ma ikkagi ei taha maa alla ronida!”
Pisipõnn peegeldus trümoos.
“Kreeklased arvasid, et just sinna on keskendunud kogu kurjus. Keldid, etruskid, gootid ja teised iidsed rahvad asetasid põrgu alati just koopataolistesse moodustistesse.
Pealegi, põrgul ei ole mingit seost maakoorega.” Katsetav speleoloog nööpis kinni oma pluusi. “Põrgu on meie sees, usu mind.”
“Võib-olla,” ütles Pisipõnn. “Võib-olla, et sul on õigus.”
“Sa lubasid tingimata minu kingituse vastu võtta.”
“See on vist kaugel?”
“Ainult seitse tundi autosõitu.”
Aida kohendas soengut.
“Muide, mul on juba ammu kõik valmis pandud. Pakiruum on otsast otsani täis kõike, mida me eksperimentaalse pikniku jaoks vajame.”
Pisipõnn mõistis, et tal pole mingit võimalust kõrvale hiilida.
“Kuid me jõuame kohale ju alles õhtul.”
“Rumaluke, koopas ei ole mingit tähtsust, mis üleval on, kas päev või öö. Tähed või pilved. Mitte mingit tähtsust.”
Aida autasustas oma otsustusvõimetut meest pika ja kirgliku suudlusega.
Kas siis suurepärase medaljoni või peaaegu väljaöeldud nõusoleku eest.
Pärast meeliülendavat suudlust hinge tõmmanud, püüdis Pisipõnn vähendada negatiivseid tagajärgi eelseisva reisi suhtes Pluuto riiki.
“Loodan, et me ei ole seal kaua?”
“Kuidas arvad, kallis. Kuidas arvad.”
Pisipõnn, kelle argumendid olid otsa saanud, asus selga tõmbama riideid, mis olid sobilikud grillipeole sõiduks ning kulusid nüüd ära unikaalsesse koopasse laskumiseks.
Aida istus oma vana truu maasturi rooli, mis oli tugevdatud vintsiga esimese kaitseraua all.
Pisipõnn võttis sisse koha naise kõrval ja lülitas raadio spordilainele. Aida vastu ei vaielnud, kuigi ta ei suutnud kannatada ei punkte ega väravaid.
Kogu tee tahtis Pisipõnn linna tagasi. Kuid sellest ei julgenud ta iitsatadagi.
Kallis abikaasa juhtis autot hasartselt.
Ta tahtis kiiresti näidata mehele maa-alust majapidamist.
Kingituste vahetamine seitsmenda pulma-aastapäeva puhul jõudis lõppfaasi.
Mees oli naisele kinkinud üheksasaja üheksakümne üheksanda prooviga kullast medaljoni suurepärase graatsia kujuga.
Naine kavatses mehele kinkida looduse ime – Põhjatu Kõri.
4. peatükk
KUI PÄIKESELOOJAK OLI lähimad mäetipud purpurseks värvinud, ajas Aida maasturi maisipõldude vahel asetsevale madalate põõsastega kaetud kitsale maaribale.
Pidurid krigisesid.
Mootor jäi vait.
Aida tardus rooli kohal ja kuldne medaljon hakkas kõikuma pendlina, lüües viimaseid tunde maapinnal.
Esimesena ronis kabiinist välja Pisipõnn ja vaatas imestunult ringi.
Kus on ligipääsmatu kalju, mis näitab hambaid mustavast avast?
Kus on salapäraste märkidega kaetud tammised väravad?
Aida lahkus vaikides autost ja võttis pakiruumist välja kaks laubalampidega kiivrit.
“Proovi!”
Pisipõnn tõmbas kiivri silmile.
“Pisut suurevõitu.”
“Põhiline, ära peaga vehi!”
“Nagu ütled…”
Kiivri esiosas paiknes lamp, millest väljuv peenike juhe oli ühendatud nahkse vutlariga.
“Kuhu see vidin panna?”
Pisipõnn vabastas oma kaela juhtmest.
“Vööle, kõhu poole.”
“Selge.”
Mees seadis sileda akuga vutlari teksade rihma külge.
Aida vaatas uustulnukast koopavallutaja üle.
“Proovi, kas lamp töötab.”
“Aga kus lüliti on?”
“Võid kolm korda arvata…”
“Selge.”
Pisipõnn kompis aku külge ja tundis seal jäika lülitit.
Kostis klõpsatus ja kahvatu kiir tungis hämarikku.
“Korras,” ütles Aida ja proovis oma laternat. “Lambi lülitad sisse ainult minu käskluse peale. Akut tuleb kokku hoida.”
Pisipõnn lülitas lambi välja ja kohendas viltu vajunud kiivrit.
Aida võttis pagasiruumist kaasaskantava lisalaterna suure peegeldajaga ja proovis seda.
“Aga kus koobas on?” küsis Pisipõnn kannatamatult, ise maisipõldu silmitsedes. “Kus see on?”
Midagi vastamata võttis Aida laterna ja astunud sammu kakskümmend, seisatus rohust välja paistva üksiku kivi juures.
Pisipõnn lonkis talle järele ja tardus.
Ta oli valmis ükskõik mille nägemiseks – muljetavaldava, suursuguse, hirmu ja õudust sisendava, mitte aga sellise punaste paekividega raamitud lehtri nägemiseks, mille põhjas mustendas kitsas ilmetu auk.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам
