oli alles jäänud pärast kummalist ööbimist.
See õmblustööstuse eksemplar oli praegu ainus kaine mõistuse saareke, mis kinnitas toimunu reaalsust.
Eemal päikesest.
Eemal värskest õhust.
Eemal helide kakofooniast, milleta tsivilisatsioon pole tsivilisatsioon.
Pisipõnn peaaegu puudutas õlaga kaldus võlvi pinda.
Oletame, et söe, nafta, gaasi, kulla, plaatina ja hõbeda valitseja himustas seksapiilset naist endale.
Aga kerkib küsimus – miks oli nende rikkalike maavarade omanikul vaja valgustuse värki, riideid ja konserve täis seljakotti?
Pole valgust, pole toitu, pole juua, pole riideid.
Ainult magamiskott.
Isegi kell on ära auranud.
Täielik jama.
“Aida!” hüüdis Pisipõnn tasakesi. “Aida!”
Kuid naine ei vastanud endiselt.
Olukord oli väga sarnane odava põneviku algusega.
Keegi oli nad korralikult vahele võtnud.
Huvitav, kelle elu oli Pisipõnn kibedaks teinud?
Kelle saba peale oli Aida astunud?
Pisipõnn haaras põlvede ümbert kinni nagu kauges lapsepõlves, kui ta onu- ja tädilastega peitust mängides oli end surunud riidekappi ja istus seal ema riiete ja isa ülikondade vahel lausa kolm tundi.
Koobas nimega Põhjatu Kõri oli riidekapist oluliselt erinev.
Sellesse koopasse võis peita iga kuriteo ja seal võis varjata kõige jubedamat roima.
Ja mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, kuidas peteti, meelitati, lahutati.
Ehk on see siiski romantiliselt meelestatud blondiini improvisatsioon?
Pisipõnn naeratas irooniliselt, kuid pimedus ei lasknud veidi pragunenud huultelt seda välja paista.
Ehk kuulub see stseen kohustuslike maa-aluste seikluste hulka?
Käsi aitas huultel äraootavasse asendisse tagasi saada.
“Aida, ma tahan süüa,” kaebles Pisipõnn igaks juhuks. “Juua ka.”
Ekstreemne piknik ei kulgenud ilmselt kinnitatud stsenaariumi järgi.
Pisipõnn masseeris tuikavat õlga.
Pole külma dušši.
Pole musta kohvi.
Pole hommikust rannajooksu.
On ainult ebamugav ooteasend pilkases pimeduses ja kurjakuulutavas vaikuses.
Eile, linnas, ei andnud miski märku sellisest sündmuste arengust.
Kuigi eelaimus oli, sünge eelaimus…
3. peatükk
PIDULIKUL SEITSMENDAL PULMA-AASTAPÄEVAL ei toonud Pisipõnn abikaasale traditsioonilist kimpu seitsmest karmiinpunasest roosist, isegi mitte luksuslikku vaakumpakendis orhideed. Seekord kihutas Pisipõnn Manhattanil kõige kuulsamasse juveelisalongi, kus kergendas oma kukrut ja ostis medaljoni prooviga üheksasada üheksakümmend üheksa.
Peene keti otsas olev medaljon ootas oma aega uhkes karbikeses, mis oli vooderdatud tumeda kirsi värvi sametiga.
Aida võttis kallihinnalise kingituse vastu kuidagi hajameelselt. Enne peegli ette astumist uuris ta tähelepanelikult kuldset reljeefi.
“Elegantne tütarlaps,” ütles ta. “Aga miks tal tiivad on?”
“Kallis, see on Aglaja, mis tähendab säravat.”
“Kõlab uhkelt.”
“Kõige heasoovlikum, targem ja veetlevam seitsmest graatsiast – ilu jumalanna.”
“Miks sa selle valisid?”
“Ütleme, et mitte ainult teadaolevate väärtuste ja veetleva välimuse pärast. Aglaja oli maa-aluse ilma valitseja abikaasa.”
“Jah? No nüüd ei lahku ma sellest medaljonist mitte kunagi.”
“Mul on hea meel, et minu tagasihoidlik kingitus sulle meeldis.”
“Mitte kunagi ja mitte kusagil…” Aida võttis sisse koha trümoo ees. “See sobib mulle tõepoolest.”
“Või veel,” ütles Pisipõnn rahulolevalt. “Ikkagi proov üheksasada üheksakümmend üheksa.”
Ta ei hakanud täpsustama, et pidi analoogilisest kullast valmistatud keti jämeduse pealt kokku hoidma.
“Noh, ma arvan, et sel juhul oled ära teeninud vastukingituse.”
Aida suudles Pisipõnni põsele.
“Loomulikult, kallis.”
“Ära mõtlegi keelduda.”
“Mitte mingil juhul.”
“Sel juhul kingin sulle unustamatu Põhjatu Kõri külastuse.”
“Kallis, sa ju tead, et mulle ei meeldi pornofilmid.”
“Rumal Pisipõnn, ma ei kutsu sind kinno.”
“Kuhu siis? Mineti kummardajate klubisse?”
“Ka seda mitte. See, mu kallis, on suurepärane koobas.”
“Mingi väga imelik nimi sellel suurepärasel koopal.”
“Tema originaalse nimega võib keele ära murda. Aga tõlge indiaani keelest on Põhjatu Kõri.”
“Indiaani keelest?”
“Nojah, kohalikud hõimud jutustavad siiani, kuidas koopasse toodi truudusetuid naisi ja nad pikale piinarikkale surmale määrati.”
“Ja kas ükski käsust üleastunu enam päikese kätte ei saanudki?”
“Kallis, selle koopa unikaalsus seisneb tema labürintses ehituses.”
Aida tõmbas teksased jalga.
“Sellel on niisugune huvitav struktuur, et isegi spetsialist võib seal ära eksida.”
“Vinge!”
Pisipõnn klõpsas kinni sametkarbi kaane.
“Kuidas seal sinu kallite käsitiivalistega on?”
“Kahjuks ei ole neid seal kunagi olnud.”
“Aga minotaurosed, kükloobid ja muu taoline saast?”
“Ei.
