vältida, enne kui see juhtub? Lõpuks me peame usaldama iseenda sisemist ohutaju, oma tähelepanuvõimet ja oskust märgata teiste inimeste puhul käitumisviise, mis panevad meid kahtlustama, et midagi on valesti.
Mõnel lugejal võib tekkida küsimus, miks ma otsustasin kasutada kahe käesolevas raamatus kirjeldatud isiksusetüübi kohta selliseid mittekliinilisi nimetusi nagu kiskjatüüp või emotsionaalselt ebastabiilne tüüp. See on täiesti asjakohane küsimus.
Ma tahtsin kasutada nimetusi, mis oleksid ilma erialase taustata inimestele kergesti arusaadavad ja mida oleks võimalik pruukida kultuuripiiridest sõltumatult. Oleks olnud väga hõlbus (ja raamatu müüginumbritele kasulik, nagu oletasid mõned mu sõbrad) kasutada kiskjatüüpi inimeste kirjeldamisel terminit psühhopaat. Paraku on psühhopaat sedavõrd üleekspluateeritud, et isegi mõned spetsialistid pruugivad seda mõtlematult olukordades, kus nende tähelepanelikumate kolleegide arvates oleks sobilikum või täpsem kasutada selliseid termineid nagu käitumishäire, sotsiopaat, antisotsiaalne isiksushäire või – nagu Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab – dissotsiatiivne isiksushäire.
Meditsiini ja vaimse tervise teemaline kirjandus teeb selget vahet psühhopaadi, sotsiopaadi, antisotsiaalse isiksushäirega isiku ja käitumishäirega isiku vahel. Selleks, et kasutada mõne inimese puhul mõnda neist terminitest, tuleb olla väga teadlik spetsiifilistest kriteeriumidest, mille vaimse tervise uurijad või sellised teadlased nagu Rober Hare on välja töötanud.
See temaatika on keeruline isegi spetsialistidele ja ammugi siis veel ilma erialase taustata lugejale. Just seetõttu otsustasin ma kasutada nimetust kiskja, mis osutab tõsiasjale, et meil on seda tüüpi inimeste puhul tegemist isikutega, kes peavad teistele jahti, kasutavad kaasinimesi ära ja vilistavad reeglitele või teiste inimeste õigustele ja väärikusele.
Samamoodi on sellised terminid nagu piiripealne isiksus, histriooniline isiksus, käitumishäire või bipolaarne häire paras müstika enamiku inimeste jaoks, kes ei ole kursis nende terminite kogu kliinilise tähendusspektriga. Seetõttu kasutan ma väljendit emotsionaalselt ebastabiilne, et anda antud isiksusetüübi olemust edasi nii, et tavainimene, sealhulgas ma ise, sellest aru saaks.
Samuti olen ma teadlik sellest, et mõned psühholoogia terminid, sealhulgas piiripealne isiksus või histriooniline, on omandanud sedavõrd negatiivse alatooni ja tähenduse, et need mõjuvad häbimärgistavalt või kasutataksegi neid halvustavas tähenduses ning sellegipoolest ei too need teemasse selgust. Just nendel põhjustel hoidun ma neid termineid kasutamast.
Minu raamatust võib siiski leida termineid nartsissistlik ja paranoiline isiksus, kuna need on oma pikaaegse kasutuse tõttu mütoloogias ja kirjanduses muutunud üldmõistetavaks.
Mõnikord olete ainus inimene, kes suudab teha olulise tähtsusega elupäästvaid tähelepanekuid, teie ise, kes te istute selle kummalise või närvilise tüübi kõrval kontoris või elate tema kõrvalkorteris. Võtame näiteks 2013. aastal ilmsiks tulnud Ariel Castro juhtumi. See mees hoidis oma kodus kinni, piinas ja vägistas kolme tüdrukut rohkem kui kümne aasta jooksul (üle 3600 päeva – püüdke seda endale ette kujutada). Mõni tund pärast tema vahistamist rääkisid naabrid uudistereporteritele, kui rabatud nad olid, kuna Castro oli „tuntud naerunäolise mehena, kes sai lastega hästi läbi”. Üks naaber, kes elas kaks korrust allpool ja tundis Castrot juba 22 aastat, ütles: „Ma tunnen end pisut süüdi, ma oleksin pidanud seda märkama.”
Kuid mis oleks saanud siis, kui need naabrid, pereliikmed või muusikutest sõbrad või bändiliikmed (Castro mängis kitarri ja laulis) oleksid olnud tähelepanelikumad? Enamik inimesi pole paraku lihtsalt motiveeritud asju lähemalt uurima. Tõtt-öelda paneb ühiskond oma nina toppimist teiste ellu üldiselt ka pahaks ja õigupoolest enamasti inimesed ei teagi, mille suhtes nad peaksid silmad lahti hoidma. Kahjuks on sotsiaalne pimedus reegel, mitte erand.
Ma ei taha, et teist saaks ohver. Ma ei taha, et te teeksite läbi sama, millele mina olen tunnistajaks olnud ja mida nii paljud on pidanud kannatama. Ma soovin, et te elaksite õnnelikku ja rahuldustpakkuvat elu. Aga ma tean, et meie ümber liigub ohtlikke inimesi, kes on valmis teile haiget tegema või röövima teilt kõik, mida te kalliks peate. Kui teil on jäänud selles suhtes veel mingeid kahtlusi, siis lugege lihtsalt ajalehti ja te mõistate, milleks me peame valmis olema.
Iga kord küsivad kuriteoohvrid hiljem: „Kuidas sai selline asi minuga juhtuda? Miks ma ei märganud ohumärke?” Me kõik oleme seda kogenud, kaasa arvatud mina ise. Kui me tagantjärele vaadates suudame näha kõike, siis ettepoole vaadates oleme peaaegu pimedad. Keegi pole meile lihtsalt õpetanud, mida me peaksime tähele panema. Meie, kes me tegeleme kriminaalsete juhtumitega, teame, et peaaegu alati esineb mingeid isiksuseomadusi või käitumisvihjeid, mis panevad asjassepühendatu järeldama: „Siin on murettekitavaid asjaolusid, ole tähelepanelik, vaata ette või põgene” – kuid neid kas ei märgata või otsustatakse eirata.
Siin ulatabki raamat „Ohtlikud inimtüübid” abikäe. Ma tahan, et te oleksite võimeline ette aimama, kui keegi kavatseb teid ära kasutada või teile haiget teha. Oma turvalisuse eest peame ise hea seisma. Seda ei saa teiste hooleks jätta, ja kui me seda teeme, ootab meid pettumus. Politseijaoskonnad on ülekoormatud, vaimse tervise kliinikutel on käed tööd täis, kohtud lasevad ikka veel liiga paljud kurjategijad karistuseta minema ja nagu juba öeldud, enamik inimesi, kes halba teevad, võetakse vaid harva sellega vahele. Seega sõltub meie turvalisus meist endist.
Küll oleks tore, kui me saaksime sellised inimesed oma elust lihtsalt blokeerida, nagu me teeme seda rämpsposti või hüpikakendega internetis – lihtsalt ühe hiireklõpsuga. Aga me ei saa. See tähendab, et me peame olema valvel. Ma soovin teiega sellekohast teavet jagada, sest meil lihtsalt ei ole 24 tundi ööpäevas käepärast eksperte, kellelt me saaksime küsida: „Mis sa arvad, kas see on ohtlik?”, „Kas see on hea inimene?”, „Kas ma võin oma lapse tema hoolde usaldada?”, „Kas mul maksab koos temaga investeerida?”, „Kas tasub teda oma toakaaslaseks võtta?”, „Kas see juht võib mu firma laostada?”, „Kas ma võin ta ööseks enda juurde koju kutsuda?”. Need otsused tuleb teha meil endil, kuid ainult vähesed meist on piisavalt ette valmistatud, et teiste inimeste kohta adekvaatset hinnangut anda ja seega nendele küsimustele vastata. Kui me ei suuda nendele küsimustele vastata täna, siis võib kurb vastus neile kirjas olla homse ajalehe esiküljel.
Ent teil on võimalik asuda aktiivselt oma turvalisust kaitsma. Käesolev raamat pakub lihtsal ja praktilisel moel asjatundlikke nõuandeid, et saaksite võtta kontrolli oma elu üle enda kätte. Ma tahan, et te õpiksite ära tundma kaasinimeste probleemset iseloomu või isiksusetüüpi, vähendades sel moel võimalust, et teid emotsionaalselt, psühholoogiliselt, majanduslikult või füüsiliselt ära kasutatakse. Benjamin Franklin on tabavalt öelnud: „Investeering teadmistesse toodab kõige paremat intressi.” Mul jääb vaid lisada, et investeerimine sellistesse teadmistesse võib isegi päästa teie elu.
Selles valdkonnas, kus mina töötasin, ei olnud meil kunagi seda luksust, et me oleksime saanud päevade või nädalate kaupa tegelda ühele inimesele hinnangu andmisega. Otsused selle kohta, keda uurida, kellele keskenduda, keda jälitada, küsitleda või vahistada tuli teha kiiresti. Pealegi ei ole sul võimalik inimröövi toimepanijaga läbirääkimisi pidades öelda: „Kuule, oota natuke, me peame ekspertide käest uurima, millisesse isiksusetüüpi sa õieti kuulud, kuna siis me teame, kuidas sinuga toimida.” Nii need asjad ei käi. Tegelik elu kulgeb reaalajas ja otsused tuleb teha viivitamatult.
Kriisiolukorras olid määrava tähtsusega meie üldised teadmised inimkäitumisest, kuid samavõrra oluline oli spetsiifiline teave, mille me vastavalt sellele, kuidas need ohtlikud inimesed käitusid, vähehaaval omandasime. Ajapikku, neid inimesi uurides
