tungida salaja teiste inimeste privaatsusesse.”
Aga ta ei jätnud ka masturbeerimist tädi Katheryni mälestuste saatel, väitis Foos, lisades: „Mul on temast silme ees kindel kujutluspilt, kuidas ta seisab alasti magamistoas, hellitades peos üht oma portselannukku – see on ja jääb mulle arvatavasti alatiseks meelde.”
Tema kommentaar meenutas mulle hästituntud stseeni 1941. aasta filmist „Kodanik Kane”, milles hr Bernstein (keda kehastas Everett Sloane) meenutas reporterile: „Inimesele jääb meelde paljutki, mida sa ei pruugi uskuda. Võta või mind. Ühel päeval, 1896. aastal, sõitsin praamiga Jerseysse, ja kui meie alus lahkus, saabus üks teine praam, millel oli tüdruk, kes ootas randumist. Tal oli seljas valge kleit, ta kandis valget päikesevarju ning nägin teda vaid hetkeks ja tema ei näinud mind üldse – aga ma võin kihla vedada, et pole möödunud ühtki kuud, mil ma ei oleks sellele tüdrukule mõelnud.”
Peagi pärast seda, kui Gerald Foos oli 1958. aastal mereväest lahkunud ja külastas Aultis oma vanemaid, rääkis ema talle, et oli kohanud hiljuti peatänaval üht Foosi koolikaaslast keskkooli päevilt – Donna Strongi, kes õppis nüüd Denveris õendust. Gerald võttis Donnaga sedamaid ühendust (tema ergutustüdrukust sõbranna Barbara oli juba abielus) ning peagi sai Geraldi ja Donna suhe hoo sisse, jõudes 1960. aastal pulmadeni.
Selleks ajaks oli Donna saanud endale täiskohaga töö õena Aurora äärelinna haiglas, ning Gerald töötas Denveri Conoco kontoris audiitorina. Foos kirjeldas, et oli tööl õnnetu, istudes iga päev oma boksis, et aidata Colorado ja naaberosariikide õlitankurite inventari andmete üle järge pidada. Peamine võimalus igavusest põgeneda saabus öösiti, „piilumisretkedel” Auroras, kus nad üürisid Donnaga kolmanda korruse korterit, mis asus haigla lähedal, kus naine töötas. Foos seikles sageli jalgsi ning vahel ka autoga naabruskonnas ringi ja kasutas ära teatud inimesi, kes aknaid talle teadaolevalt kuigi hoolega kinni ei katnud või kellel oli üldiselt ükskõik, kas nende magamistuppa piilus mõni võõras pilk. Ta teatas, et ei varjanud oma piilumiskommet Donna eest.
„Juba enne abiellumist rääkisin talle, et tunnen inimeste vastu kinnisideelist uudishimu ja et mulle meeldib neid jälgida, kui nad seda ise ei tea,” kirjeldas ta. „Rääkisin talle, et see on minu jaoks erutav, et see annab mulle võimutunde, ja kinnitasin, et minusuguseid mehi on maailmas palju.” Donna näis seda Foosi kinnitusel mõistvat ja ilmselgelt polnud naine tema ülestunnistusest vapustatud, ning Gerald lisas: „Minu arvates tegi see, et ta töötas õena, minu jaoks kõik lihtsamaks. Donna ja enamik õdesid on väga avatud meelega inimesed. Nad on kõike näinud – surma, haigusi, valu, kõiksugu vigastusi – ühe meditsiiniõe vapustamiseks on midagi suurt vaja. Vähemalt polnud Donna vapustatud.” Vähe sellest – naine saatis teda vahel ka piilumisretkedel ning ühel õhtul pärast ühiselt jälgitud eelmängu või armatsemist, mis tekitas Donnas küll huvi, kuid mitte erutust, küsis ta: „Kas sa kirjutad üles, mida näed?”
„Ma ei ole sellele kunagi mõelnud,” vastas mees.
„Võib-olla peaksid,” arvas naine.
„Ma mõtlen sellele,” sõnas Foos ja hakkaski peagi pidama päevikut, mis oli 1970. aastateks sadu lehekülgi pikk ja täis pea ainult ülestähendusi sellest, mida ta nägi (ja mida Donna vahel koos temaga nägi), kui nad olid üheskoos Aurorasse 12700 East Colfax Avenuele Manor House’i motelli ostnud.
„Hakkame meie motelli jõudma,” sõnas Gerald Foos, kui piki East Colfax Avenued edasi sõitis, möödudes valge töölisklassi naabruskonnast, kus oli palju madalaid hooneid – poode, eramuid, treileripark, Burger King, autoparandustöökoda ja Foxi kino, mis tuletas Foosile meelde üht tema lemmikfilmi pealkirjaga „Viimane kinoseanss” („The Last Picture Show”). Colfax on suur läbisõidutee, piirkonna põhitrass idast läände. Eriti just Denveri lõigul on Colfax kurikuulus ummikute poolest, olles teeninud kord ajakirjalt Playboy „Ameerika pikima ja ulakaima tänava” nimetuse. Gerald väitis, et Colfaxile jääb 250 motelli; möödusime muuhulgas ka kahekorruselisest Riviera motellist, mille omamise vastu Foos oli huvi tundnud (ta väitis, et oli alguses Rivieras piilumas käinud, hiilinud mööda kõnniteid ja vahtinud esimese korruse valgustatud akendest sisse), kuid otsustanud siiski selle asemel osta ühekorruselise Manor House’i, sest sel hoonel oli viilkatus, mille kõrgus vahelaest oli keskel ligikaudu meeter kaheksakümmend – piisavalt kõrge, et ta sai seal seista ja kõndida, ning kui ta külalistetubade lagedesse silmatorkamatud avad paigaldab, ka allpool toimuvat jälgida.
Nõnda läkski ta peagi Manor House’i omaniku, vanaldase ja põdura tervisega Edward Greeni jutule, ja nagu Foos oli arvanudki, oli härra Green meelsasti nõus müüma – seega omandas Foos valduse 145 000 dollari eest. Sissemakseks tasus Foos enda sõnutsi 25 000, mille oli isapoolse vanaisa pärandusest kõrvale pannud, ja veel 20 000 Aurora maja müügist, mille nad olid Donnaga kolmandal abieluaastal ostnud.
„Donna polnud kuigi õnnelik, et pidi meie majast loobuma ja hakkama elama motelli juhataja ruumides,” kirjeldas Foos, „kuid ma lubasin talle, et ostame esimesel võimalusel uue maja. Samuti ei nõudnud ma, et Donna ei loobuks oma meditsiiniõe karjäärist, mida ta nii väga armastas, et täiskohaga administraatoriks hakata. Nõnda tuligi mängu tema ema Viola, kes aitas meil kohta pidada. Donna isa hülgas oma pere, kui tüdruk oli veel väike. Isa oli andekas muusik ja ka osav puusepp, kuid alkoholilembene. Kui abiellusime, ilmus ta vahel välja ja anus Donnalt laenu, mida ei maksnud kunagi tagasi. Mäletan, kuidas ta tuli kord meie kolmanda korruse korterisse ja Donna andis talle iga viimsegi dollari, mille oma käekotist leidis, minu meelest rohkem kui viiekümne jagu. Kui isa oli lahkunud, võtsin binokli ja jälgisin kolmanda korruse aknast, kuidas ta ületas tänava ja suundus lähimasse alkoholipoodi.”
Foos aeglustas East Colfax Avenuel, pööras paremale Scrantoni tänavale ja seejärel vasakule parklasse, kus asus Manor House’i motell, korralikult roheliseks värvitud telliskivihoone, mille igast oranžist uksest pääses mõnda kahekümne ühest külalistetoast. „Paistab, et oleme päris täis,” sõnas Foos, vaadanud läbi tuuleklaasi ja märganud, et kõik kohad valgete joonte vahel oranžide uste ees olid masinaid täis pargitud.
Seejärel parkis ta väiksema, motelliga ühenduses oleva hoone ette, milles oli kahetoaline kontor, pereruumid ja pisut tagapool kolm oranži uksega eraldi tuba numbritega 22, 23 ja 24, kõigis neis elutuba ja väike köök. Sisenenud Foosi järel, kes kandis mu pagasit, tervitas meid kontoris tema abikaasa Donna, pisike sinisilmne blondiin, seljas medõe vorm. Kätt surunud, selgitas Donna, et on teel haiglasse, sest ees ootab öövahetus, kuid ta tahab mind hommikul väga näha. Tema ema Viola, hallipäine prillidega naine, kes istus laua taga ja rääkis telefoniga, lehvitas ja naeratas mulle, ning lehvitas uuesti, kui astusin Foosi järel uksest välja, kõndides mööda kitsast kivirada oma peatuspaiga poole, milleks oli tuba 24, pisema hoone kõige kaugemas otsas.
„Siin on vaiksem kui muidu,” arvas Foos. „Kumbki meie lastest ei ela praegu siin. Meie poeg Mark õpib esimest aastat Colorado School of Mines’is ja Dianne, kes sündis hingamishäirega, pidi keskkooli pooleli jätma, et haiglaravile minna. Donna käib teda vahetuste vahel kogu aeg vaatamas ja mina käin ka regulaarselt, tavaliselt hommikuti.”
Foos pani mu pagasi 24. toa ette maha, avas võtmega ukse, lülitas konditsioneeri sisse ja tõstis mu asjad kapi juurde.
„Paki asjad lahti ja tõmba pisut hinge,” pakkus ta. „Helistan tunni aja pärast ja siis lähme ühte uude toredasse liharestorani, Black Angusesse. Pärast seda võime siia tagasi tulla ja pööningul väikese tuuri teha.”
Kaks
KUI TA oli mulle toavõtme ulatanud ja lahkunud ning mina asjad lahti pakkinud, hakkasin tegema ülestähendusi oma muljetest Gerald Foosi ja selle kohta,
