kuidas ma teda tabada suutsin,” mõtiskles Ivanov. Lasud ei katkenud sellegipoolest. Kuulid tabasid seina tema selja taga vastu kajavate mütsatustena. Siin ei tohtinud mingil juhul ühele kohale ootama jääda. Ivanov roomas kõrvaltuppa, mille tagumine nurk tundus piisavalt pime. Sealt sai snaiprile mingitki moodi vastata. Hoovist paistev suitsupilv andis aimu, kus laskur asus, ning sinna Ivanov oma esimese salve tühjendaski. „Kus see kuradi Stjopa on?” jõudis ta eneselt küsida, enne kui uuesti teise ruumi hiilis.
Kerge polnud ka Popovil. Kuulid, mis läbi akende kohale jõudsid, hoidsid tedagi põrandal. Selleks et lahingu käiku mõjutada, liikus ta toast neljakäpukil välja, keeras paremale koridori ja hüppas paari pika sammuga läbi eeskoja saali. Suurema ruumi neli akent andnuks võimaluse olukorda paremini kontrolli all hoida ja laskepositsioone vahetada. Nagu ta kaasteenistujagi, hoidis Popov tagaseina ligi, et võimalikult vähe silma hakata. Ta nägi korraks isegi metsavennast laskurit, kuid vastase täpsus sundis taas kohta vahetama. Ja nii ta liikuski edasi-tagasi, tõstes üheks silmapilguks relva, et päästikule vajutada, ning seejärel laskus uuesti käpukile, et teisest aknast välja tulistada. Järgmisena kuulis Popov väljas vilet ja sellele järgnenud potsatusi põrandal. Midagi enamat ta ei kuulnudki. Granaadid, mis sisse lendasid, tapsid julgeolekuohvitseri silmapilkselt.
Samal ajal tundus Ivanovile, nagu oleks „limonkad” maja igasse aknasse tunginud, sest plahvatusi kostis kõikjalt. Seejärel oli kuulda auto mootori häält ning tugevat raksatust. „Kartsa aken, Slava! Kui väljuvad, siis lase maha,” hüüdis ta nüüdseks juba langenud kaaslasele. Jällegi vile, granaadiplahvatused, ja mõne minuti pärast hakkas veoauto hääl kaugenema, misjärel saabus vaikus. Ei ühtki püssipauku ega plahvatust. Ivanovi tähelepanu köitis õues hiiliv isik. Ta liikus akna juurde, piilus hoovi ja nägi sahvri juures kaht surnukeha. Laipade kõrval lebasid granaadid. „Lausa kaks sai kobaga maha niidetud ja sellepärast minu tuppa midagi ei kukkunudki,” taipas Ivanov. Siis aga kõlas üksik lask, mis tappis teisegi julgeolekumajori.
Veel eelmise päeva õhtul andis pealik käsu. Jussi tallu kogunesid kõik Sepapoisid: Ritsikas, Veebel, Kruustang, Metsavaht, vennad Põdrad, Veli ja Koolmeister. Sepp oli luureandmete põhjal otsustanud ikkagi vallamajja minna, et Susi välja tuua. Olles enne objekti juurde liikumise koordineerinud, alustas pealik reidi detailidega:
„Kogu operatsiooni proovime ilma verevalamiseta joonde ajada. Lähen ukse taha, kõnetan neid kaht valvurit ja proovin Susi üle võtta. Kui keelduvad, siis viskan ultimaatumi letti. Juhul kui kõmmutama kukuvad, siis vastame, ja selleks kuulake nüüd hoolega: Veebel, sina leiad sobiva koha, kust maja esiaknaid tule all hoida. Kruustang, sina teed tagaakendega sama. Vaadake, et valite head laskepositsioonid. Kui paugutamiseks läheb, lasete põrgu lahti. Ja vaadake, et kartsa suunas ei tulista. Oleks eriti kurb, kui ise Susi ära kustutame. Vilet kuuldes lõpetate.” Ta keeras end järgmise grupi poole ning jätkas:
„Nüüd aga teie, mu sõbrad, „granaadiheiturid”. Ritsikas, sina võtad tänava poolt vaadates vasakpoolse majakülje, selle, kus uks on. Hiilid ligi ja jääd mu vilet ootama. Metsavaht, sina teed sama maja teise küljega. Põdrad, teie jaotate omavahel hoovipoolsed aknad. Kui ma ei eksi, siis neid on lausa kaheksa. Mina ja Veli hoolitseme vallamaja tänavapoolse külje eest. Nagu juba ütlesin: kui annan vilet, jooksete kõik majani ja heidate granaadid akendesse. Kui olen ankru trellide külge kinnitanud, annad sina, Koolmeister, gaasi. Toon Susi välja, vilistan veel korra, mille peale heidate viimased granaadid majja ja igaüks kaob nii, nagu saabus. Samas kohas, alevi piiril, ootan teid autos. Nüüd aga, Põdrad, korrake, mis ma ennist käskisin!”
Esialgu kõik sujuski. Vallamajani liikumine ei valmistanud kellelegi raskusi. Katjad leidsid laskepositsioonid, kus maja aknaid korralikult tule all hoida. Ka kõik ülejäänud olid lähtekohad valmis vaadanud, ent siis hakkas operatsioon esialgsest plaanist kõrvale kalduma. Kui Sepp oli hüüdnud mingid venekeelsed sõnad, astus Ritsikas külgukse juurde, et kontrollida, kas suudab ikka granaadi pisikesest aknast sisse poetada, kuid teda tabasid järsku läbi ukse tulnud kuulid, mis lendasid alt üles. Pihta said jalg, kops ja pea. Ainus, mis ta enne surma teha suutis, oli heita veel üks granaat. Pigem see küll lihtsalt kukkus tal käest õigesse aknaauku.
Valang, mis Ritsika tappis, ei kõlanud kohe kindlasti nagu Sepa automaadi heli, sakslaste MP-40 ehk Schmeisser. Selles olid kindlad nii Veebel kui ka Kruustang. Teisalt oli ju keegi ikkagi tulevahetust alustanud ja mis seal enam oodata. Mehed võtsid aknad sihikule ja alustasid nende augustamist.
Sepp ei andnudki kokkulepitud märguannet, ent lahing oli alanud ja katkestamisele ta selle apsaka pärast veel ei mõelnud.
Teisel pool maja, sahvrini jõudnud, seadsid vennad Põdrad granaadid valmis, kuid keegi kihutas neile kuulid keresse kohe pärast tulevahetuse algust. Täpselt sama saatus tabas Metsavahti vallamaja teises servas. Ka tema kõmmutati maha. Maja ees vilet andev pealik ei teadnud sellest midagi. Ta heitis koos Veliga granaadid kokkulepitud akendesse ja hoolitses selle eest, et akna ja trellide konstruktsioon pärast ankru kinnitamist ja auto liikumahakkamist kartsa eest minema lendaks. Seejärel hüppas Sepp majja, võttis Susi selga ja ronis tuldud teed tagasi. Veel enne, kui ta oma kaaslast masinasse upitama hakkas, lasi ta vile lendu, ent kuulis ainult paari granaadi plahvatust. Kohe liitus temaga ka Veli, kes lausus:
„Mul ainult kaks oligi järel. Kas sulle tundus samuti, et ma olin ainus, kes veel pauku tegi? Ja veel, Metsavaht sai surma. Ma ei hakanud kaasa tassima.”
„Ritsikas on samuti kutu. Aita Susi masinasse toppida ja paneme minema.”
Koolmeister hoidis samal ajal juba käiku sees ja sidurit all. Pealiku märguande peale andis sohver gaasi ning auto suundus kokku lepitud kogunemiskohta, kuhu jäidki ilmumata Ritsikas, mõlemad Põdrad ja Metsavaht.
2.
peatükk
1. juuni 1954
Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee ülema kabinet suitses. See ei põlenud, vaid oli paksult täis Belomorkanal-tüüpi sigareti lõõma. Ruumi põhiasukas Gavril Karpov oleks hetkel justkui omaenese rasvas praadinud. Igale plotskile järgnes uus. Närvilisuse põhjuseks oli mõni tund varem osakonna ülema lauale maandunud käsk otse Moskvast. NSV Liidu ehk keskvalitsuse ministrite nõukogu KGBle olid Eestis aset leidnud sündmused silma hakanud, seda üpriski negatiivses plaanis, ning see sundiski Karpovit häält tõstma:
„See, et metsavendlus on sellest neetud Baltikumi liiduvabariigist kadumas, pole kellelegi silma jäänud. Rahvuskomitee on läinud. Suuremad vastupanukeskused purustatud. Järele on ju jäänud sisuliselt üksiküritajad. Ja nüüd, kui hukkub kaks nende majorit, korraldatakse selline aplaava! Kurat võtaks, me ju hävitasime selle Pihlaka bande! Ka tapakad kaotasid pooled oma bandiitidest. Kuule, kas see ikka ettekandesse läks?”
Neljanda osakonna ülem Beljajev, kes viibis samas ruumis, noogutas.
„Ja see ei tähenda neile ikkagi midagi? See pole midagi muud kui avalik solvamine. Mõnele on selliste tulemuste eest punatäht rinda kinnitatud, aga minule jagub üksnes uusi ja absurdseid korraldusi. Kuulake, mida nad oma käsus kokku kirjutasid,” teatas Karpov ja hakkas üksikuid lõike tsiteerima:
„Puudujäägid kodanlike natsionalistide ja põrandaaluste elementide likvideerimisel. Puudujäägid nõukogudevastase tegevuse tõkestamisel. Banditismiilmingute kasv. Likvideerida puudused mitte hiljem kui 30. september 1954.”
„Kõik on jama, kaasa arvatud tähtaeg!” röökis KGB ülem.
See, mis „natšalnikut” kõige enam marru ajas ja tema näo lillakaspunaseks värvis, oligi just tähtaeg. Sepapoiste bandet kolmanda
