puhul võib see Rootsis olla ICA või Coop, telefonitootja müüb oma telefoni sageli teleoperaatorite kaupluste või veebikaupluste kaudu ning kirjastus maksab oma raamatu hinnast osa raamatukaupmehele.
Kui suur osa tarbija makstud hinnast läheb müüjale, on läbirääkimiste küsimus, kuid pole eriti ebatavaline, et suure raha teenijaks on just vahendaja/müüja. Ei ole inimest, kes pole lugenud artikleid ICA kaupmeestest, kes teenivad oma supermarketites miljoneid, samas kui talunikel on raskusi oma tegevusest mingigi tulu saamisega.
Teatud mõttes ei erine fondivaldkonna mudel teistest. Siin on olemas ennast tõestanud jaotusvõrk ja kõige tähtsamateks kanaliteks on pangakontorite võrgustik, kindlustuste vahendajad ja veebimaaklerite fonditurg. Nagu talunik, maksab ka fondiettevõte/tootja vahendustasu ja fondiettevõtte väljakujunenud maksmisviis tähendab kliendi makstud aastase fonditasu jaotamist iseendale.
Selles valdkonnas tegutsevate inimeste hinnangul, kellega ma olen rääkinud, läheb vähemalt pool ja sageli veelgi enam fonditasust müüjale. Mida tundmatum on fond, seda suurema vahendustasu maksmisega võib fondiettevõte arvestada.
Tegelikult ei ole siin tegemist mingi erandliku jaotusmudeliga. Uus toiduainetootja, kes tahab kinnistada enda jaoks koha ICA kaubariiulitel, peab näiteks olema valmis andma kauplusele ära suure osa oma kasumimarginaalist. Alles siis, kui tema kaubamärk on saavutanud tuntuse ja ICA kliendid loodavad leida kaupluses seda kaupa, saab tootja hakata läbi rääkima paremate tingimuste üle.
Asjalolu, mis muudab fondijaotuse süsteemi võrreldes teiste valdkondadega nii perversseks, on asjaolu, et see diskrimineerib madala hinnaga tooteid. Madala hinnaga fondidele panustav fondiettevõte ei suuda kunagi maksta sama suurt vahendustasu kui kallima fondiga fondiettevõte. Indeksifondi tasu on sageli 0,2−0,4 protsenti, samas kui aktiivselt hallatud fondil on see tavaliselt 1,3−1,4 protsenti. Müüja jaoks, kes peab valima poole 0,2 protsendist või poole 1,4 protsendist, ei eksisteeri siin valikut, sajal juhul sajast valib müüja kallima fondi.
Nagu juba mainisin, liiguvad fondivaldkonnas tohutu suured summad. Fondihoiuste umbes 3 triljoni Rootsi krooni suuruse kogumahu juures tähendab fonditasu iga sajandik protsent 300 miljonit krooni.
Rootsi kogu fondivaldkond on rajatud just nendele iga-aastastele fonditasudele ja selleks, et säilitada oma kasumeid, palkasid ja lisatasusid, on määrava tähtsusega, et klientide makstavad tasud muudkui suureneksid.
Fondivaldkonnas domineerivad neli suurpanka. Isegi kui nende turuosad on langenud, on fondihoiuste igast kümnest kroonist kuus paigutatud mõnda nende pankade fondidest. Seega on just fonditasud see allikas, mis väetab suurt osa pangakontorite võrgustikust ja kindlustusvahendamise valdkonnast. Ka pankadest sõltumatud fondiettevõtted on saanud selgeks, et odavate indeksifondide leidmine klientidele pole kuigi hea mõte, sest müüjad keelduvad neid müümast. Seepärast panustavad nad eranditult kallimatele aktiivselt hallatud fondidele.
Seda võib näha iga päev pankade või kindlustusmaaklerite fondilehekülgedel. Mitte kunagi ei ole need madala hinnaga fondid, mida müüakse või millest räägivad pankade nõustajad.
Just see muudab William F. Sharpe’i sõnumi nii laastavaks; pankade ärimudel on rajatud põhimõttele, et suuremad tasud tagavad kõrgema kvaliteedi, kuid Sharpe näitab, et tegelikult on kõik just vastupidi: odav indeksifond on keskmiselt parem kui sellega võrreldav aktiivselt hallatud fond. Ja põhjuseks on just indeksifondi madalam haldustasu.
See tähendab, et valdkonna äriidee on otseses vastuolus kliendi huvidega. Siin võib taas tuletada meelde Rootsi tarbijakaitseameti aruannet, kus näidati, et pankade nõustamistegevuse tulemuseks on klientide väiksem kasu. Seega on siin tegemist valdkonna jaotussüsteemi loomuliku tagajärjega.
Igasse suurpankade kõige populaarsematest fondidest on sageli paigutatud sadu miljoneid kroone. SEB aktiivselt hallatud Sverigefondi tasu moodustab näiteks 1,3 protsenti, samas kui panga oma Rootsi indeksifond maksab 0,4 protsenti. Aktiivselt hallatud fondis olev kapital moodustab umbes 15 miljardit krooni, mis tagab SEB-le tasudena kokku täpselt 200 miljonit krooni. Indeksifondis olev sama kapital annaks tasuna 80 miljonit.
Lisaks sellele on indeksifondide tasud tugeva konkurentsi tõttu surve all, nii langetas Swedbank 2014. aasta sügisel oma nelja aktsiaindeksifondi tasusid 0,4 protsendilt 0,2 protsendini.
Omakasu enne kliendi kasu
Pangal, kes väidab, et kõiges, mida ta teeb, juhindutakse vaid kliendi kasust, on muidugi raske tunnistada selle seose olemasolu. Kõige lihtsam oleks muuta valdkonna tegevusstiimuleid nii, et lähtutaks kliendi kasust. See tähendaks aga mitme miljardi krooni võrra väiksemat aastatulu ja seistes valiku ees, kas kliendi kasu või teenimine, valib pank viimase.
Ma kirjutasin sissejuhatuses, et selles raamatus on nimetatud paljusid ebaausaid pangadirektoreid. Loomulikult on selle põhjuseks asjaolu, et pangad peavad ju üritama varjata nende seoste olemasolu, millele viitab Rootsi tarbijakaitseameti aruanne. Käesoleva raamatu tarvis tehtud uurimistöö jooksul olen esitanud suurpankadele just selle teema kohta sadu küsimusi ja ma ei ole mitte kunagi minu peaaegu 30 aasta pikkuse ajakirjanikutöö jooksul näinud sellisel hulgal ebaausate ja kõrvalepõiklevate vastuste kuhjumist.
Küsimus seisneb selles, kuidas käituvad taolises olukorras suurpankade omanduses olevad fondiettevõtted? Teadmine, et kallid aktiivselt hallatud fondid on viletsamad kui odavad indeksifondid, kutsuks juhul, kui see saab klientidele teatavaks, esile fondivaldkonna suure osa kokkuvarisemise.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
