kuid lisab sinna uusi.
See ei olnud kõige kergem tee, kuid see oli tema tee.
Sami Farhan sõitis üle Skeppsbro silla ja läbi Blasieholmeni. Oli teisipäeva hommik, liiklus Stockholmi kesklinnas oli ikka veel hõre. Teisel pool vett nägi ta af Chapmani, purjelaeva, millest oli tehtud noortehostel. Selle helendav valge laevakere puhkas vees, mis oli must kui tindiloik.
Ta jõudis aegsasti kesklinnast välja. Seda, mida tema nimetas ettevaatuseks, võinuks teised pidada kontrollivajaduseks.
Tegelikult oli ta teel Frihamnenisse. Aga ta läks sinna üksi, mitte koos Kristinebergi kokanduskooli klassikaaslastega. Tema jaoks oli koolipingi nühkimine lõppenud, ei mingeid kokandustunde enam. Ta ei suudaks eales oma perele pakkuda elu, mida nad väärisid, kui viilutab võileivatordile kurke ning valmistab filet mignon’i jaoks Béarni kastet.
Tänane päev, see hommik, oli nende uue elu esimene päev. Ja nagu alati, oli selle võimaluse talle andnud puhas vedamine. Raha leida ei olnud kerge. Ta oli mängu pannud kõik, mis tal oli, kogu raha, mis kätte sai. Lisaks oli ta leidnud teisi finantseerijaid. Eelkõige olid need ta oma vennad. Nad narrisid teda, kahtlesid temas ja nimetasid teda „kalakaupmeheks“. Kuid nad tegid investeeringu, nagu ka paljud tema sõbrad ja tuttavad. Isegi Karini onu, ja seda ilma Karini teadmata. Puhas raha, mis paigutati seaduslikku ettevõttesse.
Kui ta Nybroplanile jõudis, oli selge, et linn on üles ärganud. Inimesed jalutasid Strandvägenilt Hamngatanile ja Blasieholmenist Östermalmi. Stockholmi jõukaim linnaosa polnud Södermalmis elavat Samit kunagi tõmmanud. Pealegi oli äärelinna hõngu Stureplanil rohkem tunda kui Mariatorgeti ümbruses või Mosebackel, ja tal oli äärelinnast ammuilma kõrini. Karin Flodin oli sündinud ja kasvanud Nytorgetit ümbritsevatel tänavatel, sealsed koolid olid linna ühed paremad. Nende lapsed pidid üles kasvama Södermalmis.
Sami oli Karinit armastanud nii kaua, kui ta mäletas. Iga inimest ootab elus suur armastus. Tal oli vedanud. Ta oli oma armastust kohanud juba teismeeas.
Niipea kui kättesaamatust nooruseihalusest sai tema tõeline armuke, süvenes tema armastus viisil, mida ta poleks ennustada osanud. Ähmastest unelmatest sai füüsiline reaalsus. Käkrus hambapastatuubid, pesemata taldrikud ja must pesu vannitoapõrandal tekitasid pingeid ega kuulunud kunagi tema fantaasiatesse, kuid samamoodi ei osanud ta kujutleda, kuidas lõhnab hommikul naise kõht, kuidas tema silmad säravad kohtumisel, kuidas Karin tema kätest kinni haarab, kui mees talle midagi räägib, kuidas ta mehe käsi hoiab ja tema hingesügavusse vaatab, paljastades asju mehe kohta, millest ta isegi teadlik ei olnud.
Kui naine kõigile varasematele rollidele lisaks uue rolli võttis ja sai tema lapse emaks, tegi mehe armastus läbi järjekordse muutuse. See oli kõige ilmsem siis, kui ta mõtles, mis tunne oleks naist kaotada. See oli alati olnud tema mure – ta ei kujutanud ette elu ilma Karinita. See oli liiga valus mõte.
Sellepärast oli Sami sel varasel pimedal veebruarihommikul autos. Sõitmas mööda Strandvägenit oma uuele elule vastu.
4
„Siin see on,“ ütles Michel Maloof inglise keeles.
Ta tõstis musta portfelli toolilt enda ette lauale.
Direktor Anders Mild ja esimees Rick Almanza vaatasid umbusklikult kotti.
„Sinu portfell?“ küsis Mild.„Aga… sellisel juhul sain ma millestki valesti aru. Ma arvasin, et me räägime meie Rootsi jaotustegevuse tõhustamisest.“
„Täpselt, täpselt,“ naeratas Maloof, välgutades meestele oma musta habeme seest valgeid hambaid. „Seda ei saaks paremini öelda. Tõhustamine. Rootsis.“
„Mida sa silmas pead?“ imestas Mild.
„Ma pean silmas seda, et võib-olla … nüüd, kui me räägime inglise keeles … pakub see huvi mujalgi kui vaid Rootsis.“
Parim viis kelmuse tuvastamiseks oli sellele väljakutse esitamine.
Maloof polnud ikka veel kindel, kas inglane on see, kes ta väidab end olevat. Mõte, et esimees sõitis kohale ainult selleks, et temaga kohtuda, tundus absurdne.
Kuid vanem mees vaikis ja Maloofile tundus, et mees pigem jälgib, kui kahtlustab teda.
„Lubage mul … rääkida sellest kohvrist,“ jätkas Maloof, kes oli Anders Mildi sekretärile öelnud, et sõitis sellele kohtumisele Malmöst. „See oli mul eile lennukis kaasas, põrandal, istme all. Ja kui ma täna siia sõitsin, oli see mul autos kõrvalistmel. Niisiis … jah … arvake ära, kui paljud inimesed seda tähele panid?“
See oli retooriline küsimus. Must diplomaadikohver nende ees laual oli sama anonüümne kui koosolekuruum, milles nad istusid. See ei näinud välja ei kallis ega odav ja sellel näis puuduvat igasugune eripärane disain. Eemalt vaadates paistis see olevat nahast, kuid lähemalt vaadates võis arvata, et see on hoopis mingisugusest kõvast plastikust valmistatud.
„Kas sa tahad öelda …“ alustas inglane, kes aimas, kuhu Maloof sihib.
„Täpselt, täpselt,“ ütles Maloof ja tema naeratus muutus üha laiemaks.„See kohver ei ole mitte ainult võrdväärne … See on turvalisem kui ükskõik missugune tänapäeval saada olev turvakott. See mahutab palju rohkem.“
Ta püüdis mitte lasta oma uhkusel upsakuseks kasvada. Kuid tõde oli see, et kohver laual võlus Maloofi ennastki.
Alles nüüd hakkas Anders Mild taipama, milles kohtumine seisneb ja mida Maloof seal tegi. Direktor niheles ebamugavalt toolil ja lasi kuuldavale lühikese ohke. Neid, kes G4S-ile uusi turvakotte pakkusid, oli palju. Norrlandis Skellefteås oli üks Rootsi ettevõte nimega SQS nende arendusega kaugele jõudnud ja leidnud endale mandril mitmeid kliente. Maloof oli kindel, et SQS, nagu paljud teised, oli püüdnud kohtumisele pääseda, kuid ilma Zoran Petrovicita, kes käis direktori sekretäriga kohtamas, jäid uksed suletuks.
Mild ei saanud enam midagi parata, Maloofi kott oli juba laual.
„Kas see on tõesti võimalik?“ küsis Mild kahtlevalt. „Et see on seest nii suur?“
Ilma pikema jututa ja nakkava entusiasmiga alustas Maloof diplomaadikohvri sisu üksikasjalikku esitlust.
G4S oli aastaid kasutanud siniseid turvakotte, mida toodeti Lõuna-Saksamaal. Üks Zoran Petrovici Serbia kontaktisikutest oli käinud selles ülisalajases tehases ja seal nende idee sündiski. Saksa kotid olid suured ja kogukad, valvurid olid sunnitud neid väikestes kärudes transportima ja võimatu oli raha viia või tuua ilma tähelepanu äratamata. Vajadusest tulenevalt olid nad sunnitud arendama suurtest sinistest kottidest kaasaskantavad luurekeskused. Need sisaldasid lisaks 100 kilomeetri raadiuses töötavatele GPS jälitusseadmetele ka sisseehitatud turvakaameraid ja peidetud mikrofone. Mis tähendas, et need registreerisid ja salvestasid kõike, mida võimalik röövija ütles või tegi. Paljud Maloofi sõbrad olid seda teada saanud kohtuprotsessidel, kus süüdistajad esitlesid kohtule asitõendeid, mida oli võimatu ümber lükata.
Petrovici sõnul oli koti tähtsaim omadus kaitstud lukustussüsteem. Esiteks ei saanud kotti avada tavalise üldvõtmega, kuid ka kruvikeerajatest, raudkangidest ja toorest jõust polnud abi. Paar kogenematut last ja juhuslik narkomaan ei saaks sellest lukust iialgi jagu. Isegi professionaalsed vargad, kes viisid sinise koti töökotta ja ründasid seda tõeliste vahenditega, kukkusid selle avamisel läbi. Kott oli mineeritud ja valmis vale avamise korral plahvatama, mis põhjustas värviampullide lõhkemise. Raha, ja mõnikord ka röövija riided, oleksid rikutud.
