ei taha endale? Sul polevat sellega midagi teha.
„Siis ma peaks kirjutuslaua kodust välja viskama... Ja selle asja taga ju kirjutada ei saa.”
„Seal saab endale uusi nägusid ette maalida.”
„Tänan, ei, ma piirduks sellega, mis mul juba on.”
„Jah, sul on tõesti niigi täiesti kõlbulik nägu ees.”
„Tänan! Sa võid aga ise seal näiteks oma lokke kammida, kui tahad.”
„Kas sa nöögid või?”
„Ei, kadestan!”
Ajasin nina püsti ja tegin ülbet nägu. Õe ja venna vaheline nöökimine tuli meil välja küll. :D
Kui ma olin mitu tundi mööda riiuleid ja kapiotsi tolmurulle taga ajanud ja sina kõik vanad kardinad alla võtnud, viisime mitu kotitäit prügi välja. Kui sa üht prügikotti koridori hakkasid vinnama, läks see põhja alt katki ja sa ütlesid: „Tabernaakel küll!” Ma ei olnud kunagi sellist asja kuulnud, ma ei saanud arugi, mis see tähendama pidi, aga see kõlas mu kõrvus hirmus naljakas. Ma küsisin, et taber... misasi? Sa seletasid, et Québecis vannutakse niimoodi, tabernaaklid lendavad vasemale ja paremale ning sulle on see paratamatult külge jäänud. Aga mina ei tohtivat seda kasutada! Liiga vulgaarne. Ma hakkasin jälle naerma, sest see tabernaakel on ju mingi kirikuasi, samahästi võiks öelda, et on vulgaarne hüüda „issaristike!”
„No vot, aga Québecis on asjad teistmoodi. Sulle tundub siin see nagu issaristike, aga seal on see sõnnik pluss libu kuubis. Seal on üldse kõik isemoodi. Isemoodi, aga... sümpaatne.”
„Mis seal veel isemoodi on?”
„Noh, keel on isemoodi.”
„Ma olen Kanada ajalehti näinud. Kirjas paistab küll üsna samamoodi nagu meil.”
„Aga suust välja tuleb ta üsna teistmoodi.”
„Paluks näidet?”
Siis sa mõtlesid hetke ja ütlesid mulle midagi, mitu lauset vist. Lõpus oli vist küsimus. Ja ma ei saanud mit-te sõ-nakest-ki aru! Lihtsalt vahtisin sind suurte silmadega.
„Ausalt öeldes tundub mulle, et sa ütlesid mulle praegu midagi väga vulgaarset!?”
Sa hakkasid naerma ja ütlesid, et asi pole tegelikult nii hull, kõik ei räägi nii, aga seal on igasuguseid dialekte.
„Aga esimesel aastal ei saanud mina ka alati aru, kui tänaval keegi mu poole pöördus, et kas mulle tahetakse peksa anda või palutakse suitsule tuld.”
„Aga mis sa mulle just ütlesid?”
„Ma ütlesin, et ma viin selle koti välja, siis läheksin pagariärist läbi ja küsisin, kas sa tahad midagi? Croissant’i, chocolatine’i? Midagi juua?”
„Jeesus... Ainult chocolatine’i vist peaaegu arvasin ära...”
Siis tegimegi söögipausi. Pärast kloppisime hoovis kõik vaibad puhtaks (ühe viskasime päriselt minema, see lehkas praekala järgi, köögivaip vist). Järgmine päev oli pühapäev, kena päev, aknapesu päev. Sa kontrollisid iga natukese aja tagant, ega ma pesu käigus aknast välja kukkunud pole :D Viimaks tegime paar reisi ümber maailma tolle lauamänguga, mis kapist välja tuli.
Sinu korteri põliselanikest, ämblikukestest oli aga lausa kahju. See oli olnud nendele nagu paradiis ja nüüd tuli neid igast nurgast lagedale ja nad ei teadnud, kuhu paanikas pageda. Ma üritasin neid paberilehele meelitada ning tõstsin ükshaaval korteriuksest välja, et ehk leiavad nad koridoris, keldris või teistes korterites endale uusi elupaiku. Sa vaatasid mu toimetamist ja olid imestunud, et ma ämblikke ei karda. Ma olin jälle imestunud selle üle, miks neid kartma peaks. Ma tean küll tüdrukuid, kes kardavad ja seepärast tapavad neid ning pärast uhkustavad, kui mitu ämblikku nad jälle tapnud on. See on ülinõme lihtsalt. Ämblikud on väga head loomad! Mina pean neist lugu. Kui ma maal mõnikord mõne kogemata kraanikausis veega alla lasen, on mul koletu kahju. Sa küsisid, et kes mu nii targaks lapseks on kasvatanud. Ma ütlesin, et ma ei tea, mind pole keegi õpetanud ämblikke armastama ja ka mitte vihkama. Ja siis rääkisid, et paljudes kultuurides ja folkloorides sümboliseerib ämblik enamasti just häid asju ja et kusagil usutakse isegi, et ämblik on maailma ja inimkeele looja. No vaat siis...
Juno
13. NOVEMBER 2001
BAYEUX
Pea iga päev tulid sa minu juurde, et aidata mul korterit kraamida ja küürida, sest see oli tõesti üks paras segasummasuvila. Ronisid nagu orav redelil ja pesid kõik aknad puhtaks ja ma ei tea, mis imet sa vannitoas tegid, et see nõnda kiiresti hiilgama hakkas. Kõik sai korda palju lühema ajaga, kui arvata oleks võinud. Sa olid nõnda õhinal asja juures, nagu hakkaksid ise sisse kolima. Sa küsisidki naljatledes: „Kas ma võin sellesse suurde kummutisse elama tulla? Ma ei võta üldse palju ruumi, ei norska väga valjusti ja palju ei söö ka.”
Juunis pidasime oma sünnipäevi. Kahe peale kokku tuli ilus number: 50. Sa kahetsesid, et me sünnipäevadel on nõnda mitu nädalat vahet, muidu saanuks ühe suure ühise juubeli teha.
Vahepeal jutustasin ma sulle emast ja sellest, kuidas mina siia ilma sattusin. Ma kirjutan sulle sellest ka. Sest sa tahad, et see oleks kogu aeg olemas, ema lugu. Et see osa Serves’ide ajaloost oleks kindlalt fikseeritud. Et sa saaks seda üha uuesti üle lugeda, et sa ei unustaks. Sest see on kõik, mis sul temast on: minu mälestused emast. Ma pean need sulle andma, õigusega pärandama.
Sest sul endal pole peaaegu midagi.
Kõik ei tule kindlasti kohe meelde. Kohe ja korraga. Ja mõnda asja seletan ma nagunii sulle silmast silma, või olen juba seletanud.
Mida ma ise ei teadnud, seda on pajatanud mu isa. Sinu isa ei tahtvat eriti emast kõneleda. Samas ei taha sa ka ise väga tülitada. Aga minu isa mäletab hästi. Ta võiks tunde kõneleda. Sellest lühikesest perioodist, mil nad koos olid.
Ema sündis siinsamas, 1947. aastal. Kaks aastat vanem Stéphanie oli juba olemas. Juba lapsepõlvefotod annavad aimu, et õekesed Serves’id ei erinenud mitte ainult välimuselt, vaid ka iseloomult. Ekstravertne blondiin ja introvertne brünett. Kui ema ja Stéphanie olid umbes 5- ja 7-aastased, kolis kogu perekond Peterburi, kuna vanaisale, kes valdas vabalt vene keelt, pakuti seal üsna prestiižset töökohta. Neil polnud algselt plaanis sinna väga kauaks jääda, aga läks väheke teistmoodi. Kui ema oli 16, tutvus ta minu isaga. Tema oli 19. Ja siis juhtuski nõnda, et... mina juhtusin.
Minu sügavalt katoliiklikku vanaema tundes võib kindel olla, et ta vähemalt kolm korda ära minestas ja Jumalaema appi hüüdis ja hädaldas, et millega ta küll selle karistuse ära on teeninud, et ta tütar nõndamoodi hukka on läinud. Tema jaoks olengi ma vist kogu aeg olnud üks nurga taga valmis tehtud laps. Parema meelega oleks ta mu kohvrisse pakkinud ja rongi peale laadinud, Vladivostoki suunas saatnud. Ma tean, et kõlab julmalt, aga ma tahan öelda, et see oli paras põnts. Mina olin paras moraalne põnts.
Aga vanaisale ma meeldisin, seda ma tean. Seda on mulle öeldud. Tema arvas, et ma olevat „kihvt jõmpsikas”. Tal oli mu üle hea meel, mu enese
