iseseisvalt fondid valinud.
Tarbijakaitseorganisatsiooni Sveriges Konsumenter peasekretär Jan Bertoft kommenteeris 27. detsembril 2014 aruannet ajalehes Svenska Dagbladet järgmiselt:
„Tulemus on tegelikult sensatsiooniline, kuna see näitab, et võttes kuulda pankade nõuandeid raha paigutamise kohta, klient tegelikult kaotab.Võiks ju arvata, et tegemist on mingit laadi nullväärtusega, kuid tegelikult on pankade nõuannete kuuldavõtmise tulemus negatiivne. See on uskumatult tähelepanuväärne ja tõsine asi.”
Bertofti väljaütlemine on täiesti arukas reageering haigele süsteemile, kuid tõeliselt tähelepanuväärne on see, et aruande järeldus tähendab, et nõustamine toimib täpselt nii, nagu pangad seda tahavad. Loomulikult ütles pankade ühenduse Bankförening peajurist Tomas Tetzell seda aruannet kommenteerides, et „väga oluline on saada signaal, et asi ei toimi hästi” ja et aruanne „on aluseks teenuse edasiarendamisele ja parendamisele”, kuid see tähendab, et ta kas ei tea, mida räägib, või ta valetab.
Ma selgitan kohe, kuidas see kõik on omavahel seotud, kuid kõigepealt veidi taustainfot ja seoseid. Nagu juba öeldud, on tegemist suure rahaga: rahvusvaheline fonditööstus on meeletult suur. Ameerika Investment Company Institute (ICI) andmetel moodustasid ülemaailmse fonditööstuse (ingl k mutual fund industry) tulud 2014. aasta lõpus vähemalt 31 000 miljardit dollarit ehk umbes 250 000 miljardit Rootsi krooni (tuludeks on siin investeerimiskontodel olev raha, mille fondiettevõtete kliendid on paigutanud kogu maailmas eksisteerivatesse kümnetesse tuhandetesse fondidesse).
Tavaliselt öeldakse, et USA fonditööstus moodustab hinnanguliselt poole fondide ülemaailmsest mahust. Rootsi fondiettevõtete ühenduse statistika järgi liigub Rootsis selles valdkonnas umbes 3 triljonit krooni. 1970. aastate lõpus ületas fondidesse paigutatud raha kogumaht 1 miljardi ja 1980. aastate keskel ületas see maksusoodustuste abil 50 miljardi krooni piiri.
Mitmeski mõttes on tegemist loomuliku arenguga. Kogu oma lihtsuses on fondidesse investeerimine geniaalne idee. Inimene, kes ei tea investeerimisest mitte midagi, võib liituda aktsia- või rahaturufondiga, kus tema rahapaigutuse eest hoolitseb haldur. Inimene saab ise valida, kas ta soovib võtta suurema riski, s.t aktsiate suurema osakaalu, või hoopis madalama riski, mis tähendab intressihoiuse suuremat osa.
Lisaks sellele võib oma fondiosakud igal ajal maha müüa ja osakute väärtused tuuakse iga päev ära fondiettevõtte koduleheküljel. Uskumatult paindlik!
Rootsis leidis fondihoiuste tõsine läbilöök aset 1980. aastate alguses, kui Stockholmi börsi aktsiakursid kasvasid mõne aasta jooksul enneolematus tempos. Samaaegselt oli ka maksude mõttes soodne hoiustada raha teatud tüüpi fondidesse, eelkõige nn igamehefondidesse (allemansfonder), ja see meelitas omakorda ligi palju rootslasi. Aktsiad, mis olid siiani olnud midagi sellist, mis oli mõeldud vaid varakatele ja asjadega kursis olevatele inimestele, muutusid tänu fondidesse investeerimisele kättesaadavaks kõigile, kes suutsid iga kuu veidi raha kõrvale panna.
Ja äkitselt olidki järele jäänud vaid lollpead, kes jäid kindlaks oma hoiukontodele. Inflatsioon oli 1980. aastatel kõrge ja raha hoiukontodel hoidmine oli vähetulus. Seevastu julgustati paljusid inimesi hoopis laenu võtma ja eriti hulljulged võtsidki laenu, et investeerida saadud raha aktsiatesse.
Sellest ajast alates on fondidest saanud hiigelsuur majandusharu ja oma enam kui 3 triljoni Rootsi krooni suuruse kogutuluga on fondimajandusest saanud pankade rahavoogude kõrgelthinnatud allikas. Nagu ma juba nimetasin, võib haldustasude hinnanguline suurus ulatuda 25−30 miljardi kroonini aastas (tasu arvutatakse protsentides hallatavalt kapitalilt). Kuid need ei ole inimese ainsad kulutused, lisatasu võetakse ka niinimetatud ülekandekulude ja muude administratiivsete kulude eest.
Rootsi fondimajandus on olnud väga edukas ja endiste aegade aktsiatesse investeerimine on tänaseks valdavalt asendunud raha paigutamisega fondidesse (40 aastat tagasi kuulus peaaegu pool Rootsi börsi aktsiatest eraisikutele, praegu on nende käes umbes 10 protsenti).
Fondihoiused ei hõlma pelgalt umbes 5,5 miljoni rootslase traditsioonilisi igakuiseid sääste, vaid isegi preemiapension, tööpension ja võimalikud erapensionivarad paigutatakse fondidesse. Valdkonda esindava fondiettevõtete ühenduse andmetel on kümnest rootsi lapsest kuuel fondihoius. Niisiis paigutavad miljonid rootslased oma raha aktsiafondidesse ja kuna madalad intressid on tekitanud olukorra, kus paljud hoiukontod toodavad null-intressi, on aktsiafondid muutunud veelgi atraktiivsemaks alternatiiviks nende jaoks, kes soovivad saada suuremat tulu.
Fondide eesmärk on hallata teie hoiustatud raha parimal võimalikul viisil ja tagada samaaegselt ka, et te saate aru, mis tüüpi investeeringuga on tegemist ja millised on selles sisalduvad riskid.
Fondivaldkonna investeerimistoodete liigitamiseks erinevatesse kategooriatesse on olemas mitmeid erinevaid viise, kuid inimese jaoks, kes soovib selles fondide džunglis hästi orienteeruda, on oluline teha vahet aktiivse ja passiivse haldamise vahel.
Kõige paremini müüvad kallid ja viletsad fondid
Aktsiafondi investeerimise puhul on sageli tegemist investeerimisega geograafilisele aktsiaturule. Selleks võib olla Rootsi, Põhjamaad, USA, Saksamaa,Venemaa või Hiina. Nende aktsiaturgude arengut, seega vastava börsi üles- või allapoole liikumist, mida iga päev kajastavad ajakirjandus, raadio ja televisioon, mõõdetakse aktsiaindeksiga.
Igal aktsiaturul on palju erinevaid aktsiaindekseid, näiteks spetsiifiliste valdkondade indeks või väikeettevõtete indeks, kuid alati on olemas tavapärane indeks, mida kasutatakse kogu börsi arengu suunanäitajana. Stockholmi börsi puhul on selleks OMXS, USA-s on nimetusteks New Yorgi börsi Dow Jones tööstusindeks ja Nasdaq Composite indeks, samas kui Moskva börsil toimuvaid arenguid mõõdetakse dollaris RTSindeksiga ja nii edasi.
Kui öeldakse, et Stockholmi börs on kasvanud x protsendi võrra, siis mõeldakse selle all OMXS indeksiga kajastatavat arengut. Indeksi arengu määravad selle indeksi koosseisu kuuluvad aktsiad. Kui OMXS on ühe päeva jooksul kasvanud 1 protsendi võrra, kajastab see niisiis indeksi koosseisu kuuluvate aktsiate, milleks OMXSi puhul on 288 aktsiat (2014. aasta detsembri seisuga), keskmist arengut.
Raha paigutamisel ühte paljudest Rootsi Sverigefondidest lähtutakse lootusest, et Stockholmi börs kasvab ja siis saab valida raha paigutamise vahel kas indeksifondi, mis kujutab endast passiivselt hallatud fondi, või aktiivselt hallatud fondi. Indeksifond on madalahinnaline variant, kus fondihaldur jälgib, et fondis sisalduv aktsiaomand peegeldaks börsiindeksit ja et fond toimiks pärast fonditasu ja ülekandetasude (aktsiate ostu- ja müügikulude) mahaarvamist indeksiga sarnaselt.
Võrreldes indeksifondiga püüab aktiivselt hallatud fond tagada kliendile parema arengu. Seega on fondihalduri ülesanne leida üksikute ettevõtete ja üldise majandusarengu analüüsi abil aktsiad, mis annavad võrreldes börsiindeksiga aja jooksul parema tulemuse.Võimalus saada täiendavat tulu ongi põhjus, miks investeerija maksab aktiivselt hallatud fondide eest oluliselt suuremat tasu.
Rootsis moodustab indeksifondi haldustasu sageli 0,2−0,4 protsenti, samas kui traditsioonilise aktiivselt hallatud fondi, milleks on näiteks Sverigefond või globaalfond, eest tuleb tavaliselt maksta 1,3−1,4 protsenti. Need tasud arvutatakse fondis sisalduva kogukapitali baasil, sõltumata sellest, kas fondi väärtus on suurenenud või vähenenud.
Aktiivselt hallatud fondid moodustavad fondiettevõtete absoluutselt suurima tuluallika, nii on see Rootsis, aga ka rahvusvahelisel turul.Valdkonna jätkuv edukus, mis puudutab tema enda kasumeid, sõltub väga suurel määral sellest, kas suudetakse kliente veenda, et aktiivselt hallatud fondid on parim alternatiiv.
Esimesed indeksifondid tulid turule umbes 40 aastat tagasi, kuid Rootsis on need muutunud tõsiseltvõetavateks
