sõnas ta õlgu kergitades ning pead vasakule ja paremale kallutades, „midagi pisut enamat kui jänesemokk.” Ta tõusis püsti ja patsutas mind õlale. „Mul on kahju, et ma seda su emale piisavalt ei selgitanud. Igal juhul ma ei taha, et sul oleks ebamugav. Tegelikult just seetõttu, et ma ei taha ebamugavat olukorda tekitada, ma praegu teiega räägingi. Tahtsin teile lihtsalt eelnevalt rääkida, et see poiss näeb välja hoopis teistsugune kui teised lapsed. Ja see ei ole saladus. Ta teab, et ta näeb teistsugune välja. Ta sündis sellisena. Ta mõistab seda. Ta on suurepärane poiss. Väga tark. Väga tore. Ta ei ole kunagi tavakoolis käinud, sest ta oli operatsioonide tõttu koduõppel. Sellepärast tahangi, et teie talle kooli tutvustaksite, temaga tuttavaks saaksite, tema „tervitussemud” oleksite. Võite talle vabalt küsimusi esitada, kui tahate. Rääkige temaga nagu teistega. Ta on tõesti tavaline poiss, kelle nägu… noh, ei ole nii tavaline.” Ta vaatas meile otsa ja hingas sügavalt sisse. „Oh jah, ma vist ajasin teid ainult rohkem närvi, eks ole?”
Raputasime päid. Tema hõõrus laupa.
„Teate,” lausus ta, „üks asi, mis saab selgeks, kui saate nii vanaks kui mina, on see, et mõnikord ei ole teil uues olukorras aimugi, mida teha. Pole olemas reegliraamatut, mis ütleks, kuidas elu igas olukorras käituda, mõistate? Mina ütlen seetõttu alati, et parem on lahkuse peale välja minna. Selles kogu kunst seisnebki. Kui te ei tea, mida teha, olge lihtsalt lahked. Sellega ei saa alt minna. Mistõttu ma kutsusingi teid kolme appi, sest kuulsin teie endistelt õpetajatelt, et te olete väga toredad lapsed.”
Me ei teadnud, mida selle peale kosta, nii et lihtsalt naeratasime nagu ohmud.
„Kohelge teda lihtsalt nii, nagu te kohtlete kõiki teisi lapsi, kellega olete äsja tutvunud,” lausus härra Tushman. „See on kõik, mis ma öelda tahan. Oleme kokku leppinud?”
Me noogutasime ka nüüd üheskoos. Pead käisid üles-alla.
„Te olete ägedad,” ütles härra Tushman. „Nii et tundke end vabalt, oodake natuke aega siin ja proua Garcia tuleb teid mõne minuti pärast kutsuma.” Ta avas ukse. „Ja lapsed, tõesõna, aitäh veel kord, et seda teete. Headus mõjub karmale hästi. See on nagu mitzvah, eks ole?”
Seda öelnud, ta naeratas, pilgutas meile silma ja lahkus toast.
Meie kolm hingasime korraga välja. Vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa.
„Nonii,” sõnas Jack, „ma ei tea, mis pagan on karma, ja ma ei tea, mis pagan on mitzvah!”
See ajas meid kõiki pisut naerma, kuid meie naer oli üsna närviline.
Esimene pilk
Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mis tol päeval edasi juhtus. Ütlen vaid, et esimest korda elus ei olnud Jack liialdanud. Tegelikult lausa vastupidi. Kas sõnale „liialdama” on olemas vastand? „Ebaliialdama”? Ma ei tea. Aga Jack ei olnud selle poisi näost rääkides kindlasti mitte liialdanud.
Esimene pilk Augustile tekitas minus soovi silmad kinni katta ja karjudes minema joosta. Nätaki. Ma tean, et see kõlab õelalt, ja mul on kahju. Aga see on tõde. Ja kõik, kes ütlevad, et nemad ei reageerinud Auggie Pullmani esimest korda nähes samamoodi, ei ole ausad. Tõsiselt.
Ma tahtsin teda nähes täiega uksest välja astuda, aga teadsin, et tõmbaksin siis endale jama kaela. Nii et vaatasin ainult härra Tushmani ja püüdsin kuulata, mida ta räägib, kuid kuulsin vaid: blaa-blaa-blaa-blaa-blaa, sest mu kõrvus kohises. Kordasin oma peas vaid: Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Ma ütlesin seda sõna vist endale tuhat korda. Ma ei tea, miks.
Mingil hetkel tutvustas härra Tushman meid Auggiele. Aah! Ma vist tervitasin teda isegi kättpidi. Kolmekordne aah! Tahtsin sealt kiiresti uttu tõmmata ja kätt pesta. Aga enne, kui aru sain, mis toimub, läksime uksest välja, mööda koridori trepini ja sealt üles.
Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Tabasin Jacki pilgu, kui trepist üles klassi läksime. Tegin silmad hästi suureks ja ütlesin hääletult suud maigutades: „Ei ole võimalik!”
Jack maigutas vastu: „Ma ju ütlesin!”
Hirm
Mäletan, et vaatasin umbes viieaastaselt ühel õhtul „Käsna-Kallet” ja telekas näidati reklaami, mis minus täielikku kabuhirmu tekitas. See juhtus paar päeva enne halloween’i. Sel ajal näidati palju hirmsaid reklaame, aga selles reklaamiti üht uut teismelistele suunatud põnevusfilmi, millest ma ei olnud varem kuulnud. Vaatasin reklaami ja äkitselt ilmus ekraanile suures plaanis zombi nägu. See äratas minus täielikku õudu. No ikka sellist õudu, mis paneb inimese kätega vehkides toast välja jooksma. ÕU-DU!
Pärast seda kartsin niivõrd uuesti zombi nägu näha, et ei vaadanud telekat enne, kui halloween oli läbi ja seda filmi enam kinodes ei näidatud. Tõsiselt, ma ei vaadanud üldse telekat – ma kartsin nii väga!
Üsna pea pärast seda käisin mängimas ühe poisi juures, kelle nime ma isegi ei mäleta. Sellele poisile meeldis väga Harry Potter, nii et me hakkasime ühte Harry Potteri filmi vaatama (mina ei olnud neist ühtegi varem näinud). Noh, kui ma esimest korda Voldemorti nägu nägin, juhtus seesama asi, nagu halloween’i paiku nähtud reklaami ajal. Ma hakkasin hüsteeriliselt karjuma ja ulgusin nagu titt. Asi oli nii hull, et poisi ema ei suutnud mind maha rahustada ja pidi mu emale helistama, et too mulle järele tuleks. Ema sai väga pahaseks, et selle poisi ema lubas mul filmi vaadata, nii et nad läksid tülli ja lõppkokkuvõttes ei käinud ma seal enam kunagi külas. Aga igatahes keerasid halloween’i-aegne zombireklaam ja Voldemorti ninata nägu mu üsna sassi.
Siis, umbes samal ajal, viis isa mu õnnetuseks kinno. Jällegi, ma olin umbes viieaastane. Võib-olla juba kuuene. See poleks pidanud probleeme tekitama: film, mida vaatama läksime, oli lastele sobilik, täiesti normaalne, ei midagi hirmsat. Aga üks filmitutvustus, mida näidati, oli deemonhaldjatest rääkiva filmi „Scary Fairy” oma. Ma tean – haldjad on nii nõmedad! – ja nüüd seda meenutades ei suuda ma uskuda, et see värk mind niimoodi hirmutas, aga ma läksin selle filmitutvustuse peale hirmust segi. Isa pidi mu kinost välja viima, sest – taas! – ma ei suutnud nutmist lõpetada. Nii piinlik! Ma kartsin haldjaid? Mis järgmiseks? Lendavad ponid? Kaltsunukud? Lumehelbed? Hullumaja! Aga ma värisesin ja kisasin kinost ära minnes, peites nägu isa mantlisse. Kindlasti oli saalis kolmeaastaseid, kes mõtlesid, et ma olen maailma suurim luuser!
Aga hirmuga on kord juba nii. Seda ei saa kontrollida. Kui sa kardad, siis kardad. Ja kui sa kardad, tundub kõik hirmsam kui tavaliselt – isegi need asjad, mis hirmsad pole. Kõik, mis sind hirmutab, sulab nagu üheks suureks õudustundeks. Sind nagu kataks hirmutekk, mis on tehtud klaasikildudest, koerakakast, immitsevast mädast ja veristest zombivinnidest.
Ma hakkasin kohutavaid unenägusid nägema. Ärkasin igal ööl karjudes üles. Asi jõudis niikaugele, et ma kartsin magama minna, sest ei tahtnud rohkem õudusunenägusid näha, nii et hakkasin vanematega ühes voodis magama. Soovin, et saaksin öelda, et tegin seda vaid paar ööd, aga see kestis kuus nädalat. Ma ei lubanud neil tuld kustu panna. Mul tekkis paanikahoog iga kord, kui hakkasin unne vajuma. Mul läksid peopesad sõna otseses mõttes higiseks, mu süda hakkas pekslema ning ma hakkasin enne voodisse minemist nutma ja kisama.
Vanemad viisid mu „tunnetearsti” juurde ning ma sain alles hiljem aru, et see oli lastepsühholoog. Doktor Patel aitas mind
