ei olnud ikka veel oma tooteid patenteerinud, oli Maloofi kohver laenanud mõningaid funktsioone ka neilt.
Kuid sellele lisaks oli kohvril kaks otsustavat eelist. Esiteks oli Maloofi kohver mahukam kui sinised kotid. Turvavarustus ja tehnoloogilised funktsioonid olid kokku surutud ja paigutatud kohvri kaane sisse ja põhja alla, mis jättis rohkem ruumi transporditavatele väärisesemetele. Selle tulemusel oli kott kerge ja diskreetne, võrreldes siniste peletistega, mida praegu kasutati.
„Uskumatu,“ ütles Mild, kui ta oli end lõpuks veenda lasknud.
„Täpselt, täpselt,“ nõustus Maloof. „Me … see tähendab … neid toodetakse Sloveenias. Sellest on tingitud … nende hind.“
Ta vaatas kahele mehele otse silma. Nad polnud ikka veel hinnast rääkinud, mehed polnud küsinud ja Maloof ei tahtnud teemat tõstatada enne, kui ta võis olla kindel, et sai nende veenmisega hakkama. Otsustades selle järgi, kui innukalt olid nad esitluse ajal noogutanud, võis ta olla ettevaatlikult optimistlik. Inglase mõtteid oli raskem lugeda, kuid esitluse lõpus lubas ta endale isegi kiire naeratuse.
Nüüd köhatas vanem mees hääle puhtaks ja pöördus otse Anders Mildi poole.
„See oli üllatus,“ ütles ta.„Tõepoolest.“
Almanza inglise keel oli selline, millega Maloof 70ndate lõpus üles kasvas, kui teleseriaalide sündmuspaikadeks olid Inglise lossid ja mõisad, kus mehed kandsid rohelisi tviidrõivaid, käisid nädalalõppudel rebasejahil ning värbasid hordide viisi teenijaid.
Inglane pöördus Maloofi poole.„Olen Rootsis konverentsil, lahkun alles homme õhtul,“ selgitas ta.„Anders küsis, kas ma tahaksin temaga sel kohtumisel ühineda, ja ma olin nõus, sest mul polnud mingeid muid pakilisi asjatoimetusi. Mul on hea meel, et ma seda tegin.“
Maloof püüdis tagasi hoida rahulolevat naeratust, kuid see õnnestus tal vaid pooleldi. Ta silitas oma habet ja vaatas uhkelt musta turvakohvrit, justkui oleks see head tööd teinud.
„Loomulikult on terve rida küsimusi, mille juurde me peame tagasi pöörduma,“ jätkas Almanza. „Nende seas ka Sloveenia tehaste turvalisuse küsimus.“
„Loomulikult,“ vastas Maloof.
„Ja eksklusiivsuse küsimus.“
Maloof noogutas.
„Eksklusiivsus. Kui G4S teeb tellimuse … siis loomulikult ei saa seda toodet osta ükski teie konkurent.“
Ta naeratas laialt. Inglane noogutas rahulolevalt. Maloof taipas, et hind on selles kontekstis selgelt vaid pisiasi. Nad ei olnud hinda ikka veel küsinud. Ta läks kohtumisele kavatsusega küsida kakskümmend tuhat krooni koti eest, kuid nüüd taipas ta, et võib vabalt küsida kolmkümmend. Sel poleks absoluutselt mingit vahet. Ta julges vaevalt mõelda, kui suurt raha tähendaks see Rootsi turul, kuid mõelda vaid, mis saaks siis, kui nad räägiksid Euroopast?
Zoran Petrovici sõnul maksab ühe kohvri tootmine viis tuhat krooni. Rootsi turul läheks kasutusse umbkaudu kümme tuhat turvakohvrit. Summa oli uskumatu.
„Ja mõned arutelud peaksid toimuma Londonis,“ ütles Almanza kuivalt, „kuid ma olen üsna kindel, et minu entusiasm nakatab ka mu kolleege.“
Ta kergitas enesekindlalt kulmu, näitamaks, et see oli vaid formaalsus, ja Anders Mild noogutas nõustuvalt.
„Ja sa võiksid Londonisse lennata ja seda esitlust korrata?“
Maloof naeratas ja istus.
„Loomulikult, loomulikult. Andke mulle paar tundi … Ma tulen kohale.“
Almanza näis rahulolevana.
Kui Michel Maloof ja tema perekond kolmkümmend aastat tagasi Arlandas maandusid, oli ta oma Liibanoni passi puruks rebinud ja WC-potist alla lasknud, enne kui ta passikontrolli jõudis. Nii oli tol ajal kombeks ja seda soovitasid sugulased, kes juba Rootsis elasid. Ilma passita polnud põgenikel kodakondsust ja see vähendas tagasisaatmise riski. Kuhu oleks nad tagasi saadetud? Kuid seda varast hommikut lennujaama tualettruumis pidi Maloof järgnevatel aastatel kahetsema. Temal ja ta perel lubati Rootsi jääda, kuid Rootsi passi saamine ilma passita, mille vastu see vahetada, osutus peaaegu võimatuks. Ja selleks ajaks, kui Maloof oli piisavalt kaua oodanud, et see võimalikuks saaks, oli ta juba esimest korda arreteeritud.
See tähendas, et ta pidi tagasi järjekorra lõppu minema. Ja see kordus taas ja taas. Nüüd oli Michel Maloof 32aastane ja tal polnud ikka veel passi, ei Rootsi ega Liibanoni oma. Seetõttu ei saanud ta sõita Suurbritanniasse, mis asus väljaspool Schengeni piiri. Ta pidi kellegi teise saatma. Petrovic võis minna. See polnud probleem.
Rick Almanza tõusis, Mild samuti.
„Ma tänan väga, Michel,“ lausus inglane. „Sinuga saab olema rõõm äri ajada.“
Ka Michel tõusis. Ta oli hämmeldunud ja segaduses. Ta surus meestel üle laua kätt.
Ta oli just teeninud rohkem raha, kui ta kunagi unistada oli julgenud. Miljoneid. Kümneid miljoneid.
„Ma tänan teid. Mis hinda puutub … ja koguseid … ja tähtaegu …?“
Almanza naeris.
„Meil on küllalt aega, et seda arutada,“ lausus mees.„Meie praeguste turvakottide leping ei lõpe enne 2024. aastat. See annab meile läbirääkimisteks 15 aastat aega.“
Maloofi naeratus kustus. Kas ta kuulis õigesti? Kas ta sai millestki valesti aru?
„Nagu sa kindlasti mõistad,“ ütles Anders Mild rootsi keeles, „ei saa me suurt midagi teha senikaua, kui oleme praeguse lepinguga seotud. Aga me teeme G4S-iga pikaajalisi plaane ja loodame, et saad sama teha.“
2024?
Kas nad tõmbasid ta haneks?
5
Sami Farhan tegi vasakpöörde Tegeluddsvägenile ja sõitis üle raudtee Frihamneni kontorihoonete ja ladude poole. Kell oli pool seitse hommikul, oli endiselt pime ja ta hakkas ootusärevuses sõrmedega vastu rooli trummeldama.
Võrreldes unise kesklinnaga käis sadamas vilgas tegevus. Kaubikud ja veoautod sõitsid edasi-tagasi Frihamnsgatani eredate prožektorite all, mis asendasid seal tänavavalgustust, kraanad tõstsid laevadelt konteinereid ja Sami erutus ainuüksi mõttest, et ühest sellisest metallkastist saab alguse tema uus elu.
Hassan Kaya kontor asus aadressil Magasin 6 ning Sami parkis auto laadimisplatvormi kõrvale.
Vaevalt poole tunni pärast peaks laev sadamasse jõudma.
Ta ei suutnud kohale tulemata jätta, et seda oma silmaga näha. Ta oli Ibrahim Bulutiga, kes oli ta selle projekti juurde meelitanud, kokku leppinud kohtumise dokil. See hetk oli mäletamist väärt.
Neli kuud varem oli Sami mööda teise korruse akendeta koridori sammudes sisse astunud Hassan Kaya väikesesse täistuubitud kontorisse.
Ibrahim Bulut oli tutvustamise enda peale võtnud.
Sami oli teismeeas Bulutiga Linnea poksiklubis poksinud. Nad tegid trenni vaid paar kuud, kuid sellest piisas, et neist saaksid sõbrad. Aastate jooksul kohtusid nad aeg-ajalt ning tegid 2000. aastate alguses isegi paar korda koostööd. Sestsaadik
