. Teisel päeval kõndisin sealt läbi selleks, et näha, kas poiss istub endiselt pingil ja endiselt üksi. Kõndisin sealt läbi kolmandal ja neljandal päeval, et näha, kas ta veel mulle otsa vaatab. Ei vaadanud. Täna tahtsin lihtsalt vaadata. Nii et seda ma siis teengi, kui mu kingakontsa teravik kahe sillutisekivi vahelisse prakku kinni jääb. Ilus.

      Õnneks, kuna ma kõndisin masendavalt aeglaselt, et oma piiramiskogemust maksimaalselt nautida, ei lenda ma ninuli maha. Õnnetuseks aga olen nüüd kinni täpselt poisi pingi ja selle teise vahel, kus on printsess Sarah oma õuedaamidega. Püüan nagu muuseas oma kontsa kivilõksust välja nõksutada, ent konts ei liigu paigast. Pean end põlvili manööverdama ja üritama seda kätega välja sikutada, mis on muidugi suur tasakaalusaavutus, aga kummardumine ei tule selle kleidiga kõne alla.

      Põlvitan aeglaselt ja libistan jala kingast välja. Siis haaran parema käega kontsast ja sikutan. Konts vabaneb kergemini, kui oleksin oodanud, ja ma tõusen ning pistan jala jälle kinga sisse tagasi. Heidan pilgu vasakule ja näen, et raidkujupoiss pole paigast liikunud. Ta pole mu kingakatastroofi vist isegi märganud. See on pisike ime, aga pisikesed imed on kõik, mida mul praegu loota on, nii et käib kah. Kahjuks aga pole ma täiesti märkamatuks jäänud, sest järgmine asi, mida ma kuulen…

      „Minu meelest on sellised kingad mõeldud tänavanurkadel seismiseks, mitte kooliskäimiseks.” Sarah. Sellele järgneb naerukihin ja veel teine tüdrukuhääl…

      „Jah, kas su isa teab, et sa põrgust sellistes riietes lahkusid?”

      „Mina arvasin, et ta isa elab Transilvaanias.” Veel kihistamist. Päriselt.

      Siinsed solvangud on tõesti allapoole igasugust arvestust. Kui nad tahavad, et ma ringi pööraksin, peaksid nad tulema lagedale millegi natukenegi vaimukamaga. Vaatan paremale ja näen seda teravmeelsuseallikat, mis selle kalliskivi minu pihta paiskas. Sarah’ ümber seisab mitu tüdrukut ja nad vaatavad minu poole ning, jah, kihistavad ikka veel. Ma vist õnnitlesin end minut või kaks liiga vara. Käin mõttes läbi oma võimalused: A) lennutada kõnealune king nende pihta; B) pommitada neid solvangutega; C) neid eirata ja minema kõndida; D) naeratada neile oma kõige kuratlikumat ja pöörasemat naeratust. Otsustasin D kasuks, mis on kogu pundist ainuke mõistlik valik. Ma ei eira seda olukorda, vähemalt mitte mingil saba jalge vahel põgenemise mõttes. Pealegi, kui ma olen juba niigi Vanakurja enda või siis Dracula sigitis, sõltuvalt sellest, kellelt küsida, tasub alati väheke hullumeelsust juurde kruttida, et sõnum enne nädalavahetust kohale jõuaks.

      Jõllitan neid veel mõne sekundi ja kaalun, kas päästa terve naeratus valla korraga või lasta sel aeglaselt üle näo levida, kui mu mõttelõnga katkestab selja tagant kostev hääl.

      „Aitab, Sarah.”

      Sarah suu, mis, nagu ma kahtlustan, oli avatud selleks, et tuua kuuldavale veel mõni näide oma salvavast vaimukusest, sulgub nii kiiresti, et mul on tunne, et kuulsin, kuidas ta hambaid kokku plaksatasid. Pööran ringi, kuigi tean vist juba niigi, et ainus läheduses olev inimene on viimane, kelles loodaksin õilsat rüütlit leida. Mitte et seda oleks vaja olnud. Rünnakut ju õieti polnudki. Toimunu oli pigem mingi mage solvangute karaoke. Amatööride etteaste. Midagi, mida pigem mõnitad, kui kardad. Sain isegi aru, et need tüdrukud poleks järele jätnud, ja kui ma oleksin selline tüüp, kellele see korda läheks, oleksin ehk haavunud, aga mind ei huvita ja ma pole juba väga pikka aega olnud haavunud.

      Selleks hetkeks olen end täiesti ringi pööranud ja minu silmad pole ainsad, mis mulli sees olevat poissi piidlevad. Tõtt-öelda jälgib teda nüüd õige mitu silmapaari, oodates, kas tema suust tuleb ehk veel midagi. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud mõnda „Videvikutsooni” episoodi, kus kõik on mu ümber tardunud ja mina ainus, kes end liigutada saab. Aga ma ei liiguta.

      Poisi pilk püsib Sarah’l ja vaatab teda ilmel, mis vastab tema minuga-ei-maksa-jamada-hääletoonile. Viivuks vilksab ta pilk minule ja siis vahib ta jälle oma käsi, nagu poleks midagi juhtunud. Mõtlen, kas hakata liikuma, aga näib, nagu ei suudaks ma oma jalgu üles leida. Pööran poisile selja ja taban nüüd Sarah’ mind jõllitamast. Tema näoilmes ei peegeldu ei armukadedus ega isegi kibedus, mida ma peaaegu ootan; sellelt vaatab vastu täiesti puhas ja kaljukindel mida põrgut?. Kui väga ma ka püüan oma nägu ükskõiksena hoida, on mul tunne, et minugi ilme on üsna tema oma sarnane, aga tõenäoliselt sootuks teistsugustel põhjustel.

      Sarah’t paistab hullumoodi jahmatavat, et poiss midagi ütles. Mina ei tunne seda tüüpi nii hästi, et teada, kas tema vahelesegamine oli toimunu juures kõige üllatavam asjaolu. Minu meelest oli veider see, mismoodi kõik reageerisid. Kõik jäid vait. Nad ei vaielnud vastu, ei naernud ega küsinud, miks, nad ei eiranud teda ega jätkanud lõõpimist ega pööranud oma mõnitusi tema vastu. Nad lihtsalt jätsid järele. Poiss ütles aitab ja oligi kõik. Sest mina ütlesin nii. Jutul lõpp. Ärge sundige mind seda teist korda ütlema.

      Nende tühiste sekundite jooksul, mil ma siin paigal seisin, on kõik pöördunud oma seniste tegemiste juurde ja võib-olla ma ainult kujutan ette, aga minu meelest on hoovil natuke vaiksemaks jäänud, nagu ei tahaks keegi, et pealt kuuldaks, kuidas ta äsja juhtunut arutab. Mis pagan siin just praegu juhtus?

      Mõtlen selle üle mõni minut hiljem, pärast kooli või siis mitte kunagi, aga praegu tahan ma siit hoovi keskelt kaduda kus kurat. Jõuan üle väljaku ilma edasiste kingaäpardusteta ja õnnekombel on keegi pannud inglise keele tiiva ukse vahele raamatu, nii et saan kohe sisse astuda. Ust lahti lükates vaatan alla ja näen, et see on kunstiajalooõpik, mille kõrval istub muigav Clay, joonistusplokk käes nagu ikka. Tahaksin temalt väga küsida, kas ta teab, milles asi, aga ei saa, ja nõnda lipsan ma sisse. Jõuan poole koridori peale, pööran trepikotta ja nõjatun vastu seina, tänulik, et saan olla üksinda ja vaikuses.