ei tea, kuhu need on saanud või kuhu on kadunud see album. Ema oli siis ka veel elus, tema mulle seda albumit näitaski. Ta oli sinu üle vist väga uhke. Ta ütles, et sa oled kaugel, et sul on seal oma elu ja oma pere. Ja ta õpetas mulle selle linna nime, kus sa oled – Québec. Sa vist saatsid emale aeg-ajalt kirju, sest ma olin näinud selle linna nime ümbrikutel, mis meile tulid. Ema ütles, et kui ma suuremaks saan, lähme sulle ükskord ehk isegi külla. Ja siis sai äkitselt kõik läbi. Äkitselt teda enam ei olnud. Päeva pealt.
Mulle jäid ainult need sõnad: Julien, Joaquin, Québec. Sõnad ilma millegi reaalseta nende taga. See naeratus vastu päikest, see tüdruku moodi naeratus.
Siis ei rääkinud mulle sinust enam keegi, mul ei olnud enam ema, MEIL ei olnud enam ema. Isa võttis mu enda juurde elama ja sellest on nüüd juba peaaegu 8 aastat. Need on olnud imelikud aastad... Ma arvan, et ma muutusin imelikuks, aga väljast polnud seda vist näha. Ma jäin üksi, ma olin üksi, mulle meeldiski olla üksi. Ma aina istusin oma toas ja joonistasin, lugesin, mõtlesin... Ilusa ilmaga lugesin õues. Ma elasingi ainult oma maailmas.
Isa heidab ette, et ma mitte midagi ei räägi, et ma olen nii kinnine. Ta arvab ilmselt, et see on ema pärast, aga tegelikult ma lihtsalt ei oska temaga rääkida. Ma tunnen, et ta ei taju ega mõista minu maailma, ja et tema valimatud sõnad võivad seda lõhkuda. Ma ei suuda öelda, mida ma mõtlen, sest ma tean, et tema mõtleb alati teisiti ja ta arvab, et mina mõtlen valesti. Ma ei tohi enda moodi üldse mõelda. Ta tahab, et ma oleksin keegi teine, keegi, kes ma tema nägemuses olema peaksin.
Isa tegeles nooremana ohtralt spordiga, seepärast ripub meil vimpleid igal pool. Ta loodab vist, et minust saab ka mingi sportlane. Ta loodab, et mina hakkan ka ükskord seda kangi tõstma, mis magamistoas kardina taga seisab. Eriti kui ta on joonud, hakkab ta mind õpetama nagu poega... Ma tean, et ta igatses väga poega. Vanaema rääkis mulle sellest mitu korda. Et kui isa sünnitusmajja helistas ja talle öeldi, et sündis tütar, küsis ta, et ega see mingi eksitus pole, on see ikka kindel? Tal oli juba üks tütar ja ta ei uskunud oma kõrvu, kui talle öeldi, et sündisin mina, jälle tütar. Vanemad ei tohiks tegelikult selliseid asju oma lastele rääkida... Vist mitte. Ah... vahet pole.
Aga siis tulid äkki sina sealt, sellest teisest, kadunud maailmast, sina ja su tüdruku moodi naeratus. Ma tean, jah, sul on ema naeratus, sellepärast selline mulje. Aga ema naeratust ma nagu ei mäletagi. See sinu oma on nüüd ainuke, selle asemel.
Keegi isegi ei hoiatanud mind ette, et sina tuled ka sinna kokkutulekule. Mulle ei meeldi üldse tegelikult suguvõsa kokkutulekud ja muud sellised massiüritused, mida mu kasuema hullult fännab, ma tahaks pigem kuskil laua all varjul olla, kuniks see kõik läbi saab. Mul ei olnud tuju ega tahtmist vestelda ja ammugi mitte ei olnud ma valmis sinuga kohtuma.
Ma otsustasin suuremate inimeste seltskonnast eemale hoida ja liitusin väiksemate mängudega. Nemad ei küsi, et kuidas sul ikka koolis läheb ja kelleks sa saada tahad, ja nii edasi, bla-bla...
Ma kujutasin sind hoopis teistmoodi ette, kõike kujutasin teistmoodi. Arvasin, et see ajast ja ruumist tulenenud lünk meie vahel, et seda ei saa ületada. Arvasin, et sa oled selline... hirmus tõsine ja asjalik ja vaevalt et sul minuga millestki vestelda oleks. No oled küll tõsine, aga täpselt parajalt. Ja sa ei käitunud minuga nagu lapsega, või üldse nagu kellegi endast nii palju nooremaga, kui ma tegelikult olen. Ja kõik, millest sa rääkisid, tundus mulle nii huvitav. Oma tööst ja ka ema tööst, millest ma siiani eriti midagi ei taibanud. Rääkisid, kuidas ema sind vahest koolivaheaegadel Iirimaale uurimisretkedele kaasa võttis ja mis sa seal nägid.
Newgrange’ist (arghh, mulle ei tule praegu see õige, iirikeelne nimi meelde, aga ma teadsin seda kunagi!) ja sellest, mida seal talvise pööripäeva ajal näha võib, rääkisid nii ilmekalt, et ma kujutasin endale kõike täpselt ette. Mina ise pole veel sinna maale saanudki, kuigi mu isapoolne vanaema on Iirimaalt pärit ja käib seal suviti päris tihti.
Ka väliselt kujutasin sind teistmoodi ette, pigem triiksärgi ja lipsuga vist. Aga sul olid tumepruunid velvetpüksid ja rohelise-kollasetriibuline pullover. Ja siis need karmid tumedad, natuke lokki kiskuvad juuksed, millele tuul oli üks-null ära teinud. Sa olid nagu mingi naabripoiss, mitte 36-aastane tunnustatud restauraator kaugelt, suurest linnast. Ja sa olid palju lühem kui ma arvasin, väga sale ja sire, väga ilus olid sa.
Muidugi võõrastasin sind algul, ma võõrastan kõiki. Sa olid nagu taevast alla sadanud ja sellest ka ise kuidagi natuke kohmetunud vist... Aga varsti, väga varsti olid sa mulle juba väga tuttav, nagu sa polekski kunagi võõras olnud. Ja ma ei teadnud, et ma olen tegelikult sinust nii palju puudust tundnud.
Siis sa läksid ära, et tulla paari nädala pärast tagasi. Ma olin hirmus põnevil ja tahtsin näha, kus sa elama hakkad ning kui sa olid Bayeux’s tagasi, siis sa helistasidki. Kui esikus telefon helises, isa vastu võttis ja vestlema jäi, siis arvasin, et see küll vist sina pole. Aga veidi aja pärast hüüdis isa: „June! Julien tahab rääkida.” Te olite lihtsalt viisakalt natuke alguses meestejutte rääkinud.
Sa küsisid, kas mul on ikka veel nii igav, et ma tahan sinu juurde koristama tulla? Igatahes! Ütlesid, et võime de Gaulle’i platsil kokku saada, sest pead nagunii sealt lähedalt poest veel küürimiskeemiat kokku ostma. Ja veel ütlesid: „Ära sa midagi korralikku küll selga pane, pigem midagi sellist, mille pärast ära võib visata. Nii kui sa uksest sisse astud, oled juba silmini tolmune – ma liigutasin täna juba natuke vaipu...”
Su korter oli hästi muhedas vanas majas, teisel korrusel, põhimõtteliselt täismöbleeritud, kuid aasta otsa niisama omapead tolmanud peale seda, kui omanik, üks vanaproua, hinge oli heitnud. Ja nüüd oli kogu kupatus samas seisus üürile antud. Riiulite viisi raamatuid ja mida kõike seal leidus ja veel kappidest välja tuli. Kõik tuli ära sorteerida, mööbel ja toad tolmust puhtaks küürida, vaibad kloppida, aknad pesta... Ja seda kõike ma aitasin sul teha. Enamus mööblit oli vanamoodne, aga igati kõlbulik. Mulle meeldis väga. Ja siis need kõrged aknad ja kõrged laed. Uhh. Meie elame mingis vastikult modernses majas... Rääkisid, et tegelikult oleks vaja siin remonti teha, aga üritad niisama läbi ajada, sest ei tea ju, kauaks sa jääd. Ilmselt mitte väga kauaks...
Televiisor hakkas teisel päeval suitsema ja see sai välja viidud. Külmkapp oli juba vedru välja visanud ning pesumasinat polnudki üldse. Köögilaud oli lootusetu vana logu. Siis me kolasime koos mööda vanakraamiturge, et uut köögilauda leida.
Ma mäletan, kuidas siis, kui esimest korda uksest sisse astusin, laskus suurest toast pimeda esiku põrandale suur lai kevadpäikese viirg, milles hõljus tõepoolest paras kogus tolmu. Aga see oli kangesti kena. Ja lõhn oli siin väga huvitav. („Ma ei kommenteeri. Proua oli vist ahelsuitsetaja,” ütlesid sa.) Mu meelest polnud asi nii hull. Ja varsti segunes see nagunii igasuguste sidruni- ja lillelõhnaliste küürimisvahendite odööridega ja kevade hõnguga, mis lahtistest akendest sisse hoovas.
Ma uitasin seal esimesel korral ringi ja vahtisin suu ammuli kogu seda värki. Millised ilusad kõrged (ja ülitolmused) aknad. Vahtisin kõike, mis neist paistis ja siis jätkasin sisevaatlust. Sa olid kõik vaibad põrandalt kokku rullinud. Terve üks sein oli aga kaetud raamaturiiuliga. Need kõik olid korteriga pealekauba tulnud. Kaks tugitooli ja diivan ja kummut olid kõik antiikse ilmega. („Uus-antiik,” ütlesid sa, „aga nii vana, et juba peaaegu vana-uus-antiik.”) Siis piilusin paremat kätt jäävast uksest sisse – seal oli magamistuba, see oli palju hämaram, sa polnud seal veel kardinaid eest tõmmanud. Seal oli ühes seinas veel üks veidi väiksem samuti pilgeni täis raamaturiiul, siis riidekapp, tugitool ja tualettlaud. Kõige selle taustal ilutses suur tumedast puidust otstega lai voodi, milliseid ma olen ainult ajaloolistes kostüümidraamades näinud. Sa tulid seejärel ise sinna, lükkasid kardina eest ära ja rääkisid, et see on kogu korteri väärtuslikem muistis, väga kvaliteetne ja meisterlik
