piilus rohelise võre poole. Oma kaaslasest lummatud, rääkis heledate, valminud maisi värvi juustega kaunitar midagi hoogsalt. Vapustavalt helesiniste silmade – ilmselt kontaktläätsed! –, täidlase tundliku suu ja virsikukarva nahaga sarnanes ta oma helesinises litritega kleidis mingile eksootilisele lillekesele. Kogu tema olemusest õhkus, et ta on üleüldise tähelepanuga harjunud ning naudib seda. Kui palju kõrkust ja edevust oli paistnud tema võidutsevas pilgus, kui ta Louis Lamberti käe alt kinni hoides restorani sisenes!
Evelynil tõmbus südame alt õõnsaks ja ta keeras pilgu kaunilt hoolitsetud näolt kõrvale. Ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, kuid Louis Lambert jälgis teda. Kuigi mehe nägu jäi läbitungimatuks, tungis ta pilk hinge. Evelyn vaatas kiiresti mujale. Kogu tahtejõudu kokku võttes sundis ta end rahulikult arvet ootama. Hiljem väljapääsu poole suundudes tundis ta mehe läbitungivat pilku oma seljal.
Hotell oli kiviga visata ning seepärast läks ta jalgsi, nautides Catanau ilu. Saar oli tõepoolest vapustavalt kaunis: imepärane eksootilise looduse ja tsivilisatsiooni kooslus. Kogu saare pikkuses kulges küllaltki kõrge kustunud vulkaanide ahelik, korallrifid ümbritsesid kristallselge veega laguuni, kookospalmid aga kummardasid oma narmaslehti üle särava valge liivaga ranna. Passaadid jahutasid unist aromaatset õhku, sahistades palmide ja hõlmikpuude latvades, tuues kirjudes riietes möödujateni jasmiini, hibiskuse ja gardeenia erutavat lõhna. Jah, saar vapustas ja lummas oma iluga, kahju ainult, et ta ei saa seda täielikult nautida.
Hotelli naasnud, võttis ta registraatori käest võtmed ja suundus mõtiskledes oma numbrituppa. Kusagil tema sisemuses võttis maad ähmane rahutus. Louis Lamberti pikk salapärane pilk viis tahtmatult mõttele, et otsingud, millele ta sellise otsustavusega oli suundunud, võivad ohtlikuks muutuda. Kõik tundus palju lihtsam, kui mees oli vaid nimi, kõigest mustvalged fotod ajalehes äriilma uudiste lehekülgedel. Loomulikult teadis ta, et vaevalt mees oma ellu sekkumisest vaimustusse satub, kuid ta ei arvestanud sellega, et mehele on nii raske ligi pääseda. Võib-olla on ka Sandra nii kättesaamatu? Kuid ei, vaevalt, ta on ju vaid kuusteist.
“Kuradi, kuradi, kurat!” hüüatas ta sõna otseses mõttes voodile varisedes. Üldiselt pidas ta end vaoshoitud tütarlapseks, kuid praegu ei suutnud ta end talitseda.
Sellest ajast alates, kui ta oli avastanud oma suurepärase lauluhääle, väljendas ta tihtipeale oma emotsioone lauldes, kuid siin, hotellis, ei söandanud ta seda teha. Ta kartis, et keegi teda kuuleb ega tahtnud liigset tähelepanu.
Toas oli üsna lämbe. Ta lülitas sisse ventilaatori, kuid sellest polnud mingit kasu, sest see ajas lihtsalt kuuma õhku ringi. Päeval, kui ta rannas lebades oli mõelnud sellele, kuidas peaks härra Lamberti ja tema õe Sandraga tutvuma, ei tundunudki kõik nii lootusetu ja ta oli kindel, et leiab võimaluse. Kuid seistes Louisiga silmitsi, tundis ta, kuidas sisemuses kõik hirmust ja halvaendelisusest kokku tõmbub. See mees jättis mulje inimesest, kes suudab enda ja oma lähedaste eest seista. Sellele aitasid kaasa ka võim ja määrimata, ausa ärimehe kuulsus. Evelynile meenus artikkel, kus vaimustunult kirjutati tema leebusest ja lojaalsusest sõprade suhtes ning leppimatusest ja jäikusest vaenlaste suhtes.
Evelyn võpatas tahtmatult. Kui ta nahaalselt mehe isiklikku ellu tungib, siis vaevalt teda sõprade hulka arvatakse. Sellest hoolimata plaanis ta nii või teisiti seda teha. Polnud ta ju asjata selleks nii kaua valmistunud ja pika tee läbinud. Tagasitõmbumisest ei saanud enam juttugi olla, kuna ta oli juba liiga kaugele läinud.
Enne reisile asumist oli ta Lambertite kohta igasugust informatsiooni kogunud. Paljugi sellest, mis ta teada sai, tundus kurb, isegi traagiline. Vaatamata pereliikmete ponnistustele avalikkust vältida oli nende kohta infot enam kui piisavalt. Ta sai näiteks teada, et Louis Lambert on suguluses veel ühe väga rikkast perekonnast pärit mehe, filantroobi ja kunstipatrooni Hugh Chantheriga, kes samuti elab Catanaul; et Lambertitel on idarannikul, paar miili linnast, oma maja, täpsemini eramu, kus Sandra Lambert hiljuti raskelt grippi põdes ja nüüd siin saarel jõudu kogub. Veel teadis ta, et Louisi vanemad on surnud. See on ainus ühendav lüli meie vahel, tuli Evelynil millegipärast pähe. Kohe oli ta aga selle rumala mõtte pärast enda peale kuri. Miks peaks ta end võrdlema suure ärimehe, hoopis teises maailmas elava inimesega?
Viis aastat tagasi olid Lambertid – isa ja ema – avariis surma saanud. Louis oli siis kakskümmend kuus, tema õde aga üksteist.
Niisiis sai Louisist maailmaturul ühe suurema tööstuskorporatsiooni omanik, kes raevukas võitluses oma konkurente põrmustas. Kindlasti poleks ta kunagi selles julmas, halastamatus võitluses võitnud, kui poleks ise olnud julm ja halastamatu.
Evelyn oli enda peale pahane, et ta mõtles mehele, selle asemel et mõelda tema õele, keda ta endale ette kujutas sinisilmse, naeratava ja pehmete ruugete juustega tütarlapsena. Kuid mõtted pöördusid tahtmatult pikakasvulise, kõrgi käitumise ja võimuka pilguga mehe juurde tagasi. Kui ta lõpuks uinus, nägi ta unes öömusta metsa, mis oli täis kummalisi sahinaid ja ootamatuid ohtusid ning kus mees teda jälitas. Mees jõudis talle järele, asetas käe õlale, pööras ta enda poole ja…
Mis edasi sai, jäigi Evelynil teadmata, sest ta ärkas üleni higisena ja peksleva südamega.
Läbi suletud ribakardinate tungisid hommikused päikesekiired. Olles ikka veel öise luupainaja küüsis, ohkas ta paar korda sügavalt, püüdes rahustada südame pekslemist. Oli see hoiatus eesseisvast ohust? Kuid isegi unes ei saanud ta jätta vaimustumast nendest läbitungivatest silmadest, korrapärastest näojoontest, kotkaninast, tugevate kitsaste puusade kontuurist, laiadest õlgadest.
Kui Evelyni nähtamatu kaaslane ja nõuandja terve mõistus lõpuks öistest fantaasiatest võitu sai, turtsatas ta põlastavalt. Vaatamata peaaegu käegakatsutavale kõikvõimsuse aurale, mis kahtlemata andis talle raha ja võimu, oli Louis Lambert ikkagi kõigest inimene. Olgugi mehe isiksuse jõud selline, et sundis teda põgenema. Ei tasu unustada, et mees kasvas üles teadmisega – ta pärib miljardilise varanduse. Ja mida see temaga tegi! Siiski oli temas koletist näha rumal ja alusetu.
Evelyn tõusis ja läks vannituppa. Jasmiini ja eksootiliste taimede ning vürtside lõhnu täis õhk mähkis ta endasse, paitas ta keha ja tegi naha elastseks. Ja jälle kerkis tema rahu rikkudes vaimusilma ette Louis Lamberti pikk, sihvakas, tõmmu ja ohtlik kogu oma mehelikus magnetismis, mille sädemed eile restoranis suviste välkudena sähvinud olid.
Kahtlemata veetis ta öö oma modellist kaunitariga. Huvitav, kui hea ta voodis on? Küllap suurepärane, mõtles Evelyn ükskõikselt. Jättis ta ju endast kindlameelse inimese mulje, kes teeb kõike, mida ta on ette võtnud, hiilgavalt.
Vastu tahtmist venitas Evelyn end peegli ette ja püüdis end kõrvalt vaadelda.
Kuldsed, veidi lokkis kastanpruunid juuksed, mis langesid pisut allapoole abaluid, olid vaieldamatult tema kõige suurem väärtus ja kaunistus. Juuksed ja ehk veel ka silmad – rohelised ja pisut viltuse lõikega. Oma näos ei leidnud ta midagi veetlevat: harilik nina, harilik lõug, mitte eriti õhukesed huuled, samas ka mitte täidlased, nagu nõuab tänapäeva mood. Nahk, tõsi küll, oli tal klaar ja puhas ning hakkas kuuma troopikapäikese all omandama kuldset päevitust, mis talle üldiselt sobis. Tema figuuril, peab ütlema, jäi puudu elegantsusest: rind oli pisut suurem kui vaja, aga puusajoon ehk liiga ümar selleks, et rahuldada rafineeritud maitset.
Evelyn kortsutas kulmu. Louis Lamberti kaaslane oli elegantne, viimistletud, silmatorkav, samas kui tema välimus oli kõige tavalisem, statistiliselt keskmine.
Ohkega peegli juurest lahkudes hakkas ta ujumistrikood selga tõmbama. Lõppude lõpuks, mis tähtsust on tema välimusel? Ta ei kavatse kellegagi võitlusesse astuda, püüdes sellega saavutada mehe soosingut. Talle pole seda üldsegi mitte vaja. Ta vajab hoopis midagi muud.
Tänaval oli hommikuselt värske ja mitte
