ähtunud dokumenteeritud sündmustest, tähelepanekutest ja ülestähendustest ning lasknud fantaasial neid vormida, täiendada ja edasi arendada.
Lugupidamisest ja kaastundest asjaga seotute vastu on osa sündmuspaiku ja nimesid muudetud, situatsioone on lisatud või kõrvale jäetud. Sellistel puhkudel on sarnasused reaalsusega juhuslikud.
Ülejäänud juhtudel on sarnasused tahtlikud.
Detsember 2008
1
Vana mees tuli jalutuskepile toetudes metsast välja ja astus teele, millest polnud järel muud kui kaks kinnikasvanud pikivagu. Ta kandis paar nädalat varem Handeni Coop Forumist ostetud musti kummikuid ja tumepruuni vihmamantlit, mille ta oli ostnud 70ndate keskel Fältoversteni Tempost.
Ta ei olnud suurem asi ostleja, polnud seda kunagi olnud.
Lund veel ei olnud, kuid härmatis hoidis puid ja põõsaid oma raudses haardes. Lõpuks ometi oli tõeliselt külm ning õhtuks oli loota ehk ka lund.
Jäisest metsast, mille üldisele hallikaspruunile paletile pakkusid ainsat erksat värvi vaid puude rohelised okkad, jooksis vanamehest kümmekond meetrit eespool välja must koer. Labradori retriiver. Koer heitis omanikule uuriva pilgu ja suunas nina maasse, joostes mööda teed edasi. Paar meetrit eespool ilmus välja veel kolm koera, kõik sama suured ja sama värvi. Nad ületasid tee ja kadusid teisel pool põõsastesse. Vana mees järgnes neile. Ta kuulis ülejäänud koeri selja taga, kolm emast ja üks isane, uitamas edasi-tagasi härmas mustikavarte ja sõnajalapuhmaste vahel.
Nad olid teel koju.
Mees elas tumepunases suvilas, mis asus Landfjärdenist veidike lõunas, umbes poolel teel Nynäshamni ja Stockholmi vahel. Köögiakna taga laiuvast paksust metsast läbi vaadates paistis talvekuudel kätte Muskö saar. Tema väravat eraldas rannajoonest vaid paarsada meetrit ning seal oli piisavalt kohti, kus koerad kevaditi ja suviti ujuda said. Labradori retriiveri varvaste vahel on ujulestad, see tõug on aretatud asju veest välja tooma.
Kaheksa täiskasvanud koera elasid koos mehega põhihoones, kaks kõrvalhoonet olid kutsikate päralt. Mees oli labradoride aretusega tegelenud peaaegu kakskümmend aastat, ta eelistas koeri inimestele. Sellepärast elas ta metsas. Kuna piirkonnas polnud ei veevarustust ega stabiilset elektrit, pidi ta ise hakkama saama. Naabrid hoidsid distantsi paarkümmend kilomeetrit lõuna poole jäävas külas.
Mees käis esimestel aastatel ostjatega ise kohtumas, kuid tüdines peagi paksudest prouadest, kes küsisid, kas koerad vajavad kõvasti liikumist, ja lastest, kes kiskusid kutsikaid kõrvust.
Ja kui ta kannatuse kaotas, siis tõstis ta häält ja laksas laste tatised käed eemale.
Jumalal ei olnud kunagi plaani teha temast müügimeest. Praegu olid tal abilised. Teised koerakasvatajad näitasid tema eest kutsikaid ja noori koeri ning hoolitsesid isegi tema äriasjade eest. Ja võtsid endale ka kogu au, aga vanamees sellest ei hoolinud.
Kui ta hommikuselt jalutuskäigult koju tagasi jõudis, oli kell juba üheksa. Tema suvila koosnes kolmest toast ja köögist. Kuna koerad tõid endaga alati pool metsa tuppa kaasa ja vanal mehel olid viimastel aastatel olnud seljaprobleemid, polnud koristamisel erilist mõtet. Ta ei lasknud koeri kööki, mis tähendas, et see oli ainus ruum, kus valitses teatav kord. Ta pani kohvimasina tööle.
Ta ootas külalisi.
Ta tundis neid piisavalt hästi, et olla kindel, et nad tulevad kokkulepitud ajaks. Ta oletas, et nad kardavad teda – nad ei olnud ainsad.
Sami Farhan saabus esimesena.
Vana mees nägi teda lähenemas suurelt teelt mööda jalgrada. Buss, mis viis Västerhaningest Nynäsi, peatus 73ndal ja suvila asus kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees.
Sellest oli möödunud aastaid, kui Sami viimati poksiringis sparris, kuid ta liikus endiselt nagu poksija. Hoolimata suurest ja raskest kehast olid tema jalad kiired ja kerged. Tal kulus vähem kui minut, et jõuda värava juurest majani. Tal oli seljas lühike hall villane jakk, mis näis hästi sobivat kevadiselt päikeselisele Nytorgetile, ja jalas valged spordijalatsid.
Mees lasi ta sisse. Koerad olid ootamatust külalisest nii erutatud, et oleksid poksija äärepealt põrandale tõmmanud. Oli selge, et Maloof ei tulnud sama bussiga, mis tähendas, et nad peavad 35 minutit ootama. Nii pikk oli busside väljumise vahe. Vana mees haaras ukse tagant konksu otsast kõrvalhoone võtme ja nad läksid koos välja.
„Kuidas su vennad elavad, Sami?“ küsis vana mees.
„Miks sa küsid?“
„Ma kohtasin mõni aeg tagasi su vanemat venda Alit, aga nooremat pole ma tükk aega näinud. Adil või mis tema nimi oligi.“
„Jah, see on tema nimi.“
„Kas temaga on kõik korras?“
„Sa pead ta külla kutsuma ja ise järele uurima, kui see sind huvitab.“
Mees noogutas ja vaatas maha. Kaval naeratus mängles tema huultel. Sami tundlikkus vendade suhtes ei olnud muutunud. Aias kahe maja vahel oli vanal mehel maakelder. See oli ehitatud 50ndatel. Kivid vanamoodsalt üksteise peale laotud ja katus samblaga kaetud. Paari aastakümnega oli ehitis omandanud sama kulunud väljanägemise nagu ümbritsevad metsad.
Kaheksa koera tihedalt kannul, peatusid mees ja Sami keldris, et võtta kutsikatele toitu. Vana mees hoidis seal koerte toitu, majapidamis- ja tualettpaberit ning kõike muud, mis ei mahtunud peahoone sahvrisse. Kelder oli palju suurem kui väljastpoolt paistis, ulatudes otsapidi selle taga oleva kalju alla.
Keldri kõige pimedamas ja kaugemas otsas oli 50 üksteise otsa laotud kasti. Igaüks neist oli täidetud kilekottidesse pakitud pangatähtedega. Seal oli iga nimiväärtusega kupüüre kogusummas üle kolmesaja miljoni.
Tõenäoliselt oli raha külmas ja niiskes keldris juba mädanemise äärele jõudnud.
Kuid vana mees ei muretsenud selle pärast. Lõppude lõpuks ei olnud tal midagi, millele ta seda kulutada oleks tahtnud.
Ta palus Samil koeratoitu tassida ja nad läksid vaikides iginäljaseid kutsikaid toitma.
Kui nad peahoonesse tagasi jõudsid, kadus vana mees korrus kõrgemal asuvasse magamistuppa. Sami istus kööki ja jäi kümneks minutiks läbi kohvifiltri voolavat vett vaatama. Vaikselt istumine oli talle alati olnud raske ning mõtlematult hakkas ta oma parema kannaga innukalt ja rütmiliselt vastu põrandat koputama, tehes seda nii hoogsalt, et see pani terve tema jala värisema. Ta vaatas aknast välja ja nägi lõpuks Michel Maloofi läbi metsa lähenemas. Samal ajal kuulis Sami trepil samme, vana mees oli teel tagasi alla.
Maloof oli lühem kui Sami. Ta kõndis õlad kergelt längus, kuid liikus samas kiirelt ja otsustavalt. Ta kandis saapaid, mis sobinuks paremini metsa, kuid oli ilmne, et tal on külm. Kui vana mees ukse avas, venis tema näole iseloomulik lai naeratus, paljastades kaks hambarida, mis hästihooldatud musta habeme taustal eredalt särasid.
„Hei-hei,“ ütles ta.
Ta sirutas välja käe, olles unustanud, et vanale mehele ei meeldi kätt suruda. Tänu koertele ja tekkinud kaosele ei olnud aega piinlikkust tunda.
„Sami on juba siin,“ ütles vana mees.
„Sami?“ kordas Maloof.„Kas see Sami?“
Tema hääles kõlas vaevumärgatav teravus. Muidu poleks olnud võimalik aru saada, mida ta oma küsimusega mõtles. Tema võime varjata oma mõtteid ja arvamusi oli legendaarne,
