kohtadesse, kus tee hajus ning sellest jäi järele vaid üle nõmme sirutuv punahirve rada.
Brianna lasi ratsmed Brutuse kaelale vajuda ja andis talle viimase mäkketõusu järel puhkust, uurides ise all laiuvat väheldast orgu. Suur valgeks krohvitud elumaja lösutas häirimatult heleroheliste kaera- ja odrapõldude keskel, aknaraamid ja korstnad tahutud hallist kivist, kivimüüriga piiratud köögiviljaaed ja arvukad kõrvalhooned ümberringi parves nagu tibud ümber suure valge kanaema.
Brianna ei olnud seda kunagi näinud, kuid ta oli endas kindel. Ema oli talle Lallybrochi nii sageli kirjeldanud. Ja pealegi oli see miilide raadiuses ainus kõneväärne maja; viimase kolme päeva jooksul ei olnud ta näinud midagi enamat kui tillukesi kivist talumaju, paljud neist maha jäetud ja lagunenud, mõned kõigest tahmanud varemed.
Allpool tõusis korstnast suitsu – keegi oli kodus. Oli peaaegu keskpäev, võib-olla olid kõik kodus ja sõid lõunat.
Brianna neelatas, suu erutusest ja ootusest kuiv. Kes seal on? Keda ta kõigepealt kohtab? Iani? Jennyt? Ja kuidas nad suhtuvad tema välimusse ning juttu?
Ta oli otsustanud neile lihtsalt tõtt rääkida, vähemalt selle kohta, kes ta on ja mis ta siin teeb. Ema oli talle rääkinud, kui väga ta oma isaga sarnaneb; ta pidi lootma, et see sarnasus neid veenab. Siiani kohatud mägilased olid temasse ta välimuse ja veidra kõneviisi tõttu ettevaatlikult suhtunud, võis juhtuda, et Murrayd ei usu teda. Kuid siis meenus talle midagi ja ta patsutas mantlitaskut – ei, nad siiski usuvad teda, tal on lõpuks tõend.
Äkki torkas talle pähe mõte, mis tegi kõhu õõnsaks. Kas nad äkki siin ei või olla – Jamie Fraser ja ema? Selle peale ei olnud ta varem tulnud. Ta oli kindel olnud, et nad on Ameerikas – aga see ei pruukinud nii olla. Ta teadis vaid seda, et nad on Ameerikas 1776. aastal; polnud aga mingit pidet oletamaks, kus nad praegu võisid olla.
Brutus ajas pea kuklasse ja hirnus valjult. Alt hirnuti vastu, Brianna võttis ratsmed pihku ja Brutus pööras ennast ringi. Ajas pea uuesti püsti ja hirnus jälle, sõõrmed suurest huvist puhevil, sest teekäänaku tagant ilmus välja kena kõrb hobune, pikk pruunides riietes mees sadulas.
Mees pidas neid märgates oma ratsu korraks kinni, tonksas siis kannaga kõrvi külge ja tuli aeglaselt edasi. Ta oli noor, nagu Brianna nägi, ja kübarast hoolimata tugevalt päevitunud; niisiis pidi ta suure osa ajast veetma õues. Ta mantlisaba oli kortsus ja sokid kaetud tolmu ning takjanuppudega.
Mees lähenes ettevaatlikult ja kui oli kõnekaugusele jõudnud, noogutas. Siis nägi Brianna teda üllatusest tarduvat ja muigas omaette.
Võõras oli nimelt märganud, et tegemist on naisega. Ta kandis küll meherõivaid, kuid lähedalt ei petnud need kedagi ära; tema figuuri ei saanud küll mitte kuidagi nimetada poisilikuks. Kuid meherõivad olid sellegipoolest asjakohased – ratsutamiseks mugavad ja Brianna pika kasvu tõttu jätsid temast kaugelt vaadates mehe mulje.
Mees haaras kübara ja kummardas, näol varjamatu imestus. Ta ei olnud sõna otseses mõttes hea välimusega, kuid tal oli meeldiv, tugevate joontega nägu, puhmas kulmud – mis praegu olid kõrgele tõstetud – ja pehmed pruunid silmad, mis vaatasid mustade ja heast tervisest läikivate tihedate juuste alt.
„Tervist, proua,” sõnas mees, „kas saan teid aidata?”
Brianna võttis endagi kübara peast ja naeratas.
„Ma loodan küll,” kostis ta. „Kas see on Lallybroch?”
Mees noogutas ja tema üllatusele lisandus daami aktsenti kuuldes valvsus.
„Jaa, on küll. Kas mingid asjatoimetused toovad teid siia?”
„Jaa,” vastas Brianna julgelt. „Toovad küll.” Ta ajas selja sirgu ja hingas sügavalt sisse. „Ma olen Brianna… Fraser.” Valjusti välja öeldult kõlas see harjumatult, ta ei olnud seda nime kunagi kasutanud. Kuid kõlas ühtlasi kummaliselt õigesti.
Valvas ilme noore mehe näol andis järele, kuid mitte hämmeldus. Ta noogutas tagasihoidlikult.
„Teie teenistuses, proua. Jamie Fraser Murray,” lisas ta ametlikult ja kummardas, „Broch Tuarachist.”
„Noor Jamie!” hüütas Brianna, jäädes teda üksisilmi vaatama. „Sina oled noor Jamie!”
„Minu perekond hüüab mind nii,” lausus mees jäigalt, saates Briannale selge sõnumi, et talle eriti ei meeldi, kui seda kasutavad hoolimatult mingid sündsusetult rõivastatud võõrad naisterahvad.
„Rõõm sinuga kohtuda,” ütles Brianna häirimatult. Ta kummardus sadulas ettepoole ja sirutas käe. „Ma olen su onutütar.”
Kulmud, mis olid tutvustamise ajal alla langenud, hüppasid tagasi laubale. Mees vaatas tema poole sirutatud kätt ja siis uskmatul pilgul Brianna nägu.
„Jamie Fraser on mu isa,” lausus Brianna.
Noore Jamie suu vajus lahti ja ta jäi naisele hetkeks lihtsalt otsa jõllitama. Siis vaatas ta viimase pealaest jalatallani lühidalt üle, silmitses teraselt nägu – ja ta palgeile venis lai naeratus.
„Kurat võtaks, muidugi on!” Ta haaras Brianna käe ja surus seda nii, et kondid ragisesid. „Jessas, küll sa oled tema moodi!”
Jamie puhkes naerma ja naer muutis ta näo hoopis teiseks.
„Issa rist,” ütles ta. „Emps saab kreepsu!”
Ust pärgav suur kibuvitsapõõsas oli äsja lehte läinud ja täis sadu tillukesi rohelisi õiepungi. Noore Jamie järel sisse astuv Brianna heitis pilgu kibuvitsale ja märkas uksesillust.
Päevinäinud palgi sisse oli lõigatud Fraser, 1716. Seda nähes läbis teda kerge värin, ta jäi hetkeks nime silmitsema ja katsus käega päikesesooja piidapalki.
„Kas kõik on korras, nõbu?” päris noor Jamie, kes oli ringi pööranud ja talle küsivalt otsa vaatas.
„Korras.” Brianna tõttas tädipoja järel sisse, tõmmates pea masinlikult alla, ehkki siin puudus selleks vajadus.
„Me oleme siin enamasti pikad, välja arvatud mamps ja pisi-Kitty,” lausus tema liigutust märganud noor Jamie muiates. „Mu vanaisa – ja sinu vanaisa ka – ehitas selle maja oma abikaasale, kes oli väga pikk naine. Minu meelest on see ainus maja kogu mägismaal, kuhu võib ilma kummardamata või pead ära löömata sisse minna.”
… ja sinu vanaisa ka. Need möödaminnes lausutud sõnad tegid Brianna südame eeskoja jahedast hämarusest hoolimata soojaks.
Frank Randall oli olnud ainus laps, samuti kui Brianna ema; tema sugulased olid kõik kauged – vaid mõni elatanud vanatädi Inglismaal ja paar iidamast-aadamast nõbude last Austraalias. Ta oli teele asunud vaid selleks, et leida oma isa, ja ta ei olnud taibanud, et võib selle käigus leida endale terve suguvõsa.
Kusjuures suure suguvõsa. Kui ta kribitud tahveldisega halli astus, avanes uks ja sisse jooksis neli last, kohe nende järel aga pikk pruunide lokkis juustega noor naine.
„Haa, põgenege, põgenege, kalakesed!” hüüdis ta ja tormas laste poole tangidena laiali aetud kätega. „Kuri krabi sööb teid ära naks-naks!”
Lapsed silkasid itsitades ja rõkates mööda halli ning vahtisid lõbusas hirmus üle õla. Üks neist, umbes nelja-aastane
