lausus ta karmilt. „Mis kombeid tädi Janet sulle õpetab? Mis sinu uus nõbu sinust mõtlema peab, kui ta näeb, kuidas sa ringi hüppad nagu rumal kana terade järele?”
Poisike itsitas veel kõvemini ja tõrelemine ei heidutanud teda põrmugi. Ta piilus Brianna poole, märkas viimase pilku ja peitis näo otsekohe isa õla vastu. Sealt kergitas ta uuesti aeglaselt pead, sinised silmad peas nagu tõllarattad.
„Issi!” ütles ta. „Kas see on tädi?”
„Muidugi tädi, ma ütlesin, ta on sinu sugulane.”
„Aga tal on püksid jalas!” Matthew põrnitses Briannat rabatult. „Tädid ei kanna pükse!”
Naine oli sellise näoga, nagu arvaks temagi nii, kuid sekkus siiski kiirelt, astus lähemale ja võttis poisi sülle.
„Jah, aga ma olen kindel, et tal on selleks mõjuvaid põhjusi ja inimeste kohta ei ole viisakas nende nina all märkusi teha. Mine ja pese ennast nüüd puhtaks, eks?” Naine pani poisi maha, keeras ta näoga koridori lõpus asuva ukse poole ja andis kerge müksu. Kuid poiss ei liikunud paigast, vaid pööras pead ja jäi Briannat vahtima.
„Matt, kus vanaema on?” küsis poisi isa.
„Tagumises elutoas koos vanaisa ja ühe naise ja ühe mehega,” vastas Matthew otsekohe. „Nad on joonud kaks kannu kohvi, söönud ära liuatäie kukleid ja terve pähklikeeksi, aga mamma ütleb, et nad muudkui istuvad ja venitavad, sellepärast et loodavad õhtusööki ka saada, ja oodaku terviseks, sest täna pole meil muud kui puljongit ja tükike kooti, ja ärgu nad kuradid – oih!..” – ta surus käe suule ja vaatas süüdlaslikult isa poole – „…ärgu nad mitte lootkugi, et nad talt ühtainust tükki tikrikooki saavad, istugu kui kaua tahes.”
Noor Jamie vaatas pojale tähelepanelikult otsa ja kõõritas siis küsivalt õe poole. „Üks naine ja üks mees?”
Janet krimpsutas nina.
„Vingats oma vennaga,” ütles ta.
Noor Jamie mühatas, pilk Briannal.
„Siis, ma arvan, on mammal hea meel, kui tal on vabandus lahkumiseks.” Ta noogutas Matthew’le. „Poja, mine kutsu vanaema siia. Ütle talle, et ma tõin külalise, keda ta näha tahaks. Ja talitse oma keelt, kas kuuled?” Ta pööras Matthew’ näoga maja tagaosa poole ja andis kerge laksu, et ta minema hakkaks.
Väikemees läks, kuid aeglaselt, heites üle õla imestlevaid pilke Brianna poole.
Noor Jamie vaatas naeratades Brianna otsa.
„See on mu vanim,” ütles ta. „Ja see…” – viibates noore naise poole – „… on mu õde Janet Murray. Janet – see on emand Brianna Fraser.”
Brianna ei teadnud, kas peaks käe ulatama või mitte, ja piirdus selle asemel noogutuse ning naeratusega. „Suur rõõm sinuga kohtuda,” ütles ta soojalt.
Janeti silmad läksid hämmastusest suureks – Brianna ei osanud arvata, kas selle üle, mida ta ütles, või tema aktsendi üle.
Noort Jamiet ajas õe hämming muigama.
„Sa ei arva iial ära, kes ta on, Jen,” ütles ta. „Tuhande aastaga ka mitte!”
Janet kergitas üht kulmu ja kissitas Briannat uurides silmi.
„Nõbu,” pomises ta, takseerides külalist varjamatult pealaest jalatallani. „Ta on MacKenziede moodi, see on kindel. Aga sa ütled, et ta on Fraser…” Siis läksid ta silmad korraga hoopis pärani.
„Oh ei, see pole võimalik,” ütles ta Briannale. Ta näole hakkas valguma õige lai naeratus, mis sarnanes vägagi tema venna omale. „Sa ei saa olla!”
Venna itsituse katkestasid ukse avamise sahin ja kerged sammud koridori laudpõrandal.
„Jah, Jamie? Mattie ütles, et meil on külaline…” Jenny mahe elav hääl vakatas äkki, Brianna tõstis pilgu ja süda hüppas talle kurku.
Jenny Murray oli väga lühike – mitte enam kui viis jalga pikk – ja peente luudega nagu orav. Ta seisis, suu lahti, ja vahtis Briannat. Tema silmad olid tumesinised nagu emajuure õied ja lubivalgeks tõmbunud nägu tõstis selle veel eriti esile.
„Oh issand,” ütles ta vaikselt. „Oh issand.” Brianna naeratas õrnalt ja noogutas oma tädile – ema sõbratarile ja isa ainsale armastatud õele. Palun! mõtles ta ja teda lämmatas äkiline igatsus, mis oli seda tugevam, et tabas teda ootamatult. Palun ole rõõmus, et ma siin olen! Taevas, tee nii, et ma sulle meeldiks!
Näost särav noor Jamie kummardas pidulikult ema ees.
„Ema, mul on au sulle tutvustada…”
„Jamie Fraser! Ma teadsin, et ta on tagasi – ma ütlesin sulle, Jenny Murray!”
See süüdistavalt kile hääl kõlas koridori sügavusest. Ehmunud Brianna nägi hämarusest välja ilmuvat naist, kes turtsus nördimusest.
„Amyas Kettrick ütles mulle, et nägi su venda Balriggani lähedal ratsutamas! Aga sina, Jenny, sina muidugi ei uskunud – ütlesid et ma olen loll, Amyas on pime ja Jamie on Ameerikas! Valelikud olete mõlemad, sina ja Ian, püüate seda närust argpüksi varjata! Hobart!” hüüdis ta ringi pöörates. „Hobart! Tule kohe siia!”
„Jää vait!” käratas Jenny läbematult. „Sa oled ikka tõesti loll, Laoghaire!” Ta napsas naise varrukast, et too tagasi pöörduks. „Ja mis sellesse puutub, kes siin pime on, siis vaata talle otsa! Kas sa ei suuda enam vahet teha täiskasvanud mehe ja pükse kandva tüdruku vahel, taevas halasta?” Ta küsimusist tulvil pilk peatus Briannal.
„Tüdruku?”
Teine naisterahvas pööras ringi ja vaatas Briannat kortsus kulmul tähelepanelikult. Siis pilgutas ta silmi, viha tema pilgust kadus, nägu lõtvus ja sellel võttis maad jahmatus. Ta ahmis õhku ja lõi risti ette.
„Issa rist ja ristike! Taeva päralt, kes sa oled?”
Brianna kogus ennast ja vaatas vastates kordamööda mõlemale naisele otsa, püüdes häälevärinat maha suruda.
„Mu nimi on Brianna. Ma olen Jamie Fraseri tütar.”
Mõlemad naise jäid talle juhmilt otsa vahtima. Laoghaire`i nimeline naine läks näost aeglaselt punaseks ja punni ning maigutas asjatult sõnu otsides suud.
Kuid Jenny astus lähemale, haaras Brianna kätest ja vaatas talle otse silma. Ta põsile ilmus õrn puna, mis muutis ta äkki nooreks.
„Jamie tütar? Sa oled tõega Jamie tütar?” Ta pigistas kõvasti Brianna käsi.
„Ema väidab nii.”
Brianna tundis, kuidas talle vastu naeratati. Jenny käed olid külmad, kuid Brianna tundis sellegipoolest neist hoovavat soojust, mis läbi tema käte edasi kandus ja südame juurde jõudis. Ta haistis Jenny riideist õhkuvat leivalõhna ja veel mingit, maalähedasemat ja vängemat hõngu, mis tema arvates tuli lambavillast.
„On ikka või?” Laoghaire oli kõnevõime ja enesevalitsuse tagasi saanud. Ta astus lähemale, silmad kissis. „Jamie Fraser on su isa,
