tee, laskus Evelyn rannale. Tema öistest hirmudest polnud jälgegi, need olid kadunud nagu uni. Louis Lambert on kahtlemata keeruline inimene ja võib-olla isegi ohtlik, aga kui ta tegutseb ettevaatlikult, ei saa mees tema tõelistest plaanidest teada enne, kui pole enam midagi parata. Esmalt peab ta välja selgitama Sandra elukoha ja tema tegevusala. Ja valveadministraator oli talle tahtmatult öelnud, kuidas seda teha.
Kui ta pärast hommikust ujumist administraatorilt võtme oli võtnud, uuris too, ega tal ole plaanis turule minna. Naise jutu järgi müüsid täna seal oma töid käsitöölised: pärlitest keesid, teokarpidest vidinaid, punutud korve, kõikvõimalikke kujukesi ja muud nipet-näpet. Harilikult lähevad sel päeval turule kõik naised, nii turistid kui ka kohalikud, sest sealt võib soodsalt osta suurepäraseid suveniire ja ehteid. Pärlitest ehted pole küll eriti odavad, kuid on ka muid väga armsaid asjakesi.
Äkki meeldib ka Sandrale osta ehteid ja muid vidinaid? Sellisel juhul võib teda turul kohata. Mis siis ikka, eesmärk pühendab abinõu. Kui tütarlast turul pole, hulguks ta ise seal meelsasti ringi.
Turg asus suurel avatud väljakul, mitte eriti kaugel sadamast, ja oli puupüsti inimesi, peaasjalikult turiste täis.
Nad ahhetasid ja ohhetasid, nähes uskumatut kauba rohkust ja mitmekesisust, vaimustusid eksootilisest värvide virrvarrist, lõhnadest ja helidest. Märganud, et siin oldi peamiselt kas paaride või seltskondadena, püüdis Evelyn jätta tähelepanuta teda ootamatult tabanud üksindustunnet. Valinud sobiva koha ühe kioski juures, kust võis kogu turgu silmas pidada, hakkas ta rahvamurdu jälgima. Ei, üksindus teda ei vaevanud. See oli tema jaoks harjunud olek, sest sisuliselt oli ta terve elu üksik olnud. Ta oli ammu selle tundega leppinud, seda isegi armastama hakanud.
Hotelli administraatoril oli olnud õigus – eriti ilusad ja mitte eriti kallid olid ehted pärlikarbi pooltest. Isegi tema oma piiratud rahaliste võimaluste juures võinuks siin endale üht-teist lubada. Kuid mitte praegu. Praegu ei tohi ta tähelepanu hajuda, et otsitavat juhuslikult mitte mööda lasta.
Järsku, justkui vastuseks oma mõtetele, püüdis Evelyni pilk rahvahulgast kinni eile Louis Lambertiga koos olnud naise peanupu. Pikakasvuline kaunitar vaatas ringi ja lausus midagi enda kõrval olijale, kuid Evelyn ei näinud, kellele. Ta pingutas ja sirutas kaela pikaks. Nüüd sattus tema vaatevälja teine, kõhn ja küllaltki pikk vasevärvi juustega tütarlaps.
Polnud kahtlust, et see oli Sandra, toosama, keda ta otsis, sest ta välimus meenutas väga Arabellat.
Evelyni süda hakkas meeletult taguma ja ta tegi tahtmatult sammu ettepoole, kuid märkas siis meest, kes rahvasummas tüdrukute ees liikus.
Mees oli tõmmu ja jässakas, tema terane pilk haaras kõike ümbritsevat.
Ihukaitsja, taipas Evelyn ja kõik tema sees tardus. Ta oleks tahtnud inimsumma kaduda, kuid suutis selle argpüksliku tuhina siiski alla suruda. Ta polnud siin selleks, et viimasel hetkel, saba jalge vahel, ära joosta nagu viimane argpüks. Püüdes näida loomuliku ja sundimatuna, suunas ta pilgu tütarlapsele. Tema kurk kuivas, kuid hing juubeldas ja laulis õnnest. Jah, see on Sandra! Lõpuks on ta leitud! Evelynis möllas selline tunnete tulv, et ta oleks äärepealt pisaratesse uppunud. Sellest hoidumiseks hammustas ta oma võbisevat huult.
Tütarlaps, keda ta oli otsinud ja nüüd leidnud, pöördus. Tema heledad juuksed läikisid päikese käes vaskselt. Muretu naeratusega jälgis ta rõõmsat rahvahulka. Evelyn nägi, kuidas tema rohekaspruunid silmad säravad. Pilukil silmadega jälgis Evelyn Darcy, kuidas nad ihukaitsja saatel läbi inimsumma tungivad. Märkamatuks jääda püüdes liikus ta nende järel ja sattus samaaegselt leti juurde, kus müüdi kõikvõimalikke ehteid. Valik oli nii suur, et silme ees läks kirjuks. Kaupmees ülistas igati oma kaupa, soovitades osta kord üht, kord teist, kuid Evelyn oli liiga erutatud selleks, et midagi taibata.
Ta raputas eitavalt pead ja tõmbus kõrvale, andes teda huvitavale kolmikule võimaluse lähemale tulla. Ta pilk peatus Sandra näol. Tüdruk naeratas tänulikult ja noogutas. Evelyn tundis, et ta süda on valmis rinnust välja hüppama. Siin ta on – juhuste mäng!
“See on väga armas,” kostis puhas helisev hääl ja Evelyn võpatas tahtmatult.
Sandra seisis tema kõrval. Oleks võinud sirutada käe ja teda puudutada. Kuid mitte praegu!
“Fui!” kõverdas blondiin põlastavalt huuli. “Siin on vaid klaasist ja teokarpidest vidinad. Lähme parem pärlite leti juurde. Seal võid midagi tõeliselt elegantset valida.”
Sandra vaatas talle otsa ja lausus rahulikult:
“Louis ei kiida heaks, kui noored tütarlapsed kalleid ehteid kannavad.”
“Kuid sul pole ju raske teda ümber veenda, on ju?”
Blondiini hääles kõlasid kadeduse noodid.
Sandra rohekaspruunide silmade pilk peatus hetkeks oma kaaslase täiuslikul näol ja selles vilksatas midagi põlguse taolist.
“Seda oleks sinul ilmselt kergem teha, Dana, kas pole nii? Võiksid proovida,” lausus ta kergelt pilkaval toonil.
Dana helesinised silmad süttisid korraks pahameelest. Sandra kehitas kergelt õlgu ja pöördus uuesti leti poole. Kui palju aristokraatiat ja väärikust oli selles väikeses Lambertis! See pole ilmselt imekspandav, kui elad pidevas luksuses ja kõikvõimalike privileegide keskel ning võid omada kõike, mida hing ihkab.
“Sandy, sa tead ju suurepäraselt, et mitte kellelgi ei õnnestu sinu venda ära rääkida ega ümber veenda. Tal on endal pea õlgadel ja ta teab alati, mida teha. Oma arvamust peab ta ainuõigeks ning kõigutamatuks. Temaga vaidlemine on täiesti mõttetu tegevus,” teatas Dana lõbusalt. Oli näha, et need sõnad tõid talle hea tuju tagasi.
Sandy. Tähendab nii kutsutakse siis Sandrat omade keskel.
Evelyn kordas nime mõttes mitu korda, justkui proovides selle maitset. Lõpuks otsustas ta, et talle see meeldib. Nagu ka selle omanik.
Siis tundis ta endal kellegi pilku ja tõstis pea. Ta nägi kahtlustavat ihukaitsjat talle otse silma vaatamas. Evelyni haaras mitte lihtsalt hirm, vaid kõige ehtsam paanika. Ta püüdis palavikuliselt välja mõelda, kuidas sellest olukorrast kelleski kahtlust äratamata välja tulla. Jumal küll, kas ta tõesti oli kõik nii ruttu untsu keeranud? Evelynil ei tulnud pähe midagi paremat, kui minestust teeselda. Ta asetas käe laubale, sulges silmad ja kõikus kergelt. Kellegi tugev käsi haaras tal õlast ning võimukas hääl lausus kõrva juures:
“Istuge otsekohe ja hingake sügavalt!”
Evelyn laskus sõnakuulelikult maha, asetas pea põlvedele ning tegi paar sügavat sisse- ja väljahingamist. Paar minutit hiljem, olles kindel, et möödunud on piisav aeg, tõstis ta pea ja kohtas Louis Lamberti tähelepanelikku pilku. Mehe silmad olid nii külmad, et ta tundis jäist jahedust endasse hoovavat. Evelyn võpatas ja veri kadus ta näost. Vaevatuna süütundest just mängitud etenduse pärast ja ajendatud soovist kiiremini jalga lasta, pageda selle kõikenägeva pilgu eest, pomises ta pisut kogeledes:
“M-mul on juba parem… Küllap kuumenesin päikese käes üle… Tänan teid, ma lähen nüüd.”
“Kuskile te ei lähe!” katkestas mees võimukal, vasturääkimist mitte sallival toonil. Märganud aga Evelyni hirmunud pilku, lisas oma häälele paar soojemat tooni.
“Olete veel väga kahvatu.”
Teadmata, kuhu end mehe uuriva vaate ees peita, langetas Evelyn pilgu. See peatus mehe pikkadel päevitunud sõrmedel.
