välja mind päästma. Ma veetsin suurem osa ajast puude otsa ronides või hirmununa pööningul peitudes. Siis saadeti Robert õukonda noore prints Edwardi paažina teenima. Kui tema vennad samuti sellesarnastesse ametitesse lähetati, avastasin uue ja äärmiselt teretulnud vabaduse nende türanniast.
Ma suutsin vaevu uskuda, et olen teel mitte vähem ega rohkem kui teenima Robertit tema ema käsul. Aga muidugi, kõrgest soost perekonnad ei kasvata minusuguseid õnnetuid üles ligimesearmastusest. Olin alati teadnud, et tuleb päev, mil mind kutsutakse võlga tasuma.
Minu mõtted pidi mu näost näha olema, sest isand Shelton köhatas kurgu puhtaks ja lausus: „Pole vaja muretseda. Sina ja lord Robert olete nüüd täiskasvanud mehed; sa ole lihtsalt kombekas ja tee seda, mida ta käsib, siis läheb sul kõik hästi, küll sa näed.” Veel ühe haruldase tundlikkuseavaldusena sirutas ta käe, et mu õlale patsutada. „Emand Alice oleks su üle uhke. Ta arvas alati, et sinus on midagi.”
Tundsin rinnus pigistust. Nägin vaimusilmas emand Alice’it mulle näppu viibutamas, samal ajal kui tema rohupott koldel podises ja mina istusin võlutuna, suu ja käed äsjavalmistatud moosist kleepuvad. „Sa pead alati suurteks asjadeks valmis olema, Brendan Prescott,” tavatses ta öelda. „Me ei tea kunagi, millal meid kutsutakse oma osast kõrgemale tõusma.”
Pöörasin pilgu ära, teeseldes, et kohendan ratsmeid. Vaikus kestis, seda lõhkus vaid hobuste ühtlane kabjaplagin munakividest ja kuivanud mullast teel.
Siis lausus isand Shelton: „Loodan, et livree istub sulle. Sa peaksid püüdma oma kontidele pisut liha kasvatada, aga sul on hea rüht. Kas sa harjutasid teibaga, nagu ma sulle õpetasin?”
„Iga päev,” vastasin ma. Sundisin end pilku tõstma. Isand Sheltonil polnud aimugi, mida ma nende mõne viimase aasta jooksul veel harjutanud olin.
Emand Alice oli see, kes mulle esimesena kirjaoskust õpetas. Ta oli haruldus, haritud kaupmehetütar, kellele olid tulnud rasked ajad ja kes oli vastu võtnud ameti Dudleyde teenistuses, et „oma hinge ja ihu koos hoida”, nagu ta armastas öelda, ja ta rääkis mulle alati, et ainus piir meie vaimu jaoks on see, mille me ise paika paneme. Pärast tema surma vandusin, et jätkan õpinguid tema mälestuseks. Järgisin isand Sheltoni palgatud hapu hingeõhuga munka niisuguse ülipüüdliku entusiasmiga, et enne kui too ise arugi sai, juhtis ta mind läbi Plutarchose õpetuse keerukuste. Jäin sageli terveks ööks ärkvele, lugedes Dudleyde raamatukogust näpatud raamatuid. Perekond oli hankinud terved riiulitäied köiteid, peamiselt oma rikkuse näitamiseks, sest Dudley poisid olid oma jahivapruse üle uhkemad kui kirjaoskuse üle. Aga minu jaoks sai õppimisest kirg. Neist kopitanud köidetest leidsin piiramatu maailma, kus võisin saada, kelleks iganes tahtsin.
Ma varjasin naeratust. Isand Shelton on samuti kirjaoskaja; ta peab olema, et suuta majapidamisarved tasakaalus hoida. Aga ta rõhutas eriliselt, et pole kunagi taotlenud enamat kui kindlat kohta oma elus ega salli ka teiste puhul seesugust ülbust. Tema arvates mitte ükski teener, ükskõik kui ülipüüdlik ta poleks, ei peaks suutma Erasmuse humanistlikest ideedest või Thomas Moruse esseedest vestelda, veel vähem peaks ta soravalt prantsuse või ladina keelt oskama. Kui ta teaks, kui palju on tema palgatud õpetaja mulle nende viimaste aastate jooksul andnud, kahtlen, kas see talle meeldiks.
Ratsutasime edasi vaikides, ületades künkatipu. Kui tee lookles läbi puudeta oru, köitis mu tähelepanu maastiku tühjus, kuigi olin harjunud Kesk-Inglismaa avarate vaadetega. Me ei olnud sellest veel väga kaugel, kuid mulle tundus siiski, otsekui oleksin võõrasse piirkonda sisenenud.
Suits jättis taevale oma määrdunud sõrmejälgi. Märkasin kaht küngast, seejärel kerkisid massiivsed müürid, mis ümbritsesid laiutavaid üürikasarmuid, kirikutorne, jõeäärseid mõisahooneid ja lõputuid tänavavõrke, mida kõike poolitas Thamesi lai kaar.
„Seal ta on,” lausus isand Shelton. „Londoni linn. Üsna varsti hakkad maakoha rahust puudust tundma, kui kõrilõikajad või epideemiad enne sinuni ei jõua.”
Suutsin ainult vahtida. London oli just nii kokkusurutud ja halbaennustav, nagu ma olin kujutlenud; haukad tiirlesid pea kohal, otsekui sisaldaks õhk korjuseid. Kui me aga neile käänulistele müüridele lähemale jõudsime, märkasin kariloomadest kirjatud karjamaid, rohumaid, puuviljaaedu ja jõukaid külakesi. Paistis, et Londonil on küllalt suur põllumajanduslik tagamaa, mis tema eest hoolt kannab.
Me jõudsime üheni seitsmest linnaväravast. Hoomasin kõike korraga, kütkestatuna rühmast uhkelt riietatud kaupmeestest, kes istusid härjavankril, laulvast mustlasest, kes kandis kõlisevaid kaelkooke nugade ja relvadega, suurest hulgast kerjustest, õpipoistest, pealetükkivatest raehärradest, lihunikest, nahaparkalitest ja palveränduritest. Hääled põrkusid vaidluses väravavalvuritega, kes olid peatanud kõigi edasiliikumise. Kui isand Shelton ja mina järjekorraga ühinesime, tõstsin pilgu pea kohal kõrguvale väravale, selle massiivsetele kahuritornidele ja sakilistele tahmast mustunud laskepiludele.
Ma tardusin. Seal oli terve hulk teivaste otsa aetud, pimedate silmakoobastega alla vaatavaid, tõrvas keedetud päid – õõvastav pidusöök ronkadele, kes rebisid haisvat liha.
Minu selja taga pomises isand Shelton: „Paavstipooldajad. Kõrgeauline lord käskis need hoiatuseks siia paigutada.”
Paavstipooldajad olid katoliiklased. Nad uskusid, et Rooma paavst, mitte meie valitseja, on kirikupea. Emand Alice oli katoliiklane. Kuigi ta kasvatas mind seadust järgides, reformitud usus, olin teda näinud igal õhtul roosikrantsiga palvetamas.
Tol hetkel olin rabatud sellest, kui kaugele ma olin tulnud ainsast kohast, mida oma koduks pidasin. Seal pigistasid kõik teiste tavade ees silma kinni. Keegi ei hoolinud sellest, et teatada kohalikele õigusemõistjatele või viidata ohtudele, mida see kaasa toob. Kuid siin tundus, et selle eest võib peast ilma jääda.
Üks kasimatu väravavalvur loivas meie juurde, pühkides rasvaseid käsi oma sõdurikuube. „Kedagi pole lubatud sisse lasta,” haugatas ta. „Väravad on käesolevaga kõrgeaulise lordi korraldusel suletud!” Ta jäi vait, olles märganud tunnusmärki isand Sheltoni mantlil. „Northumberlandi mehed olete või?”
„Tema leedist abikaasa mõisavalitseja.” Isand Shelton tõmbas oma sadulakotist paberirulli välja. „Mul on siin volikirjad minu ja poisi jaoks. Meid oodatakse õukonda.”
„On ikka nii või?” Valvur heitis kõõrdpilgu. „Noh, siin ütleb iga viimnegi õnnetu hing, et teda oodatakse kuhugi. Pööbel on elevil, käivad kuulujutud tema majesteedi surmahaigusest ja mingi mõttetu jutt, et printsess Elizabeth ratsutab meie hulgas ringi.” Ta köhatas süljeläraka porisse. „Idioodid. Nad usuvad, et kuu on tehtud siidist, piisab, kui seda vanduda.” Ta ei vaevunud pabereid kontrollima. „Mina teie asemel hoiaksin rahvamassidest eemale,” lausus ta meile viibates.
Me läbisime väravamaja. Kuulsin, kuidas need, keda kinni peeti, hakkasid tagapool valjult protesteerima. Isand Shelton toppis paberid tagasi sadulakotti. Avatud mantlihõlmad paljastasid ta seljale seotud laia teraga mõõga. Relva nägemine köitis hetkeks mu tähelepanu. Sirutasin salamisi käe puudutama tupes terariista oma vööl, isand Sheltoni kingitust mu neljateistkümnendaks sünnipäevaks.
Söandasin küsida: „Tema majesteet kuningas Edward… kas ta on suremas?”
„Muidugi mitte,” sähvas isand Shelton vastu. „Kuningas on haige olnud, see on kõik, aga inimesed süüdistavad selles vürsti, nagu nad süüdistavad teda kõiges, mis Inglismaal halvasti on. Absoluutne võim, poiss, selle eest tuleb maksta.” Ta surus lõualuud kokku. „Hoia nüüd silmad lahti. Sa ei või kunagi teada, millal komistad mõne kelmi otsa, kes lõikaks meelsasti su kõri läbi riiete pärast, mis sul seljas on.”
Võisin
