Esmamulje oli, et see meeldiv võõras sarnanes vähemalt poolte meestega, kellega olin äriklassis koos lennanud. Arvatavasti neljakümnendates, heledanahaline, pruunide silmadega, umbes meeter kaheksakümmend pikk, pisut ülekaaluline. Ta kandis kinninööpimata pruuni villast jakki ja lahtise kraega triiksärki, mis näis ta jämeda ja lihaselise kaela jaoks ühe suuruse jagu väike. Habe aetud ja korralikult pöetud juuksed ühele poole kammitud, paistis tema paksude sarvraamidega prillide tagant süütult sõbralik ilme, mis ühele võõrastemaja peremehele igati omane.
Kui olime kätt surunud ja pagasit oodates viisakusi vahetanud, nõustusin härra kutsega paar päeva tema motellis peatuda.
„Saate peatuda toas, kuhu mul pole võimalik piiluda,” ütles ta muretu naeratusega.
„Kena,” vastasin, „aga kas ma saan teiega liituda, kui inimesi jälgite?”
„Jah,” sõnas mees. „Võib-olla täna õhtul. Aga ainult siis, kui minu ämm Viola on magama läinud. Ta on lesk, kes töötab meie juures, ja tal on kontori taga meie korteris oma tuba. Oleme abikaasaga hoolega jälginud, et ta meie saladusele jälile ei saaks, ning sama kehtib loomulikult ka meie laste kohta. Ärklikorrus, kus asuvad piilumisavad, on alati lukus. Vaid minul ja naisel on pööningu võti. Nagu ma oma kirjas mainisin, pole mitte ühelgi külastajal olnud ealeski aimu, et neid on peaaegu viimased viisteist aastat jälgitud.”
Seejärel võttis Gerald Foos rinnataskust kokkuvolditud paberi ja ulatas selle mulle. „Loodetavasti pole teil midagi selle lugemise ja allkirjastamise vastu,” sõnas ta. „See lubab mul olla teiega täiesti aus ja nii saan ma vabalt teile motelli näidata.”
See oli kenasti trükitud üheleheküljeline dokument, kus kirjas, et ma ei paljasta oma kirjatöös eales tema nime ega seosta tema motelli avalikult infoga, mida ta minuga jagab, kuni ta ei ole ise sellisest nõudest loobunud. Kiri kordas põhimõtteliselt neid murekohti, mida ta oli juba esimeses läkituses väljendanud. Olles dokumendi läbi lugenud, kirjutasin alla. Mis vahet seal oli? Olin juba otsustanud, et niisuguste piirangutega ma Gerald Foosist ei kirjuta. Sõitsin Denverisse pelgalt selleks, et kohtuda „inimeste vastu otsatut uudishimu tundva” mehega ja rahuldada omaenda otsatut uudishimu tema vastu.
Kui mu pagas saabus, käis Gerald Foos peale, et ta saaks seda ise kanda, ning sedasi sammusin tema järel terminalist parklasse, täiuslikult läikima löödud musta Cadillaci suunas. Asetanud mu koti pagasiruumi ja viibanud, et juhi kõrvalistmele istuksin, pani härra Foos auto käima. Ta vastas mu meelitavale komplimendile auto kohta, et talle kuulub ka uus Lincoln Continental Mark V, kuid peamiselt tunneb ta uhkust oma kolme vananeva Thunderbirdi – 1955. aasta kabrioleti ning 56. ja 57. aasta hardtop’i üle. Ta lisas, et tema abikaasa Donna sõidab 1957. aasta punase Mercedes-Benz 220S sedaaniga.
„Oleme Donnaga abielus 1960. aastast,” rääkis Gerald Foos lennujaama väljapääsu poole sõites, enne kui jõudis maanteele ja võttis suuna motellile, mis asus Aurora äärelinnas. „Käisime Donnaga samas keskkoolis, linnas nimega Ault, siit umbes sada kilomeetrit põhja pool. Seal elas toona ligikaudu 1300 inimest, kõik enamjaolt farmerid ja rantšopidajad.” Tema vanematele kuulus 160-aakrine farm ja nad olid saksa päritolu ameeriklased. Gerald Foos kirjeldas neid töökate, usaldusväärsete ja lahkete inimestena, kes teeksid tema heaks mida iganes – „kui seksist rääkimine välja arvata”. Ema riietus igal hommikul vanemate magamistoa garderoobis ning poeg ei tabanud kordagi ema ja isa seksi vastu huvi üles näitamas. „Ja nõnda, olles seksi suhtes väga uudishimulik juba varateismelisena – ümberringi kõikjal taluloomad, kuidas saabki seksile mitte mõelda? –, vaatasin kodust väljapoole, et saada inimeste eraelust võimalikult palju teada.”
Tal polnud vaja kaugele vaadata, väitis Foos, juhtides autot aeglaselt läbi ummiku. Vanematekodu naabertalus, umbes seitsekümmend viis meetrit eemal, elas üks ema nooremaid abielus õdesid, Katheryn. Kui Foos oma tädi Katheryni piiluma hakkas, oli naine arvatavasti kahekümnendate eluaastate lõpus, ja mees kirjeldas, et Katherynil olid „suured rinnad, sale sportlik keha ja leekivpunased juuksed”. Naine käis õhtuti sageli magamistoas alasti ringi, kui tuled põlesid ja aknaluugid olid lahti, ning Foos piilus aknalaua alt sisse – „nagu koi, kes tema leegi lummuses kohale lendas” – ja varjas end seal vaikselt tunni või nii, vaadeldes ja masturbeerides. „Tema oli põhjus, miks ma masturbeerima hakkasin.”
Ta jälgis oma tädi viis või kuus aastat ega jäänud kunagi vahele. „Ema märkas mõnikord, et hiilisin välja, ja küsis siis: „Kuhu sa sellisel kellaajal lähed?”, ning mina mõtlesin välja mõne vabanduse, näiteks, et kontrollin koeri, sest tundub, nagu läheduses võiks koiotte olla.” Siis hiilis Foos tädi Katheryni akna alla, lootuses, et naine kõnnib või istub alasti, näiteks tualettlaua taga, tegeledes oma Saksamaalt pärit pisikeste portselannukkude kogu või väärtusliku sõrmkübarate kollektsiooniga, mida hoiti puidust vitriinkapis, mis rippus magamistoa seinal.
„Mõnikord oli ka tema abikaasa seal, minu onu Charlie, aga tavaliselt magas mees sügavalt. Ta jõi palju ja ma võisin kindel olla, et ta ei ärka. Kord nägin neid ka seksimas ja see viis mu endast välja. Olin armukade. Katheryn on minu, mõtlesin siis. Olin näinud tema keha rohkem kui onu. Minu silmis oli onu alati tõrges tegelane, kes ei kohelnud tädi õigesti. Olin Katheryni armunud.”
Kuulasin sõnagi lausumata, kuigi olin Gerald Foosi avameelsusest üllatunud. Olin tundnud teda vaevu pool tundi ja juba puistas ta mulle südant oma masturbeerimise kinnisideede ja piilujaks saamise algusaegade kohta. Ajakirjaniku ja enda uudishimu rahuldajana ei mäleta ma, et oleksin kohanud kedagi, kes nõuaks minult vähem kui tema. Mul kulus aastaid, et teosele „Austa oma isa” ainest andnud maffiamehe Bill Bonanno usaldust võita; aastaid kirjade kirjutamist, kohtumisi tema advokaadiga, „mitteametlikke” õhtusööke. Lõpuks teenisin maffimehe usalduse, veensin teda maffia vaikimisvannet murdma ning tutvusin tema abikaasa ja lastega. Kuid Gerald Foosil polnud niisuguseid kõhklusi. Ta muudkui rääkis, samal ajal kui mina, paberile alla kirjutanud turvaline usaldusalune, istusin ja kuulasin. Auto oli tema pihipink.
„Ma ei seksinud keskkoolis,” jätkas Foos, „kuid noil päevil ei teinud seda peaaegu keegi. Kohtusin keskkoolis oma tulevase abikaasaga, nagu ma varem mainisin, kuid me ei hakanud Donnaga kohtamas käima. Ta oli minust kaks klassi tagapool. Ta oli õpihimuline, vaikne ja piisavalt ilus, aga mind huvitas hoopis üks meie jalkameeskonna ergutustüdruk. Olin tagaliini tippmängija. Tegelikult käisin selle ilusa ergutustüdrukuga, kellel nimeks Barbara White, umbes kaks aastat. Tema vanemad pidasid peatänaval söögikohta. Ei mingit seksi, nagu ma juba ütlesin, aga pärast kooli suudlesime ja kallistasime ohtralt minu 48. aasta Fordi pikapi esiistmel. Ühel õhtul olime parkinud pumbajaama taha, linna põhjapoolsesse otsa, ja ma üritasin tal kingi jalast võtta. Tahtsin ta jalgu näha. Tal olid kenad käed, sale keha – ta kandis ikka veel oma ergutustüdruku vormiriietust – ja ma tahtsin lihtsalt tema jalgu näha ja hoida. See ei meeldinud talle. Kui ma jonni ei jätnud, sai ta hirmus kurjaks ja kargas autost välja. Seejärel rebis ta kaela ümbert keti ja viskas minu sõrmuse mulle tagasi.
Ma ei hakanud talle koju järgnema,” kirjeldas Foos. „Teadsin, et see on läbi. Ta nägi mind järgmisel päeval koolis ja üritas midagi öelda, aga polnud enam vahet. Olin tema usalduse kaotanud. Ma ei saanud seda tagasi võita. Meie armulugu oli läbi. Olin kurb, segaduses, pisut pahane. See toimus viimase aasta lõpu poole. Pidin minema saama. Ma ei teadnud inimestest midagi. Otsustasin mereväkke astuda.”
Gerald Foos rääkis, et veetis järgmised neli aastat, teenides Vahemerel ja Kaug-Idas, ning läbis ühtlasi ka allveeõhkija spetsialisti väljaõppe; mandril viibides suurendas ta aga baarihoorade juhendamisel oma teadmisi seksist. „Piilumine jäi tahaplaanile,” kirjutas Gerald hiljem. „Vahel tegelesin sellega taas, kuid enamjaolt osalesin noil aastail võimalikult paljudes seksiseiklustes. See oli minu jaoks õppimise
