samme. Õhk lõhnas vaha, muskuse, higi ja kopitanud kangaste järele. Küünlad tilkusid alustelt, mis olid rauast kandelaabritele kinnitatud. Nähtamatus kohas võnkusid kehatu lauto keeled, meist triivisid mööda õukondlased, kelle juveelide, damasti ja sameti sädelus püüdis valgust otsekui sillerdav liblikatiib. Keegi ei vaadanud minu poole, aga ma poleks end kaugeltki sundimatult tundnud, kui keegi oleks peatunud, et mu nime küsida. Mõtlesin, kuidas küll õnnestub mul selles labürindis teed leida, veel enam järgida õiget suunda lord Roberti ruumidesse ja sealt tagasi.
„Esialgu tundub see ületamatu,” lausus Cecil, otsekui loeks mu mõtteid, „aga aja jooksul harjud ära. Me kõik harjume.”
Teda silmitsedes lasin kuuldavale ebakindla naeruturtsatuse. Siseõues jättis ta meeldiva mulje, kuid siin pikas galeriis, kus ümbritsev hiilgus meid kääbusteks muutis, mõtlesin, et ta meenutab mõnd neist keskklassi kuuluvatest kaupmeestest, kes käisid Dudley lossis oma kaupa pakkumas; meest, kes on endale mugava niši loonud, olles õppinud elukäänakutest hea huumori ja tulevikku vaatava terava pilguga välja tulema.
„Sul on kindel pilk,” jätkas Cecil. „Mulle tundub see värskendav. Uudsus tuhmub kiiresti. Enne kui sa arugi saad, leiad end kaebamas, kui piiratud siin kõik on, ja kuidas sa sõõmu värske õhu eest kõigest loobuksid.”
Salk naervaid pimestavate peaehetega naisi liugles meist mööda, healõhnalised aroomisegude karbikesed vöötatud pihal kõlisemas. Vahtisin neid ammuli sui. Ma polnud kunagi varem niisuguseid imeasju näinud ja kui üks neist mind võrgutava pilguga vaatas, vastasin ta kutsele, olles tema peenest kahvatusest nii võlutud, et unustasin end täielikult. Ta naeratas ulakalt ja pööras ära, otsekui oleksin lakanud eksisteerimast. Vahtisin talle järele. Kuulsin Cecilit oma kõrval tasakesi naermas, kui me teise, inimtühja galeriisse pöörasime.
Julgust kogudes küsisin: „Kui kaua te olete siin elanud?” Seda öeldes mõtlesin, kas ta peab mind liiga ninakaks, ja arvasin, et isegi kui peab, siis pole mul erilist lootust midagi õppida, kui ma küsimusi ei esita. Lõpuks on ta ikkagi vaid teenija. Hoolimata tema seisundist, mis on kõrgem kui isand Sheltonil, on leedi Dudley talle korraldusi andnud.
Vastuseks sain jälle veidra naeratuse. „Ma ei ela siin. Mul on siin lähedal oma maja. Õukonna ruumid, nii nagu nad on, on reserveeritud neile, kes võivad endale seda lubada. Kui sa tahad mu ülesandeid teada, siis olen kõrgeaulisest lordist vürsti ja nõukogu peasekretär. Niisiis, nagu öeldakse, sööme ühest peost.”
„Ah nii.” Püüdsin ükskõikne näida. „Mõistan. Ma ei tahtnud teid solvata, mu lord.”
„Nagu ma ütlesin, isand Cecil on piisav. Siin on tseremoniaalsust küllaldaselt, nii et me ei pea seda lisama.” Tema heledad silmad välgatasid üleannetult. „Ja sa ei pea selle ees nii alandlik olema. Seda ei juhtu sageli, et õukondlasel on võimalus vestelda kellegagi, kes on teesklusest rikkumata.”
Trepist üles minnes vaikisin. Koridor, millesse sisenesime, oli kitsam, ilma seina- ja põrandavaipadeta, sellel olid otstarbekad krohvitud seinad ja katmata põrandad. Ta peatus ühe ees mitmest ühtmoodi uksest. „See on vürsti poegade korter. Ma ei tea, kes seal praegu on, kui üldse kedagi on. Igaühel neist on oma ülesanded. Igatahes pean nüüd lahkuma.” Ta ohkas. „Kardan, et sekretäri töö ei saa kunagi otsa.”
„Tänan, isand Cecil.” Ma kummardasin vähem efektselt, sest mul oli sadulakott käes, kuigi olin talle lahkuse eest tänulik. Tundsin, et ta oli teinud rohkem kui pidi, et vähendada mu kohmetust.
„Võta heaks.” Ta tegi pausi, uurides mind mõtlikus vaikuses. „Prescott,” lausus ta endamisi, „sinu perekonnanimel on ladinakeelne päritolu. Kas see on su perekonnal juba pikka aega olnud?”
Tema küsimus tabas mind ootamatult. Hetkeks haaras mind paanika, ma ei olnud kindel, kuidas või kas üldse peaksin vastama. Kas parem oleks avalikult jultunult valetada või kasutada võimalust uue sõbra leidmiseks?
Ma otsustasin viimase kasuks. Miski Cecilis äratas minus usaldust, kuid veelgi mõjuvam oli võimalus, et ta juba teab. Ta oli teadlik, et mind toodi õukonda lord Robertit teenima. Võis arvata, et leedi Dudley või isegi vürst ise on jaganud ka vähem meeldivaid tõsiasju minu kohta. Arvatavasti ei vääri ma nende taktitunnet. Ja kui ma avalikult valetan sellele, keda nad usaldavad, võib see rikkuda kõik mu võimalused õukonnas edasi liikuda.
Vastasin ta rahulikule pilgule. „Prescott,” ütlesin ma, „ei ole mu õige nimi.”
„Nii?” Ta kergitas kulmu.
Mind haaras uus kahtlusepuhang. Veel on aega. Ma võiksin veel pakkuda seletust, mis ei oleks tegelikkusest väga kaugel. Ma ei teadnud, miks ma seda ei teinud, miks tundsin peaaegu vastupandamatut vajadust tõtt rääkida. Ma polnud oma sünni saladusest mitte kunagi mitte kellelegi vabatahtlikult rääkinud. Sestpeale, kui olin avastanud, et see, mis mul puudub, on mind mõnituste ja õelate oletuste märklauaks muutnud, olin otsustanud, et kui iganes minult küsitakse, siis tunnistan ainult seda, mis on vajalik. Pole vaja pakkuda üksikasju, mida keegi kuulda ei soovi, või põhjustada arutlusi.
Kuid seal seistes tajusin tema suhtumises rahulikku mõtlikkust, mis pani mind arvama, et ta mõistab või isegi tunneb kaasa. Emand Alice oli mind sageli niimoodi vaadanud, mõistmisega, mis kunagi ei seganud kõige raskemaid tõdesid tunnistamast. Olin õppinud teistes seda omadust usaldama.
Ma tõmbasin sügavalt hinge. „Ma olen leidlaps. Emand Alice, naine, kes mind üles kasvatas, andis mulle selle nime. Iidsetel aegadel elasid need, kelle nimi oli Prescott, preestri majapidamises. Sealt mind leitigi, endisest preestri majast Dudley lossi lähedal.”
„Ja sinu eesnimi?” küsis ta. „Kas ka see on emand Alice’i tegu?”
„Jah. Ta oli pärit Iirimaalt. Tal oli sügav aukartus püha Brendani ees.”
Järgnes pingeline hetk. Iirlasi põlati Inglismaal nende mässulisuse pärast, kuid siiani ei olnud mu eesnimi asjatut uudishimu äratanud. Cecili vastust oodates hakkasin kartma, et olen vea teinud. Ebaseaduslik olemine on puudus, millest mees võib oma töökusega üle saada. Sugupuu puudumine, teisest küljest, on halvemus, millest vähesed võivad kõrgemale tõusta. Paremal juhul mõistab see inimese eluaegsele nimetule orjatööle ja halvemal juhul kerjamisele.
Siis ütles Cecil: „Kui sa ütled leidlaps, siis eeldan, et pead silmas, et sa olid hüljatud?”
„Jah, olin hädavaevu nädalane.” Hoolimata püüdest loomulik näida, kuulsin oma hääles pinget, abitusetunde raskust. „Emand Alice pidi kohaliku naise mulle ammeks palkama. Saatuse tahtel oli üks linnanaine just oma lapse kaotanud, muidu poleks ma ilmselt ellu jäänud.”
Ta noogutas. Enne kui järjekordne ebamugav vaikus oleks maad võtnud, leidsin end seda täitma tõttamas, otsekui oleksin oma keele üle kontrolli kaotanud. „Emand Alice tavatses öelda, et munkadel vedas, et mind nende lävele ei poetatud. Ma oleksin nende sahvrid tühjaks söönud ja mis neile siis alles oleks jäänud, et pidada vastu tormile, mille vana Henry nende jaoks kokku keeras?”
Puhkesin naerma, enne kui oma viga taipasin. Olin äsja tõstatanud religiooni küsimuse, mis kindlasti polnud õukonnas ohutu teema. Pidin peaaegu lisama, et emand Alice oli alati öelnud, et minu söögiisust suurem on ainult mu lobisemishimu.
Cecil ei öelnud midagi. Hakkasin juba arvama, et olen oma ebasobiva avameelsusega sisse kukkunud, kui ta pomises: „Kui kurb sinu jaoks.”
See tunne ei sobinud kokku tema uuriva pilguga, mis jäi minule kinnitunuks, otsekui tahaks ta mu näo mällu söövitada. „See emand Alice, kas ta võis teada, kes sinu vanemad olid? Niisugused
