minutit surnuks lüüa. Ta parkis kahvatuhalli Seat Ibiza Warfvinges teele, otse G4S büroohoone peaukse ette. See oli kõige anonüümsem auto, millega ta oli eales sõitnud. Suures parklas oleks see vabalt kahe silma vahele jäänud. Kuid Maloofil oli tihti vaja märkamatuks jääda ja Seat Ibiza näis olevat selleks otsekui loodud.
Sellegipoolest ei olnud tal piisavalt kannatlikkust, et peaaegu pool tundi lihtsalt autos istuda ja oodata.
Nii lähedale ei olnud ta kunagi varem jõudnud.
Ta ei püüdnud selle lühikese jalutuskäiguga närve rahustada, pigem vaigistada erutust.
Ilm oli pärast sooja jaanuari jälle külm, kuid kitsas kanal Ulvsundasjöni ja Karlbergssjöni vahel oli endiselt jäävaba. Võibolla püüdis linn kõiki oma kanaleid jäävabana hoida? Maloof ei teadnud suurt midagi Stadshagenist, see ei olnud tema kant.
Michel Maloof oli Liibanonis sündinud. Kui ta oli kuueaastane, põgenes perekond verise kodusõja eest mööda rannikut Itaaliasse, kuid tema isale oli nende lõplik sihtkoht alati selge. Nad pidid jõudma Skandinaaviasse – maapealsesse paradiisi. Kuidas või miks oli tema isa arvama hakanud, et Põhjamaad on lahendus kõigile nende probleemidele, ei osanud noor Michel arvata, kuid teda poldud kasvatatud isas kahtlema. Nad jätkasid teekonda Itaaliast põhja poole ning peagi asendusid Vahemere erksad värvid ja soojad talved põhjamaise süngusega. Micheli peamine mälestus sellest oli pidev külmetamine. Ööpäev läbi.
Peale esimest aastat riigi põhjaosas …seles, umbes poolel teel Östersundist Arvidsjauri, sai isegi Micheli isal pidevast vaikusest, pimedusest ja metsadest villand. Ta lasi perekonnal taas oma varanatukese kokku pakkida. Unistus Rootsist elas temas ikka edasi, kuid elu polaarjoone lähedal oli liig. Perekond seadis end sisse Stockholmi äärelinna Fittjasse. Seda kanti seostasid paljud kuritegevuse, vaesuse ja sotsiaalsete probleemidega. Kuid seal leidis Maloofi perekond lõpuks kindlustunde, mida nad olid otsinud, seal olid kasutegurid nii suured, et miinuseid võis ignoreerida, ja seal elasid nad tänaseni.
Essingeledeni sillatugede juures keeras Maloof otsa ringi ja hakkas tagasi jalutama. Kahel pool teerada kattis õhuke kiht puuderjat lund muru, aidates halli päeva pisut valgemaks muuta.
Kõigist Stockholmi linnaosadest tundus isoleeritud Stadshagen olevat üks kõige anonüümsemaid. 50ndatest saadik oli see linnaosa olnud tööstuspiirkond, mil polnud muid ambitsioone kui pakkuda odavat ruutmeetrihinda ja kergesti ligipääsetavaid dokke. Alles hiljaaegu olid poliitikud ja linnaplaneerijad tähele pannud, et selle sünge tööstus- ja äritühermaa asukoht on liiga hea, et ignoreerida. Neil oli nüüd kindel plaan muuta see atraktiivseks elupaigaks.
Tagasi Hornsbergi randa jalutades nägi Maloof märke ehitustegevusest, mis olid külma tõttu ajutiselt peatatud, ning tundis kergendust, et ta ei ela Stockholmi kesklinnas.
Talle meeldis Fittjas ja ta ei tundnud kunagi vajadust linna sõita – tegelikult tahtis ta peaaegu alati linnast põgeneda.
Ta vaatas kella. Kümne pärast kaks.
Maloof hingas sügavalt sisse.
Vastuvõtus istus föönitatud blondide juustega vanem naine, ninal mustade raamidega prillid. Seinal tema selja taga kumas G4S logo kui ususümbol, mida töötajad iga päev kontorisse tulles kummardama pidid.
Naine silmitses rangel ilmel trepist üles tulevat Maloofi. Maloof kohendas alateadlikult lipsusõlme. Ta lükkas kiirelt oma pikad juuksed kõrva taha ja tõmbas peoga üle sileda habeme.Ta naeratas laialt.
„Mul on kell kaks kohtumine Anders Mildiga.“
Naine tema võlude võrku ei langenud. Ta noogutas vastumeelselt ja palus vastuvõtust paremal istet võtta, kuni ta Mildi sekretärile helistab. Minimalistlik sohva oli ebamugavam, kui välja paistis, ja maha istudes meenus Maloofile, kui väga ta vihkab ülikonna kandmist. Ülikonna moodne lõige tundus õlgu pitsitavat. Päev varem oli ta ostnud tumepunase lipsu ning kulutanud kakskümmend frustreerivat minutit, et sellele ilusat sõlme teha. Kuidas sai keegi end silmus kaelas edukana tunda?
Maloof küünitas end kontoriustega ääristatud koridori poole vaatama. Mees, keda ta ootas, Anders Mild, oli tegevdirektor ja G4S juht Rootsis. Ilma Zoran Petrovici abita poleks Maloof eales seda kohtumist kokku leppida saanud. Kui ta nägi Mildi sekretäri mööda koridori lähenemas, mõistis ta, kuidas Petrovic sellega hakkama oli saanud.
Mildi sekretär oli väga noor ja väga armas.
Maloof tõusis. Ta taipas, et hoiab oma musta diplomaadikohvri sangast liiga kõvasti kinni. Ta surus tüdruku kätt.
„Kas ma võin sulle midagi pakkuda?“ küsis tüdruk, juhatades ta suurde koosolekuruumi, kust avanes vaade ümbritsevate hoonete katustele ja kanalit ääristavate puude latvadele.„Vett? Kohvi?“
„Võib küll,“ vastas Maloof.„See sobib, ma tänan.“
Ta tõmbas pika laua keskelt välja ühe tooli ja asetas portfelli toolile selle kõrval.
„Kas te vajate ka projektorit?“ küsis tüdruk, kellele jäi selgusetuks, kas külaline soovib kohvi või mitte.
Maloof ei taibanud, mida ta sellega mõtles.
„Esitluse jaoks?“ selgitas tüdruk. „Sa esitled Andersile midagi, kas pole nii?“
Maloof raputas pead.
„Täpselt, täpselt. Jaa … projektorit pole täna vaja.“ Ta patsutas laialt naeratades oma diplomaadikohvrit.„See siin on minu esitlus.“
Tüdruk noogutas, juurdlemata pikemalt selle üle, mida ta mõtles, ja jättis ukse lahti, et minna ülemust kutsuma. Maloof oli liiga suures ootusärevuses, et maha istuda.
Maloof oli koos Zoran Petroviciga läbi viinud põhjaliku uurimistöö. G4S oli maailma suurim turvafirma. 125 riigis tegutsedes oli see ka üks suuremaid eratööandjaid, mil oli üle maailma rohkem kui 600 tuhat töötajat. Ettevõtte tagasihoidlikud juured olid Kopenhaagenis, kus umbes sel ajal, kui ilutulestik lõi öötaeva helendama, et tähistada 20. sajandi koidikut, sündis väikefirma, kust sai värvata öövalvureid. Hiljem sai ettevõte nimeks Group 4 Falck, kuid kulus veel aega, enne kui firma tõeline kasv hoo sisse sai.
„Asi on rahas,“ selgitas Petrovic Maloofile. „Sa võid aastast aastasse muudkui sahmerdada, ilma et midagi juhtuks. Ma pean silmas seda, et kes ei oleks teinud turvafirmat? Aga ilma ressurssideta ei jõua kuhugi.“
Millalgi peale järgmise sajandi sündi pöörasid riskikapitalistid pilgud korraga turvatööstusele. Nad avasid oma varakambrid, plaksutasid piitsa, panid kompaniile nimeks Group 4 Securicor ja lasid käiku ulatusliku ülevõtmisplaani. Rootsis langes kasvava kontserni ohvriks kunagi riigile kuulunud ABAB. Petrovic muutus nostalgiliseks ja hakkas heietama pikka ja mõttetut lugu sellest, kuidas ta ühes tööstuspiirkonnas ABAB turvamehi ninapidi vedas.
Anders Mild juhtis G4S Cash Solutionsi Rootsis ja ta ei jätnud Maloofi koosolekuruumi ootama rohkem kui mõneks hetkeks. Mild oli sinisilmne keskmist kasvu mees, kelle kael näis olevat liiga peenike, et pead toetada. Tal oli seljas läikiv hall ülikond ja ainulaadne helesinine kurguni kinni nööbitud särk. Reipal sammul tuli ta ümber koosolekulaua, surus Maloofi kätt ja noogutas vanemale mehele, kes oli tema järel sisenenud, kuid kes eelistas jääda teisele poole lauda.
„See on Rick Almanza,“ tutvustas Anders Mild oma kolleegi. „Rick on vastutav meie tegevuse eest Euroopas, Michel. Ta on mu ülemus. Ma rääkisin talle meie kohtumisest ja see tundus talle nii huvitav, et ta lendas Londonist
