Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest. R.J. Palacio

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest - R.J. Palacio страница 6

Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest - R.J. Palacio

Скачать книгу

„Ma vihkan seda, et pean teda iga päev nägema!”

      Tol ööl nägin sedasama õudusunenägu, mida olen kooli algusest peale näinud. Kõnnin mööda peakoridori, kõik lapsed on oma kappide ees, passivad mind ja sosistavad, kui ma neist mööda lähen. Kõnnin trepist üles, jõuan tualettruumi ja vaatan siis peeglisse. Aga ma ei näe seal ennast. Seal on Auggie. Ja siis ma hakkan karjuma.

      Photoshop

      Järgmisel hommikul kuulsin pealt ema ja isa juttu, kui nad end tööleminekuks valmis seadsid. Mina panin parasjagu kooliriideid selga.

      „Nad oleksid pidanud lapsi rohkem ette valmistama,” ütles ema isale. „Kool oleks pidanud kodudesse kirja saatma või midagi sellist, ma ei teagi.”

      „No kuule,” vastas isa. „Mida nad kirjutanud oleksid? Mida nad saaksid öelda? Teie klassis käib inetu poiss? No kuule.”

      „Asi on palju hullem.”

      „Ärme puhu asja suureks, Melissa.”

      „Sa ei ole teda näinud, Jules,” lausus ema. „Asi on üsna karm. Lastevanematele oleks pidanud sellest rääkima. Mulle oleks pidanud sellest rääkima! Eriti kuna Julianil on ärevusega probleeme.”

      „Ärevusega probleeme?” karjusin oma toast. Jooksin nende magamistuppa. „Kas te arvate, et mul on ärevusega probleeme?”

      „Ei, Julian,” sõnas isa. „Keegi ei taha seda öelda.”

      „Ema just ütles!” vastasin sõrmega emale osutades. „Ma kuulsin just, kuidas ta ütles „ärevusega probleeme”. Kas te arvate, et mul on vaimsed häired?”

      „Ei!” ütlesid mõlemad.

      „Sest ma näen õudusunenägusid?”

      „Ei!” karjusid nad.

      „Pole minu süü, et ta minu koolis käib!” hüüdsin ma. „Pole minu süü, et tema nägu minus õudust tekitab!”

      „Muidugi ei ole, kullake,” sõnas ema. „Keegi ei tahagi seda öelda. Ma pidasin silmas vaid seda, et sinu varasemaid õudusunenägusid arvesse võttes oleks kool pidanud mind kõigest teavitama. Ma oleksin siis teadnud, mis need jälle vallandas.”

      Istusin voodiservale. Isal oli klassipilt käes ja ta oli ilmselt seda äsja vaadanud.

      „Loodan, et kavatsete selle ära põletada,” ütlesin ma. Ja ma ei teinud nalja.

      „Ei, kullake,” sõnas ema minu kõrvale istudes. „Meil ei ole vaja midagi ära põletada. Vaata, mida ma tegin.”

      Ta võttis öökapilt teise foto ja ulatas selle mulle. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt klassipildist koopia teinud, sest see oli täpselt sama suur, kui isa käes olev foto, ja kõik oli täpselt samasugune. Hakkasin vastikustundega pilku ära pöörama, aga ema osutas ühele kohale – sinna, kus varem oli Auggie! Teda ei olnud fotol.

      Ma ei suutnud seda uskuda! Temast polnud jälgegi!

      Vaatasin näost säravale emale otsa.

      „Photoshopi võlujõud!” ütles ta rõõmsalt, plaksutades käsi. „Nüüd saad sa pilti vaadata ja sinu mälestus viiendast klassist ei ole rikutud,” sõnas ta.

      „Nii lahe!” laususin ma. „Kuidas sa seda tegid?”

      „Olen juba päris osav Photoshopi kasutaja,” vastas ema. „Mäletad, kuidas ma eelmisel aastal kõikidel Hawaii piltidel taeva siniseks tegin?”

      „Neid vaadates ei saa arugi, et iga päev sadas vihma,” vastas isa pead vangutades.

      „Naera aga pealegi, kui tahad,” lausus ema. „Aga kui ma nüüd neid pilte vaatan, ei pea ma meenutama halba ilma, mis kogu reisi peaaegu rikkus. Saan meenutada kaunist puhkust. Ja ma tahan, et sina mäletaksid täpselt samamoodi viiendat klassi Beecheri erakoolis. Eks, Julian? Head mälestused. Mitte inetud.”

      „Aitäh, ema!” ütlesin teda kõvasti kallistades.

      Loomulikult ma ei öelnud seda, aga kuigi ta Hawaii piltidel taeva helesiniseks tegi, mäletasin mina sellest reisist vaid seda, kui külm ja märg kõik oli – vaatamata Photoshopi võlujõule.

      Õel

      Vaadake, ma ei olnud algusest peale õel. Tahan öelda, et ma ei ole õel laps! Jah, mõnikord ma viskan nalja, aga need ei ole õelad naljad. Ma lihtsalt norin. Inimesed võiksid elu veidi vabamalt võtta! Heakene küll, võib-olla mõnikord on mu naljad pisut õelad, aga selliseid nalju teen ma ainult teiste seljataga. Ma ei ütle kunagi kellelegi näkku asju, mis talle haiget teevad. Ma ei ole selline kiusupunn! Ma ei ole mingi vihkaja!

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Elizabeth Kübler-Ross (1926–2004) – Šveitsi päritolu USA psühhiaater – toim.

      2

      Ingl k keep calm and don’t be a Julian ‘säilita rahu ja ära ole Julian’ – tlk.

      3

      Pr k grand-mère ‘vanaema’ – tlk.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEBLAEsAAD/2wBDAAQCAwMDAgQDAwMEBAQEBQkGBQUFBQsICAYJDQsNDQ0LDAwOEBQRDg8TDwwMEhgSExUWFxcXDhEZGxkWGhQWFxb/2wBDAQQEBAUFBQoGBgoWDwwPFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhYWFhb/wAARCAHYAWIDASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSExBhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERUZHSElKU1RVVldYWVpjZGVmZ2hpanN0dXZ3eHl6goOEhYaHiImKkpOUlZaXmJmaoqOkpaanqKmqsrO0tba3uLm6wsPExcbHyMnK0tPU1dbX2Nna4uPk5ebn6Onq8vP09fb3+Pn6/9oADAMBAAIRAxEAPwCx48+PHxasPGWp2dp4yuY4ILuWONBbQEKodgBynoBWT/w0H8Yv+h3uv/AWD/43XIfEz/kf9Y/6/wCf/wBGtWFQB6Z/w0H8Yv8Aod7r/wABYP8A43R/w0H8Yv8Aod7r/wABYP8A43XmdFAHpn/DQfxi/wCh3uv/AAFg/wDjdH/DQfxi/wCh3uv/AAFg/wDjdeZ0UAemf8NB/GL/AKHe6/8AAWD/AON0f8NB/GL/AKHe6/8AAWD/AON15nRQB6Z/w0H8Yv8Aod7r/wABYP8A43R/w0H

Скачать книгу