naise nägemine Sepapoisse sealjuures ei üllatanud. Susi maitset teati ja ainsast pilgust piisas, et öelda, kelle saadik metsas eksles. Selleks tunti oma võitluskaaslast piisavalt hästi. Süsimustad pikad juuksed, suured pruunid silmad, kindlasti mitte paks, aga naisel pidid olema kohad, kust sai ilma pingutamata kinni haarata, ning rinnad, need pidid Susi sõnutsi naisel väga nähtavalt kaasas olema. Enam-vähem sarnasele kirjeldusele vastav naine punkris oma nutulaulu esitaski.
„Võib-olla tuleme talle järele, võib-olla mitte,” lausus Koolmeister. „Kuid mitte sinu pärast, sest oled vaid järjekordne murtud lammas, kellelt Susi on parimad tükid saanud,” tahtis ta lisada, ent suutis keele hammaste taga hoida, jäädes siiski asjakohaseks.
„Nüüd võid lahkuda. Selle koha pead muidugi ära unustama. Said aru?”
Hella üksnes noogutas ja lahkus kiirel sammul. Mehed võtsid seejärel maskid peast ning vaatasid üksmeelselt Põdra suunas, kes kohe alustas:
„Ritsikas, oled sa täiesti kindel, et eidel saba taga ei olnud?”
„Tõesõna! Ta juhatati Ohepalus otse minu juurde. Ootasin vähemalt pool tundi, aga keegi ei järgnenud. Eks tee oma järeldused ja võta vastu üks saalomonlik otsus!” kõlas vastus.
Ajutine pealik süütas paberossi ning vajus kümneks minutiks mõttesse, et otsus välja kuulutada.
„Kuulake tähelepanelikult,” lausus ta viimaks. „Teeme ettevalmistused selleks, et Susi välja tuua. Kordan, ainult ettevalmistused. Ritsikas, võta mu vend ja Veebel ja suundu kohe Amblasse. Nuusutage õhk üle! Äkki haiseb julgeoleku järele. Küsitle paari tuttavat! Veli, sina sulged koos Koolmeistri, Kruustangi ja Metsavahiga selle punkri siin. Asjad tassite peidikusse. Seejärel võtate Tapalt veoki ja sõidate Jussi juurde, kus kohtume kõik kell kümme õhtul. Ise lippan Sepa jutule. Eks näis, kas ta annab käsu operatsiooniks või siis taandumiseks.”
Mitu tundi hiljem retkele minnes mõtles omanimelise metsavendade jõugu pealik, keda hüüti Sepaks, viimase ööpäeva sündmustele. Mis oli põhjuseks, et tema kõige ustavamat kaasteelist polnud kiirelt pealinna uurimisisolaatorisse toimetatud, vaid ta pidi rohkem kui kakskümmend neli tundi Ambla Külanõukogus kopitama? Sepp nimetas seda hoonet vahel ka vallamajaks nagu vanal heal kodanlikul ajal. Susi-taolise bandiidi võrkusattumine oli võimuorganitele ometi üpris priske suutäis ning pealikule tundus üsna kummaline, et ei leita masinat, millega kuulus metsavend kohe Tallinnasse toimetada.
Ja mida kujutab endast hommikul punkrisse visiidi teinud Hella? Naine võis ju meestele rääkida tõde või õigemini seda, mida ta oma silmadega nägi ja kõrvadega kuulis, kuid kas ta oli tõesti ainuüksi Susi saadik? Enamik rühma liikmeid pidas teda usaldusväärseks. „Poleks ju Susi meie kontakti asukohta oma järjekordsele armukesele naljalt kätte näidanud,” kostis sõnumi toonud Põder. Pealiku silmis ei olnud see argument aga kopikatki väärt. Sepp teadis, et ta abiline ei kavatse kohtuotsuse ettelugemist ära oodata ning haarab kinni pea igast õlekõrrest, kaasa arvatud Hella mitteintiimsetest teenetest, et kõrgeimast paragrahvist pääseda. Teist teed tal lihtsalt ei olnud. Pealinnas oleks Susi endale kahtlemata käe külge pannud, selles polnud kahtlustki, ent siin, Tapa rajooni metsades, tegutses tema rühm, Virumaa üks kuulsamaid relvastatud ühendusi, mis oma võitluskaaslast naljalt hätta ei jätaks.
„Teisest küljest ei saadaks ka Susi oma kaasvõitlejaid kindlasse hukku,” arutles Sepp edasi. Äkki on asjasse siiski segatud Pagari tänava mehed ja „neljas osakond” tahab korraga kõiki võllas rippumas näha, meelitades salga Amblasse? Selleks pidi asulasse saabuma kindlasti kamp hea väljaõppega tšekiste, kuid Ritsikas oma luurekäigul midagi kahtlust äratavat ei avastanud. Kes ka Seppa päästeretkele ei meelitanud, ümberkaudsete metsade kardetuim bandiit võttis väljakutse vastu ja selleks ta Ambla suunas teel oligi.
21. mai 1954
Kell oli ligikaudu neli varahommikul, kui Vladimir Ivanov kuulis läheneva veoauto häält. Seepeale kargas viimane püsti, vaatas aknast välja ja nägi maja ette parkivat veokit. Roolis paistis vormi kandev sohver. „Juba kohal!” kraaksatas ta oma magava kaaslase suunas. „Kurat küll, Stjopa ju ütles, et osakond saadab grupi alles hommikuks Susile järele. Ärka üles, Slava! Peame end käbedalt üles putitama. Tulid varem, aga meie oleme veel täiega pohmased. Pista pea vette ja sea end valmis! Anname päti üle!”
Tegemist oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee neljandasse osakonda komandeeritud spetsialistidega. Mõne kuu eest saadeti need kaks väga kogenud ja head KGB spetsialisti Stepan Stepanovitš Jakovlevi juurde Amblasse täitsa tavaliste asjaajajatena, kes ei reetnud oma õiget identiteeti kellelegi, ka külanõukogu esimehele enesele. Keskuses jõuti järeldusele, et hästi organiseeritud bandedele suurte jõududega peale lennata ei tasu. See tooks kaasa mõttetuid ohvreid ja edu pole sugugi garanteeritud. Otsustati kasutada hoopiski väikest, kuid parima väljaõppe saanud löögiüksust. Nendel kahel mehel kulus ainult üks kuu, et Pihlaka jõugu liikmed neutraliseerida, ning kolm, et Susi kätte saada. Amblas istuv vang polnud seal kindlasti juhuse tõttu, nagu Jakovlev endale ette kujutas. Kõik lihtsalt pidi välja nägema nii, nagu kukkunuks kuulus metsavend täiesti kogemata trellide taha. Tegelikult oli tegemist hoolikalt planeeritud ettesöötmisega, et julgeolekukomitee neljanda osakonna uurijate edasisi ülesandeid mitte ohustada.
Nüüd tuli järgmine osa suurest plaanist ellu viia ja Susi minema toimetada, selleks haaras Stanislav Popov esimese asjana telefoni, et kindluse mõttes konvoi nõnda varajase ilmumise kohta Tallinnast kinnitust saada, ent telefon oli tumm. Seepeale näitas ta oma kolleegi suunas kõri läbi lõikavat liigutust ning ütles vaiksel häälel:
„Kahtlane. Siin võib lahinguks minna! Kuskilt on lekkinud. Ja usu mind, välja pole end mõtet murda. Saaksime igast suunast sisse. Majas on pisike võimalus olemas. Jääme kaitsesse.”
Ivanov vaid noogutas vastuseks.
„Otkroite, Stepan Stepanovitš! Prišli za zakljutšonnõm!” kostis ukse tagant venekeelne nõue.
Ivanov kergitas imestusest kulmu. Kui tegu poleks olnud võimalike metsavendadega, oleks ta sellist aktsenti kuuldes pigem naerma hakanud, kuid praegu oli situatsioon tõsiseimast tõsisem, ning et kaaslase kahtlusi kinnitada, astus major hiilides akna juurde ja kiikas välja. Üksnes kahekesi? „Ei, see on lõks,” mõtles Ivanov ja pöördus oma kaaslase suunas:
„Kindlalt bandiidid. Pane end valmis!”
Hoone käimlapoolsest servast pidanuks kostma Jakovlevi vastus. Hüüti ju ikkagi teda. Lisaks oli ta seltsimeestele pärast viinavõtmise lõpetamist öelnud, et jääb töö juurde ööbima ja koju ei lähe, sest tahab metsavenna isiklikult üle anda.
„Lähen kontrollin, äkki magab sügavalt,” sosistas Ivanov.
„Tiri Susi ka kartsast välja ja pane kontoriruumi, enda juurde. Muidu laseme kogemata käest ning siis karistavad omad takkaotsa. Seejärel jääd külgustel ja maja hoovil silma peal hoidma. Mina katan siit tänavapoolset osa ja proovin peaust jälgida. Ärme tee nende elu kergeks,” jagas Popov juhtnööre.
„Uže idu! Potšemu tak rano prijehali! Govori parolj,” hüüdis Ivanov külalistele ja astus maja keskel asuvasse kotta, ent ei keeranud peaukse taga seisva külalise suunas, vaid suundus kartsa poole. Nähes külgukse alt varju, tõstis ta PPŠi ja lasi mõtlemata valangu. Vastuseks lendas läbi ukse ülemise akna sisse granaat. Ivanov taandus varem kokku lepitud ruumi ning pääses surmavatest kildudest, kuid ka seal ei antud rahu. Kusagilt hoovist hakati akendesse väga täpset tuld andma. See sundis Ivanovi esialgu põrandale tõmbuma. Ta teadis täpselt, et maakivist sein ei hoia kinni
