style="font-size:15px;"> Igasugune värv oli Buluti näost kadunud.
„Me saime tünga. Mingit laeva ei tule. Me läheme nüüd selle mölaka poole ja hoolitseme selle eest, et me oma raha tagasi saaksime.“
„Aga …“ ütles Bulut,„ma ei tea, kus ta elab …“
„Sa ei tea, kus ta elab? Mida kuradit sa sellega öelda tahad?“
Sami ei uskunud oma kõrvu.
„Kusagil Göteborgis, ma arvan,“ ütles Bulut.„Või Landskronas või kusagil seal paganama läänerannikul.“
„Aga sa ju väitsid, et tunned teda?“
„Jaa, põrgu päralt, ma tunnengi teda. Me oleme ju koos töötanud. Aga mitte nii hästi, et teada, kus ta elab. Kusagil ta oma krevettidega elab, see on kõik, mis ma tean.“
Sami mõtles rahale. Ta mõtles Karinile, tema suurele kõhule ja sellele, kuidas ta Johni imetab. Ta mõtles oma suurele vennale, kes nimetas teda Krevettide Isandaks ja naeris.
Ta mõtles, kuidas oli mõne hetkega muutunud edukast ärimehest võlgades vaevlevaks kriminaalse minevikuga kokaõpilaseks.
„Kuradi kurat,“ karjatas ta, tagudes kätega Saksa auto tugevat esipaneeli.„Põrgusse, põrgusse, põrgusse!“
6
Siin seda igatahes ei juhtu.
Muusika mürtsus nähtamatutes kõlarites nii valjult, et ta ei kuulnud isegi omaenda hingeldamist.
You’re hot then you’re cold, laulis Katy Perry. You’re yes then you’re no.
Miks, imestas Alexandra Svensson, püüdes jäljendada energilise treeneri kiireid kükk-hüppeid, peaks tema elu olema kokkuvõetav lühikese kolmeminutilise poplauluga? Ta ei tahtnud olla nii ettearvatav. You’re in then you’re out. Aga see ei olnud tema süü. Ultimaatumi esitamine mehele oli õige tegu. Mees ei saanud koogitükki ära süüa, seda samal ajal taldrikule alles jättes.
Sel neljapäeva pärastlõunal oli Ringeni Friskis&Svettis spordiklubis trennis umbes kakskümmend inimest. Alexandra oli läinud sinna kohe peale tööd. Mehi oli vaid kaks. Üks neist oli gei. Teine oli meeleheitel. Kumbki polnud sobiv kandidaat.
Põlvetõsted.
Käteringid.
Alexandra Svensson käis trennis kaks korda nädalas ja oli liigutused selgeks õppinud, kuid see polnud koht, kus võiks kohata kedagi, kellega jagada elu.
Tema ees, paremal, oli Lena Hall.
Alexandra jälgis sõbrannat peeglist. Lenal oli liivakellafiguur. Ta tellis alati saiakese, kui nad peale trenni kohvile läksid, ning ahmis selle endale sisse paari suutäiega, pidamata seda millekski eriliseks. Ja ometi tõusid Lena põlved kõrgemale kui treeneri omad ja ta ei paistnud kunagi higistavat.
Elu oli sügavalt ebaõiglane ja Lena oli selle tõestus.
Lena ja Alexandra olid ebatüüpilised sõbrannad. Nad ei tundnud teineteist eriti kaua, kuid Lena oli seda tüüpi inimene, kes kõigile meeldis, isegi kui olid teda äsja kohanud. Kui naised peale trenni Espresso House’i maha istusid, et võtta tavapäraselt kohvi – ja saiakese –, rääkis Alexandra tööst ja Lena riietest. Need olid rollid, mille nad olid endale võtnud. Alexandra rääkis uue loo oma ülemusest Claude Tavernierist ning Lena kulutas pool tundi kleidile, mida ta oli internetipoes näinud ja mida ta tahtis osta, kuigi see oli liiga kallis ja ta polnud seda selga proovinud.
„Aga ma ei peaks seda tegema, või mis?“ küsis ta.
„Ma ei osta just palju riideid,“ vastas Alexandra.
Ta vaatas iga natukese aja tagant oma mobiiltelefoni kella. Tegelikult ei olnudki tal erilist kiiret oma Hammarby Sjöstadi korterisse, tema ainus plaan oli minna läbi Hammarby Allee Coopist, et osta endale õhtuks midagi süüa. Alexandra vaatas igatsevalt Lena saiakest ja otsustas, et lisab ostukorvi ühe Lindti tumeda piparmündišokolaadi. Ta vajas midagi, millega end telekat vaadates lohutada.
Alexandra teadis, et ta ei peaks mõtlema mehele, keda tõenäoliselt kunagi enam ei näe, ta teadis, et see polnud suur kaotus, mees oli talle kõigest platseebo.
Kuid ta ei saanud sinna midagi parata.
Tal oli võime armuda lootusesse, ta armus armastusse ning tema tunnete objektil ei olnud alati suuremat tähtsust. Vähemalt mitte alguses. Aga varem või hiljem murdis reaalsus sisse. Ja mees, kes tema voodis magas, moondus kenast võlurist, kes kaotas üksinduse ära, norskavaks seaks, kes hommikusöögi ajal täis suuga iseendast rääkis.
Kuid samas ei olnud ta loodud üksi elama.
Ta ohkas.
„Mis on?“ küsis Lena.
„Ei midagi,“ vastas Alexandra.
„Aga sa kuulsid, mis ma ütlesin, on ju nii?“
Tõde oli see, et Alexandra ei kuulanud teda, nii et kui ta noogutas, lootis ta, et lisaküsimusi ei tule. Lena oli oma piruka nahka pistnud ja küsis arvet.
„Teisipäeval näeme?“ küsis ta.
Alexandra noogutas. Trenni oli toredam minna, kui Lena teda seal ootas, kuid üle kahe korra nädalas oleks olnud liig.
„Võibolla peaksime ka joogat proovima,“ lausus Lena. „Kas sa kutse said?“
„Mis kutse?“
„Oli see eile? Ei, nädalavahetusel? Ei, oota, see tuli Facebooki grupi kaudu.“
Alexandra kehitas õlgu. Ta oli juba mõnda aega Facebookis, kuid Alexandra Svenssoneid oli nii palju, et igaüks, kes temaga ühendust võttis, näis otsivat kedagi teist. Kergem oli selles mitte osaleda.
„Ei,“ vastas ta.„Ma ei näinud seda.“
„See tundus olevat mõistlik pakkumine. Neli tundi kahesaja krooni eest, või midagi taolist. Kas läheme?“
Lena hakkas entusiastlikult joogagruppidest rääkima ja Alexandra mõtted hajusid taas.
Elu, ütles tema ema, enne kui ta ühel hallil novembripäeval seitse aastat tagasi vähki suri, on nagu mistahes pidu. Kui tahad, võid olla baaris ja juua senikaua, kui oled nii purjus, et pead tualetti oksele minema. Aga sa võid ka peale õhtusööki koju hiilida, sest sinu arvates on kõik lollid. Võibolla püüad sa sügavat vestlust arendada mingi masendava tüübiga, kes peab end kunstnikuks. Või siis tantsid öö otsa. Elu on see, mis sa sellest teed, midagi paremat on see haruharva.
Alexandra oli emaga üles kasvanud. Ainult nemad kaks. Diagnoosi ja surma vahele jäi vaid neli kuud. Ja kuigi sellest oli möödas seitse aastat, nägi Alexandra mõnikord ikka veel teda oma peegelpildis.
Kella seitsme ajal oli ta kodus ja tund hiljem õhtust söönud. Ta pesi nõud, pani selga hommikumantli ja istus sohvale, šokolaaditahvel näpus. Telekast tuli film, mis rääkis naisadvokaadi võitlusest maffiaga. Advokaadiamet oli miski, mida Alexandra endiselt kaalus. Talle meeldisid reeglid.
Samavõrd,
